Sakarias Leppik: Vello Salo pisarad läbi naeru ({{commentsTotal}})

Sakarias Leppik
Sakarias Leppik Autor/allikas: Erakogu

Isa Vello Salo vaimulikkus oli teeniv ja tema eestlus sügava juurega, riigirahvuslusest palju-palju sügavamale minna, meenutab Sakarias Leppik.

Aastate lisandudes olen üha enam hakanud hindama eestlaslikkust. Mitte kõigest lobiseda. Mitte alati otse öelda, vaid pigem hoolida kuulajast. Sellest hoolimata, et on ajastu, mil oma rahvusest kõnelemine või selle üle uhke olemine sind just paljude silmis ei õilista.

Isa Vello Saloga esimest korda trehvates sain korraga kaks sutsakat: vaimuliku ja siis tolle vaimulikkusega seonduvalt eestluse sutsaka, milliseid loodetavasti kannan uinumise päevani. Sest isa Vello vaimulikkus oli teeniv ja tema eestlus sügava juurega, riigirahvuslusest palju-palju sügavamale minna.

Nagu isa Vello ise mitmeid kordi nentis, on eestlasel keeruline olla teenija. "Alamrahva" varase, kunagi nii loomuliku abivalmiduse ja avatuse on ajalugu muutnud klassivahetundlikuks. Seega oli isa Vello eestlase-teenijana esivanemate käitumiskihistuste väljakaevaja.

Auväärt isa tegevuse õnnistuseks oli kahtlemata tema ärev iseloomujoon. Eri kultuure, ei - eri tsivilisatsioone kogenuna oli ta ilm kahtlemata avardunud Karl Ristikivistki enam. See olm kinkis talle võimaluse ja privileegi oma rahva lugu maailmas selgitada. Ehk oma toona kütkeis olevat rahvast teenida. Sest teenimine roomakatoliku preestrina külma sõja ajastul andis ta sõnumile väga laia kandepinna.

Loomulikult käis tema kuulsus tema endaga kohtumisest eel. Esmalt mu kuuldud esimestest Ameerika Hääle saadetest, milles Ilmar Mikiver isa Vellot usutles. Siis kahekümnenda sajandi lõpukümne alul Jeruusalemma Õlimäel asuvas "Issameie" kirikus, kus isa Vello oli talle omaselt isetuna säälse plaatmaalingus eestikeelse Meie Isa palve signeerinud: "Estonians in the free world" (e.k - eestlased vabas maailmas).

Ja siis esimest korda temaga palgest palgesse kohtudes tänu ühele teisele Eesti katoliku preestrile, praegu Saksamaal teenivale isa Rein Õunapuule.

Sain isa Vello Saloga rääkida asjust, mille taust oli nii talle kui mulle teada ja õigupoolest – ei saanukski ma noid jutte mitte kellegi teisega rääkida. Ka mulle on antud võimalus külastada paljusid ilmakultuure ja suurt osa noist kogemusist jagasime isa Velloga omavahelistes juttudes. Aga meie puhul pea alati vaimulikku lähenemisviisi rakendades. Sest sellega tulid kultuuri- ja siis loomuldasa ühiskondade arengu asjad ikka kaasa.

Nii mõnikord itsitasime üheskoos, et preestritel on maailmale nõnda palju kõnelda, aga enamasti teevad nad seda üksteisele. Maailm tahab ju muid jutte.

Isa Vello tundis hästi õigeusu pärimust. Heldeke, ta harrastas ju aeg-ajalt isegi laulmist meie õigeusu kiriku kooris. Ma ei ole nüüd ka kasinaim õhtumaade kristluse traditsiooni tundja. Harrastan aeg-ajalt laulmist katoliku kiriku kooris. Ja nii need me jutuajamised veeresid Eesti vaimsuse tekke, selle kandvuse, tänapäevase tajumise ning tulevikku suubumise asjus. Ja ilus eesti keel! See oli meil alatasa hambus.

Isa Vello huumor oli nõtke, ajastustundlik ja samas loomuomane tööriist. Ei mingit ottokatzilikku klišeed. Ta võinuks olla suurepärane poliitikki. Seda ande tõttu vestluses ebavajalikku, ebamugavat või ebaviisakaks kujuneva jutukäigu lähenemisviisi muuta. Naljaga mujale suunata. Aga kui palju on neid, kes suutnuks kokku lugeda isa Vello sisemad pisarad ajal, mil ta mõne valusa jutu käigus pidi olema jätkuvalt toetav? Ehkki selsamal ajal ta sisemus taeva poole karjus ja itkes...

Isa Vellole oli mu kogemuse järgi kõige tähtsam Kristus. Siis inimene. Ja siis Eesti. Selles järjekorras. Hääd und, isa!

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: