Tuleva aasta maikuus peaks riigikogu ette jõudma niisugune metsanduse arengukava, mille koostamises on osalenud kõik, keda Eesti metsa tulevik vähegi puudutab ehk teisiti öeldes, tulevikuvaade, mis olekski meie ühiskondlik kokkulepe. Selle tarbeks koostas Tallinna Ülikooli sotsioloog Peeter Vihma kolmeastmelise kaasamismudeli.

"Sellist mudelit ei ole küll kuskil kasutatud. Ma arvan, et see on täitsa ainulaadne ja võtabki kokku erinevate kaasamisviisid või aruteluviiside paremad küljed. Ma arvan, et see on midagi, millest saab õnnestumise korral ka tulevikus midagi õppida," rääkis Vihma ERR-ile.

Mudeli kõige esimeseks astmeks on metsakogu. Kõik soovijad, nii-öelda inimesed tänavalt võivad sinna juba praegu kuni 13. märtsini kandideerida. Siis läheb nimekiri lukku ja välja loositakse viiskümmend metsakogulast. Nemad kohtuvad kahel nädalavahetusel märtsi lõpus ja aprilli alguses, ning pakuvad metsandust vaevavatele probleemidele lahendusi. Ideaalis peaks metsakogu jõudma ühiste ettepanekuteni.

"Selle eesmärgiga on tegelikult ka igal koosolekul, kus vähegi inimesed arutavad, ka arutelujuhid – neutraalsed osapooled, kes aitavad hoida seda protsessi konstruktiivsena, et seal ei läheks kired liiga kõrgele ja nii edasi," ütles Vihma.

Metsakogulased valivad endi seast kaks esindajat, kes võtavad ettepanekud kaasa ja lähevad maikuus nii-öelda teisele astmele ehk huvirühmade aruteludele. Seal ootab neid paarkümmend ühendust alates Eesti Mööblitootjate Liidust ja lõpetades Kotkaklubiga ning ühiselt hakatakse mõtlema ettepanekuid juba arengukava teksti tarvis. Need ettepanekud saavad koos teadlaste tööga aluseks, et koostada erinevad Eesti metsanduse arengustsenaariumid.

Huvirühmade arutelu kutsub kokku keskkonnaministeerium. Aga paralleelselt saavad riigiametid, seitse teadlast ja üksteist ühingut ettepaneku osaleda protsessi otsustavas kogus ehk arengukava juhtkogus. Nemad valivad juba selle aasta sügisel, missuguse stsenaariumi järgi metsanduse arengukava lõpuks kokku kirjutatakse.

EMA tunneb end ebaõiglaselt kõrvalejäetuna

Aga kaasamise mudelisse on peidus üks tüliõun. Ehk kes otsustab, missugune organisatsioon kutsutakse huvirühmade aruteludele ning missugune juhtkogusse?

"Eks me siin koos arutasime seda Peeter Vihmaga, et kes võiks selle juhtkogu kaudu ja kes võiks lihtsalt huvirühmade arutelu kaudu olla esindatud. Ja lähtusime sellest, kes ikkagi on need metsanduse põhilised huvirühmad. Ja samuti vaatasime, et oleks esindatud kõik neli erinevat valdkonda – sotsiaalne, majanduslik, ökoloogiline ja kultuuriline külg," rääkis keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristel Järve.

Nii sai ka mittetulundusühing Eesti Metsa Abiks hiljuti kirja, kus neid kutsuti just nimelt huvirühmade arutelule. Aga ühingu eestkõneleja Linda Mari Väli usub, et nad on nii-öelda suurtest otsustest ebaõiglaselt kõrvale jäetud.

"Läbipaistvuse suurendamiseks ja samuti tasakaalu suurendamiseks me leiamegi, et meie ühendus peaks juhtrühmas kindlasti olema. Kuna seal on ka Erametsaliit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit ja tegelikult kõik olulised osapooled," ütles Väli.

Kristel Järve aga sõnas, et kõige olulisem pannakse paika just mudeli teisel astmel, ehk huvirühmade aruteludes ning juhtrühmas juba on Eesti Looduskaitse Selts ja Eesti Keskkonnaühenduste koda.

"Kuna see juhtkogu ka peab olema töövõimeline ja mitte lõputult suur, siis me kaalusimegi eelkõige seda, et need on sellised juba kauaaegselt tegutsenud ja selged organisatsioonid. Et kas meil on ilmtingimata vaja veel ühte organisatsiooni looduskaitse huve esindame. Me ise leiame, et need kaks organisatsiooni juba seda päris hästi esindavad," ütles Järve.

"Aga kui me vaatame Eesti Metsa Abiks liikumist, siis meie sisend ja need huvirühmad, keda meie koondame, on hoopis teistsugused. Ehk meie oleme tõepoolest rahvaühendus," ei nõustu Väli Järvega.

EMA ennustab radikaalsemaid aktsioone

Niisiis on Linda-Mari Väli ministeeriumile juba teatanud, et kodanikeühenduste arutelul MTÜ Eesti Metsa Abiks pigem osalema ei hakka, sest seda näeb organisatsioon ajaraiskamisena, kuna lõplikud otsused tehakse mujal. Siiski ei plaani ühendus protsessist kõrvale jääda.

"Ma näen ette, et kui meid ei kaasata nendesse aruteludesse, siis kindlasti mitmed rahvaosad võivad võtta seda otseselt signaalina, et keskkonnaministeerium ei soovi demokraatlikkust ja ma arvan, et sellele võivad järgneda radikaalsemad aktsioonid."

Linda-Mari Väli rõhutas, et vägivalda nad kindlasti pruukima ei hakka.

"Vaadates Lääne-Euroopas toimuvaid arenguid, kus siis sama moodi on üritatud rahva poolt läbirääkimisi pidada ja see ei ole õnnestunud, siis sellele on järgnenud sellised rahumeelsemad, hõivavamad aktsioonid – teeblokaadid... Igasugused sellised rahumeelsed, aga tugevalt survestavad aktsioonid."

Kaasamismudeli autor Peeter Vihma tõdes, et küsimus, kuidas teha nii, et mitte keegi ei tunneks end vähemtähtsana, on keeruline. Loodetavasti arutatakse seda juba 6. märtsil, kui arengukava juhtkogu esimest korda koguneb.

"Kui ministeeriumi eesmärk – ja ta on seda öelnud – on ikkagi selline üldrahvalik kokkulepe, nii palju, kui see saavutatav on, et siis loodetavasti leiavad kõik koha – selle, mida nad soovivad."