Küsides kodanikelt poliitilisi eelistusi kõigest kuu aega pärast riigikogu valimisi, ei ole üldjuhul põhjust oodata suuri muutusi. Kuid Eesti poliitiline atmosfäär on viimase kuu aja jooksul olnud kõike muud kui tavapärane. Õhk on poliitilistest kirgedest ja vastastikest süüdistustest tiine ning sellises olukorras on poliitiliste eelistuste muutumatuna püsimisel iseenesest uudisväärtus.

Võtmerolli uue koalitsiooni sünnis mängis Isamaa

Turu-uuringute AS-i aprillikuised küsitlustulemused näitavadki, et enamik valijaid on märtsi alguses tehtud eelistustele truuks jäänud ning riigikokku pääsenud erakondade toetus on säilinud enam-vähem valimiste aegsel tasemel. Üks oluline muudatus on siiski toimunud: kui uued riigikogu valimised peetaks juba järgmisel pühapäeval, pääseks riigikokku ka Eesti 200 (toetus võrdselt sotsiaaldemokraatidega kaheksa protsenti).

Erakondade toetuse pingerea eesotsas on ootuspäraselt riigikogu valimistel ülekaalukalt võidutsenud Reformierakond, mille toetus on pisut kasvanudki (30 protsenti). Küllap lisab toetust asjaolu, et valimiste võitja võimumängude käigus opositsiooni manööverdati – see tundub paljudele valijatele ebaõiglasena.

Ka Eesti Päevalehes ilmunud peaministrikandidaatide populaarsusküsitluse tulemused näitasid, et tänu valimiste võitmisele tõusis Kaja Kallase reiting peaministrikandidaadina pea kahekordseks ning võrdsustus Jüri Ratase omaga.

Valik Kallase ja Ratase vahel sõltub muidugi vastaja erakondlikust eelistusest. Kaja Kallast eelistavad peaministrina näha Reformierakonna valijad, kuid teda toetavad jõuliselt ka sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valijad. Jüri Ratast eelistavad lisaks Keskerakonna valijatele ka EKRE valijad, kuid Isamaa valijate seas on Kallase ja Ratase reitingud võrdsel tasemel.

Uue võimukoalitsiooni kriitikutel on kombeks nahutada Jüri Ratast EKRE valitsusse toomise eest. Kuigi Ratase soov peaministri kohta iga hinna eest Keskerakonna käes hoida on igati mõistetav ning koalitsioon EKRE-ga pakkus selleks ainsa võimaluse.

Ega Keskerakonna valijaistki paljud koalitsiooni EKRE-ga eriti kõrgelt ei hinda, kuid küllap mõistavad nad ajapikku, et peaministri positsioon valitsuses annab Keskerakonnale rohkem võimalusi oma valimislubadusi täita, kui tekiks Reformierakonna kõrval teist viiulit mängides, opositsioonis istumisest rääkimata. Aprillis oli Keskerakonnal toetajaid 24 protsenti, mis on parasjagu riigikogu valimiste tasemel.

Võtmerolli uue koalitsiooni sünnis mängis tegelikult Isamaa, millel oleks valitsusse pääsemiseks olnud võimalik valida ka teistsugused liitlased. Isamaa juhid pole suutnud loodud koalitsiooni vastuvõetavaks muuta kõigile erakonna liikmetelegi, eks näis, millise hinnangu pälvib erakond tulevikus oma valijailt. Hetkel on nende toetustrend igatahes võtnud suuna allapoole (üheksa protsenti).

Mida me ometi tegime?!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna reiting tõusis vahetult valimiste järel üle 20 protsendi, kuid on nüüd taas langenud valimiste aegsele tasemele (16 protsenti). Mart Helme oletas ühes intervjuus, et see on toimunud aktiivsete EKRE vastaste rünnakute tõttu meedias. Kuid vaevalt, et selliseid rünnakuid oleks toimunud, kui EKRE liikmed ise oleks käitunud ja väljendunud tsiviliseeritult.

Peeter Oja kirjeldas ühes raadiointervjuus ilmekalt meeleolusid, mis valitsesid, kui rahvas valis Eestit Eurovisioonil esindama Kreisiraadio poolt esitatud laulu "Leto Svet". Valimisõhtul oli eufooria kõrgel, kuid järgmistel päevadel jõudis kohale sügav piinlikkustunne – mida me ometi tegime?!

Ka riigikogu valimistel võib valijatel mõnikord tekkida kiusatus poliitilisele establishmendile ninanipsu mängida, hääletades populistliku protestipartei poolt. Paraku selgub aga juba õige pea, et see ninanips pöördub valijate endi vastu. Teadmisega EKRE-st kui valitsuserakonnast tuleb meil nüüd harjuda ning eks aeg näitab, millist letosvet'i nad meile esitama hakkavad.

Euroopa Parlamendi valimised

Kui hinnata erakondade šansse Euroopa Parlamendi valimistel, siis ei erine nende toetusprotsendid oluliselt riigikogu valimiste kohta antud eelistustest. Seda muidugi siis, kui valik tuleb teha erakondade nimede vahel.

Kõige euro-pädevamaks hindavad valijad Reformierakonda, mille toetus (32 protsenti) on suuremgi kui riigikogu valimiseelistustes. Seevastu EKRE-le annaks valijad Europarlamendi valimistel vähem hääli (15 protsenti) kui riigikogu valimistel. Keskerakonna toetus on nii riigikogu kui ka europarlamendi valimiste kontekstis samasugune (24 protsenti).

Teatavasti on Euroopa Parlamendi valimistel oluline roll üles seatud kandidaatidel, eriti aga erakondade esinumbritel. Kui erakondade vahel valides annavad vastajad Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale vaid seitse protsenti toetust, siis hiljuti küsitlusfirma Norstat poolt läbi viidud veebiküsitlus näitas, et Marina Kaljurand nimekirja esinumbrina tõstaks sotsiaaldemokraatide nimekirja Reformierakonna ja Keskerakonna järel kolmandale kohale, olles ise Andrus Ansipi kõrval kõige populaarsem kandidaat.

Seega ei tasu pelgalt erakondade toetusprotsentide põhjal Euroopa Parlamendi valimiste tulemuse kohta veel prognoose teha. Tegelike valimisnimekirjadega küsitluse viib Turu-uuringute AS läbi maikuus.