Eksperdid ei pea varjendite ehitamist Eestisse otstarbekaks
Eestisse eraldi varjendeid rajada oleks liialt kallis ja rünnaku korral ei pruugi need aidata, mistõttu leidsid riigikantselei juures tegutsenud eksperdid, et kõige mõistlikum on tarvitada ohu korral juba olemasolevaid hooneid, keldreid ja maa-aluseid garaaže ning neist kõige sobilikumad võiks riik tulevikus ära märgistada.
Varjumise ekspertrühma juhtinud Priit Saar ütles ERR-ile, et näiteks Soome kombel eraldi elanikkonnakaitse varjendite ehitamine maksaks riigile sadu miljoneid eurosid. Samas ei pruugi neist häda korral abi olla.
"Kui vaadata Süüria sõjalisi konflikte, milliseid pomme seal heidetakse elupiirkondadesse, siis kohati on need väga võimsad. Need varjendid, isegi kui me ehitame need Soome standardite järgi, need ei kaitse inimesi nonde pommide eest. Peab arvestama ka teatud riskidega sõjas. Ehk täielikku kaitset ei ole võimalik pakkuda," rääkis Saar.
Sestap leidsid eksperdid, et hulga mõistlikum on õpetada inimesi, kuidas valida varjumiskohta juba olemasolevate hoonete seast.
"Näiteks välistada suurte klaaspindadega ehitisi ja väga väikesi nõrku puidust hooneid. Analüüs näitas ka seda, et nõukogude ajal ehitatud paneelmajad, mida tegelikult on Eestis veel väga palju – eriti suuremates linnades, kus on ohud ju suuremad – nende paneelmajade ka esimesed korrused on sobilikud ja peavad päris hästi vastu."
Nõukogude ajal ehitati ligi viiele protsendile ENSV elanikest ka tsiviilkaitsevarjendid, aga nendest umbes kaks kolmandikku on tänaseks kas lammutatud või lihtsalt kasutuskõlbmatud. Samas osasid kunagistest varjenditest tarvitatakse tänagi – seda küll keldri või laoruumina.
"Isegi osad neist on täiesti rahuldavas seisukorras. Ja kindlasti, kui riik hakkab tulevikus varjumiskohti ära märgistama või inimestele teadlikuks tegema, siis mõned neist võivad täiesti sobida, mis asuvad kusagil kesklinnas".
Priit Saar ütles, et potentsiaalselt kasutuskõlblikud tsiviilkaitsevarjendid on riigil juba kaardistatud. Samas varjumiskohtade põhjalikum märgistamine ja tutvustamine seisab veel ees.
"Samal ajal oleks vaja teha suur töö sellega, et ikkagi need võimalikud maa-alused ehitised, näiteks keldriruumid ja büroohoonete maa-alused korrused, korralikult üle vaadata ekspertidel. Näiteks tuleohutuse seisukohalt või kas seal on ikka piisavalt palju õhuvahetust. Ja pärast seda saab otsustada, et see hoone sobib varjumiskohaks, see hoone ei sobi."
Senikaua aga tasub inimestel lähtuda varjumise nii-öelda põhitõdedest. Kõige turvalisem on keldris, aga kui seda ei ole, siis maksab hoiduda väiksematesse, kandvate seintega ruumidesse, akendest eemale ja võimalusel raske laua alla. Ning kui vähegi aega tuleks ligi võtta valmis seatud evakuatsioonikott. Varingu alla jäädes peaks jääma rahulikuks ning arvestama, et abi kohalejõudmine võtab aega. Kui päästetööd juba käivad, peatatakse perioodiliselt kõigi seadmete töö. See lubab päästjatel kuulda neid, kes püüavad endast hüüete või koputustega märku anda.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi