Huko Aaspõllu | Kes maksab kinni pankade üha kallima kliendijärelevalve? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Kui kaugele saab minna pangale pandava kohustusega oma klientide järele valvata? Ja mille arvelt see tuleks, küsib Vikerraadio päevakommentaaris ajakirjanik Huko Aaspõllu.

Möödunud nädala käivitas taas rahapesuteemalise meediatormi Rootsi avalik-õigusliku telekanali SVT uuriv lugu, kuidas osa Danske panga Eesti harus kahtluste kohaselt pestud raha jõudis otsaga Swedbanki Baltikumi üksustesse. Saade analüüsis läbi suure hulga detailseid andmeid Swedbankis tehtud tehingute kohta.

Laskumata hetkel sellesse, kuidas sai pangast liikuda välja kõigi klientide privaatsust rängalt rikkuv nimekiri tehingutest, oli ajakirjanike töö tulemus kõrge uudisväärtusega. Rootslased hindasid, et Danske 200 miljardist hämarast rahast jõudis Swedbanki umbes viis miljardit eurot.

SVT saade ise on inglise või rootsi keele oskajatele veebist järgi vaadatav ning saate tegijad lubavad sellele sel nädalal järge. Eestis on ka meie ajakirjanikud uurimisega jätkanud ja näiteks Postimees on põhjalikult avanud andmelekkes toodud ettevõtjate taustu.

Samas tuleb siinkohal mõned tähelepanekud teha. Esmalt ei ole tegelikult selgust, mis osa sellest hinnanguliselt pestud rahast on ka rahapesuga seotud. Osa sellest vast oli, aga kui suur, ei ole selge. Teine küsimus on selles, et kas keegi tegi midagi valesti?

Me teame, et rahapesu läbiviijad käituvad kindlasti valesti. On väga kõrge tõenäosus, et mõned inimesed Danske pangas tegid midagi valesti ja tõenäoliselt ka Danske juhtkond - mitte rakendades piisavalt rahapesu vastaseid meetmeid oma Eesti harus. Nüüd mis puudutab Swedbanki, on asi keerukam.

Rahapesu vastane võitlus on ajas karmistunud. Samuti on pangad aasta-aastalt võtnud kasutusele täiuslikumaid rahapesuvastaseid süsteeme. SVT-le lekitatud andmekogu hõlmab endast tehinguid ajavahemikus 2007-2015. Selgelt on nii võimekus kui ka regulatiivne raamistik selle perioodiga võrreldes muutunud.

Pangad hindavad ka rahapesuriske dünaamiliselt. See tähendab, et teiste pankade jaoks olid Danske Eesti haru kliendid tõenäoliselt turvalisemad ja usaldusväärsemad, kui näiteks mingid inimesed kuskilt kolmandast riigist. Kindlasti on ka täna võimalik musta raha Eesti kaudu läbi liigutada, sest piisavalt motiveeritud inimesed on alati mõne uue viisi leidnud. Ja nõudlus seda laadi teenuse järele kestab.

Aga oletame, et Swedbank oleks tuvastanud nende liigutuste puhul rahapesu kahtluse. Pank oleks saanud teatada sellest politsei rahapesu andmebüroole ja kliendiga kliendisuhte lõpetada. Möödunud aasta andmeid mul ei ole, kuid 2017. aastal esitati 3100 rahepesukahtluse teadet. See on pisut vähem kui kümme teadet päevas. Rahapesu andmebüroo analüüsib saadud materjale ja küsib raha liigutajatelt tõendeid ja dokumente raha päritolu tõestamiseks.

Lisaks saab rahapesu andmebüroo hoida raha "külmutatuna" senikaua, kui selle päritolu selgub. Kui andmetest ilmneb, et tegemist võib olla rahapesuga, siis saab rahapesu andmebüroo teha prokuratuurile taotluse kriminaalmenetluse algatamiseks. Rahapesu kahtluse puhul tehti seda 2017. aastal kaheksal korral.

Ehk siis süsteem on selline, et pankade automaatsüsteemid leiavad kahtlaseid tehinguid, edastavad need rahapesu andmebüroole, mis siis omakorda teeb otsuse kriminaalasja algatamiseks. Sealt edasi otsustab prokuratuur, kas ta algatab kriminaalasja ja seejärel, kas minna kohtusse. Kui kohus peaks kellegi rahapesus süüdi mõistma, siis on võimalik talt ära võtta ka pestud raha. Sest muidu see ei ole juriidilises mõttes ju kuritegelik raha.

Miks ma seda kõike räägin? Rahapesu vastane võitlus on raske. See on kulukas. Danske meelitas meie piirkonda hulga hämara taustaga inimesi, kes asusid otsima viise, kuidas süsteemist raha läbi liigutada. Pole üllatav, et nad ka neid leidsid. Lisaks siinsetele pankadele olid Danskega seotud kõik pangad, kuhu hämar raha liikus. Kõik see oli osa rahapesust. Danske kaudu pestud raha liikus suurte maailma finantskontsernide kaudu.

Kindlasti mingi osa sellest jäi ka kuhugi kinni või saadeti tagasi. Aga üldjoontes, kui raha oli jõudnud usaldusväärse Danske kätte, siis ta ka kuhugi edasi liikus.

Kas Swedbank oleks võinud midagi paremini teha? Kindlasti. Alati on võimalik midagi paremini teha. Eriti kui minevikku vaadata. Aga kas ka pank reaalselt valesti käitus? Ma pole selles nii kindel.

Kas me tahame tõesti eeldada, et pank peab detailideni kursis olema oma klientide äritegevusega? Kas lisaks juhtide tuvastamisele peab ka detailselt uurima, kas nad ka tegelikult ettevõtet juhivad? Kas pank peaks küsima iga ülekande juurde lepingut, arvet, minema füüsiliselt vaatama üle kauba, ettevõtte kontori? Uurima detailselt ettevõtte kõikide partnerite taustu ja omakorda nende partnerite taustu? Eriti veel, kui need andmed võivad pangast välja lekkida?

Mina nii ei arva. See oleks ideeliselt võibolla teostatav, kuid muudaks panganduse sellisena suhteliselt mõttetutuks. Loomulikult on oluline, et pank täidaks rahapesu tõkestamise nõudeid. Muuhulgas koostöös riigiastustega. Neile ka rahapesu kahtlustest teatades, kuid ta ei peaks olema lõpuni vastutav, kui keegi midagi paha selles teeb. Panga ülesanne ei ole olla järelevalve organ.

Kui me suurendame panga kohustusi tegeleda oma klientide järele valvamisega, siis see tuleb millegi arvelt. See muudab siin riigis toimimise pankadele kulukamaks ja seega selgelt vähematraktiivseks. Pigem oleks mõistlik mitte suurendada Eestis toimise kulusid ja riske erinevatel pankadel.

Mis oleks siis lahendus, et rahapesu vähendada? Esmalt tuleb mõelda, kas on ka päriselt midagi muuta vaja. Tõenäoliselt on suur hulk rahapesu huvi siit piirkonnast jäädavalt lahkunud. Pärast Danske skandaali lahvatamist ei ole regioon enam nii "atraktiivne". Samuti on üles ärganud meie finantsinspektsioon ja Danske stiilis asjade kordamine ei ole enam mõeldav.

Kui me tõesti tahaksime midagi teha, tuleks suurendada tõenäosust, et rahapesija rahast ka ilma jääb. Kuigi see on mulle filosoofiliselt vastukarva, siis tegelikult võiks seaduses võimaldada väga konkreetsetel ja väga piiratud juhtudel rakendada pöördtõendamise kohust. See tähendab, et meil tekiks õiguslikult võimekus teatud kindlatel juhtudel raha külmutada, kuni esitakse tõendid selle seaduslikusest.

Kokkuvõtvalt: kära rahapesu ümber ei ole kindlasti läbi. Kasvõi homme on oodata Euroopa parlamendi Danske raporti avamist. Samas ei ole mõtet rahapesu vastase võitlusega ka üle piiri minna. Kui olemasolevaid reegleid rakendada, siis Dansket kaasust ei saaks olla.

 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: