Lähisuhtevägivald ei ole ainult ohvri ja tema pere mure. On meie kõigi ühine asi, et vaimne ja füüsiline jõu näitamine ei rikuks meie elusid, märgiti saate
tutvustuses. Saadet juhtis Urmas Vaino ning saatest võtsid osa nii eksperdid kui ka lähisuhtevägivalla all kannatanud inimesed, kes oma kogemustest rääkisid.

Valik tsitaate

Naiste tugi- ja teabekeskuse psühhoterapeut Kait Sinisalu:

"[Vägivalla suhtesse saabumise märkidest] mainiskin kõigepealt manipulatiivsust. Ehk seda, et vägivallatseja ei käitu prognoositavalt ja see, kui ta reageerib ühele ja samale asjale täiesti erinevalt - eile oli kõik väga tore, aga täna saan ma sama asja eest karistada näiteks. Ja see muidugi kestab ja kestab ning see paneb tegelikult nii ohvri kui ka terve pere süsteemi väga suurde pingesse, sest me proovime hakata prognoosima. Sest turvalises peresuhtes, kui me ka oleme suhtes väga vihase inimesega, siis ma ikkagi tean, mis teda vihastab, ja tean ka, millest hoiduda. Vägivallatseja puhul enamasti on see, et me ei tea ette. Ja see tekitab tohutult palju segadust ja väga palju pinget. Aga loomulikult on neid tundemärke palju rohkem. Sagedasti, kui vägivallatsejad on võlunud näiteks hingeliselt haavatud naise, siis ta tuleb nagu prints valgel hobusel - ta on kõige turvalisem, ta on kõige tugevam, soojem, ta on mu kaitsja, ta tõstab mu kõrgustesse... Ja kui sealt tasapisi hakkavad tulema niisugused märgid, mis tekitavad mulle lihtsalt väga halva tunde ja ma ei saa aru, miks. Sest ta pöörab tähendused ümber - kui öelda, et sa tegid mulle haiget, siis ta ütleb, et ta pole nii öelnud. Näiteks. Ja kui see kestab ja kestab, siis selle asja nimi on ajupesu. On olnud ka selliseid juhtumeid, kus inimene on tunnistanud, et vägivallatseja pole teda kordagi otseselt löönud, kuid ohvri sõnul on tal "oks välja vaadatud, kuhu end riputada"."

Tallinna naiste kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik:

"Eks kõik [vägivallaga adopteerumine] on harjumise asi. Ma tahaksin nende näidete puhul lisada, et tihtilugu on vägivalla esimesed etapid, eriti noorte puhul, et "Vaata, kuidas ta mind armastab. ta tuleb mulle igale poole vastu, ta toob lilli, ta jälgib, kui kuskil teiste hulgas, siis teatab, et see on minu pruut, keda keegi ei tohi vaadata. Et see on ju meeldiv ja ta algab niimoodi tasapisi ja hiljem juba blokeeritakse ta juba oma vanematest ära, oma sõpradest ära. "Sul olen ju mina, miks sul kedagi teist on vaja?" Nii et esialgu see pilt võib olla väga ilus ja sealt edasi minnes hakkavad need kõik muud protsessid tulema ja ei saada aru, sellega harjutakse lihtsalt ära. Et noh, ta ongi vahel selline ja pole viga, küll läheb mööda. Ja mis puudutab füüsilise vägivalla selliseid etappe, siis naised on mõnikord öelnud, et kui ma kolki ära sain, siis teadsin, et tükk aega on nüüd rahu majas. Seepärast ma tõesti kinnitan, et see vaimne pidev ja ootamatu vägivald hävitab selles mõttes rohkem."

Tallinna naiste tugikeskuse juhataja Vaike Pähn:

"Meie poole pöörduvad kõige rohkem inimesed ise. Nii palju on naiste tugikeskus erinev ohvriabist, et meile saab pöörduda täiesti anonüümselt. Et helistada. Aga kindlasti keegi on andnud tõuke. Kas on see olukord nii hulluks läinud, et enam ei suudeta vastu pidada või on siis keegi juhatanud, öelnud, andnud numbri või midagi taolist."

"Naiste tugi- ja teabekeskuse psühhoterapeut Kait Sinisalu:

"[Kuidas kõrvalt ära tunda, et mingis peres võib olla probleeme vägivallaga?] Esiteks, kui tundub, siis see ongi kõige kindlam. Kindlamat asja, kui sisetunne sellises asjas ei ole. Kui me ikkagi tunneme seda inimest, kellest me räägime, siis üks mis on - nii täisealistel kui lastel - on see, kui käitumine hakkab muutuma. ta kas sagedasti kasutab salli või sagedasti kaotab häält või katab käsivarsi. Isoleerub. See on hästi oluline - ta kas isoleeritakse või inimene isoleerub ise. Selle pärast, et kui ma olen sellises traumaatilises suhtes... Miks me räägime lähisuhtevägivallast kui väga raskest probleemist, on see, et vägivaldne on minuga see inimene, keda ma armastan. See ongi see, mis on see kõige traagilisem. Ja see ei ole nii, et siin on nüüd punane joon ja üle selle ma ütlen, et jah, siin on nüüd vägivald ja ma pean selle suhte lõpetama. Sest sageli on nii, et kõrvalised inimesed teavad, näevad, muretsevad ja ütlevad, et ma näen, mis sinuga toimub, palun lõpeta see ära... Ja siis nad ütlevad, et tal on lihtsam mitte suhelda oma sõprade või töökaaslastega - ma ei jõua teda enam kaitsta. Seda inimest kaitsta, kes minuga on julm. öelda lähedastele, et ei, ta ei ole seda. Sest me nii hoiame neid roosasid prille ees. Me nii väga loodame, et minu armastus saab seda häiritud inimest muuta."