Aprilli lõpus Austria pealinnas Viinis toimunud järjekorras juba 41. Euroopa pealinnade politseijuhtide kohtumise üheks aruteluteemaks oli lähisuhtevägivald – millised on trendid, kuidas sekkutakse ning milliste meetoditega saavutatakse mõju.

Ütlen etteruttavalt ära, et politseijuhid kasutasid ettekannetes küll erinevaid näiteid, aga rääkisid siiski täpselt samadest väljakutsetest. Näitlikult oleks võinud austerlaste, islandlaste või sakslaste ülevaadete pealkirjas vahetada nende riigi nimi Eesti vastu ja enamus sisust oleks sobinud ka meie keskkonda.

Kuid on ka erisusi. Näiteks see, et kui Eestis käib liigne alkohol ja lähisuhtevägivald tihti käsikäes, siis Islandil seos alkoholi ja lähisuhtevägivalla vahel puudub. Paraku esineb peresisest vägivalda liialt palju ka seal.

Julgus lähisuhtevägivallast teavitada kasvab

Peresisene vägivald esitab suuri väljakutseid. Eesti suurima elanike arvuga maakonnas Harjumaal on iga seitsmes numbrile 112 tehtud hädaabikõne seotud lähisuhtevägivallaga. Iga viieteistkümnes kuriteoteade puudutab peresisest vägivalda. Veerandil juhtudest on tunnistajaks või ohvriks laps ja need lapsed vajavad erilist abi ja tuge.

Kolleeg Reykjavikist tõi ehedalt välja, kui oluline on läbi lõigata ahel, mida mööda võib lapsepõlves vägivalla keskel olnud lapsest endast tulevikus vägivallatseja saada. Oleme seda politseitöös liiga palju näinud.

Pikas vaates on lähisuhtevägivallaga seotud info hulk kasvanud. See on hea. Kõlab kehvasti, aga see näitab, et inimesed julgevad abi saamiseks rohkem politsei poole pöörduda ja vägivalda pealt nähes või sellest teades sekkuda. Lugedes kasvõi "Tõde ja õigust" näeme, et paraku on lähisuhtevägivald kogu aeg olemas olnud. Praegu antakse sellest lihtsalt rohkem teada ja otsitakse abi.

Õigusruum on liikunud lähisuhtevägivalla kriminaliseerimiseni

Rääkisin oma ettekandes Euroopa politseijuhtidele sellest, kuidas saame sekkuda ja tõin aastataguseid näiteid selle kohta, et info kõigile teadaolevast vägivallast ei liigu. On naabrid, on lähedased, aga info perest või kogukonnast edasi ei jõua.

Mõistan ohvrit, kes sellises olukorras võib tahta vaikida, aga mitte teisi. Mida rohkem me lähisuhtevägivallast räägime, seda parem. Eesti riigis on sel teemal kõige kõrgemal tasemel väga head kõneisikud – nii Vabariigi President kui ka mitmed riigikogu liikmed. Nende sõnavõtud tõstavad teadlikkust ning sisendavad julgust nii peresisese vägivalla märkajale kui ka kannatanule.

Euroopa õigusruum suhtub lähisuhtevägivalda üsna ühetaoliselt ning see on kõikjal kriminaliseeritud. Eestis kehtis küll enne 2015. aastat sama seadusesäte nii kakluse kohta võhivõõraste vahel kui ka peresisese vägivalla osas. Kohtus oli võimalik määrata kuni kolmeaastane vabadusekaotus. Alates 2015.aastast kirjeldati aga peresisest vägivalda eraldi kuriteokoosseisuna täiendava lõikena ning ka maksimaalne karistus tõusis kuni viie aastani.

Kõrvalpõikena hüppame pea paarikümne aasta tagusesse aega, kui peresisene vägivald oli veel tsiviilkohtu veskite jahvatada.

Mäletan, kui viibisin noore uurijana lähisuhtevägivalla sündmuskohtadel, aga ainsaks soovituseks kannatanule oli tulenevalt tollesest õigusruumist pöördumine erasüüdistusega tsiviilkohtusse. Kehtisid küll teatud erisused, aga võib öelda, et kehtis põhimõte, et tegu on "peresisese asjaga". Samasuguse näite tõid ka Portugali kolleegid. Nüüd ei kujutaks sellist õigusruumi ettegi.

Kolleegidega Euroopast oli palju juttu ka ohvri kiirest abistamisest alates varjupaikadest kuni kohese lähenemiskeelu kehtestamiseni. Rakendame kohese ja kiire abistamise põhimõtteid ka Eestis, alustades ohvri nõustamisest ja kiirest abi pakkumisest kuni kontakteerumiseni ohvriabiga. Kasutame neid võimalusi aina rohkem.

Näiteks möödunud aastal rakendati lähisuhtevägivalla kriminaalasjades nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuotsusega lähenemiskeeldu 29. korral. Tegelikult näitab olukord, et peame neid võimalusi rohkem kasutama. Lisaks saab politseinik ise vägivallatsejale 12-tunnise viibimiskeelu kehtestada. Tallinnas on olemas ka kohad, kuhu vägivallatseja saab minna või kuhu meie ta toimetame.

Euroopa kontekstis on viibimiskeelul aga eri riikidel erinevad võimalused. Läti kolleeg saab viibimiskeelu kehtestada lausa kaheksaks päevaks, Rumeenias aga 48 tunniks. Samuti leidub riike, kus politseinik ise ei saagi seda teha, vaid tuleb pöörduda kohtu või prokuröri poole. Teine lugu on muidugi siis, kui vägivallatseja peetakse kuriteos kahtlustatavana kinni.

Ohvri jaoks on kõige olulisem saada kiirelt abi

Eestis oleme viimasel ajal astunud suuri samme, et ennetada lähisuhtevägivalda või selle raskeid tagajärgi. Üheks oluliseks muutuseks on sellest aastast 24/7 toimiv ohvriabi nn kuum liin. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefonile 116 006 saab kannatanu helistada kas või patrulli juuresolekul. Varem oli selline võimalus vaid tööajal ja tööpäeval.

Väga keeruliste ja kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamiseks oleme üle võtnud Suurbritannias ja Soomes ellu kutsutud MARAC juhtumikorralduse mudeli. Selle eesmärgiks on tuvastada kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvrid ning kindlustada nende kaitse mitmete asutuste spetsialistide koostöös.

Oluline on, et tegemist on teaduspõhise lähenemisega. MARAC on nii-öelda tööriistakast, mis annab spetsialistidele just selle õige vahendi, pakkudes samal ajal igale abivajajale individuaalset lähenemist.

Kõige olulisem on lähisuhtevägivalla juhtumites pakkuda kiiret abi. See ei tähenda mitte ainult politsei kiiret reageerimist, vaid abi kogu perekonnale - ohvrile, vägivallatsejale ja lapsele. Abi andmine peab algama juba sündmuskohal.

Siinkohal tuleb silmas pidada, millised on abistaja enda hoiakud ja sõnavara, mida me ohvriga suheldes kasutame, võimekus iga juhtumit hinnata ja vastavalt sellele ka abi leida ja pakkuda. Kõrvalpõikena ütlen, et jääme hätta vägivallatsejale abi andmises. Meeldib see meile või mitte, aga ka tema vajab abi.

Paremaks lähisuhtevägivalla lahendamiseks on vaja veelgi tõsta menetluskiirust politseis, prokuratuuris ja kohtus. Mida kauem peab ohver ootama menetlusotsust, seda rohkem tema normaalsesse ellu naasmine edasi lükkub. Mida rohkem kordi peab kannatanu oma läbielamisi meenutama, seda enam pannakse ta uuesti ohvri rolli.

Nüüdseks oleme jõudnud nii kaugele, et kolmandikul juhtudel saadame Põhja prefektuuris kriminaalasja prokuratuuri kuni seitsme päeva jooksul menetluse alustamisest. Võrreldes möödunud aastaga on see edasiminek, kuid soovime seda osakaalu veelgi kasvatada. Taasohvristamist aitab vältida ja menetlusi kiirendada laialdasem kehakaamerate kasutamine. Üks video räägib rohkem kui tuhat sõna.

Lähisuhtevägivald ei ole ainult peresisene probleem, vaid mõjutab kogu ühiskonda. Kui tahame, et meie ühiskond oleks terve, siis peame esmalt kõik kaasa aitama lähisuhete tervendamisele.

Ohvrite julgus rääkida ja pealtnägijate julgus sekkuda võimaldab politseil kiiremini reageerida ning pakkuda koos teiste spetsialistidega professionaalset abi enne, kui on juba hilja.