92 parvlaeval Estonia hukkunute omast ja pääsenut Rootsist nõuab kohtu kaudu, et Eesti valitsus algataks katastroofi uue uurimise ja korraldaks uue sukeldumise vrakile. Vähemalt kaks naist Eestist, kes kaotasid tol ööl abikaasad, kinnitasid "Pealtnägijale", et suures plaanis nad toetavad Rootsi omaste ettepanekut.

Sigrid Tammese abikaasa oli Estonia laeva kolmas tüürimees Andres Tammes, kes andis saatuslikul ööl välja ka laeva hädakutsungi. Sille Herma abikaasa Juhan Herma oli Estonia kapteni vanemabi.

Herma ja Tammese jaoks on ka 25 aastat pärast traagilist õnnetust väga palju vastuseta küsimusi, millele ametlik uurimine ei andnud selgitusi. Seepärast oleks nende arvates vaja uut ja põhjalikumat uurimist. Suures plaanis toetavad nad rootsi omaste ettepanekut.

"Tean ka väga paljusid teisi laevapere liikmete omakseid, kes on sama meelt - et tegelikult peaks seda laevahukku põhjalikumalt uurima. Kuidagi liiga palju on neid vastamata küsimusi, neid mikse, millele me ei ole saanud vastuseid," ütles Tammes.

"Kui kunagi oleks keegi öelnud, et see on nii, et see on konkreetselt selle laevahuku põhjus ja ühtegi küsimärki õhku ei ole jäänud, siis nii oleks olnud, aga kuna on väga palju küsimärke, mis on õhku jäänud, siis tegelikult mina isiklikult tahaksin neile vastuseid saada ka täna, 25 aastat hiljem," rääkis Herma.

Tammese sõnul võib olla väga võimalik, et õnnetuse põhjus ongi laevavisiiri ärakukkumine, kuid muid versioone pole uuritudki. "Keskendutud ongi ainult selle visiiri peale ja ka paljud tunnistajate ütlused, mis võib-olla ei oleks isegi nii palju toetanud seda visiiri ärakukkumise versiooni, on jäetud tähelepanuta ja keskendutud on nendele põhjustele, mis toetasid seda versiooni. Laeva kere, autotekk, kaptenisild ei ole ju saanud isegi mitte mingisugust uurimist ühegi roboti poolt, vähemalt nii on väidetud ja nii väidab ka lõppraport," rääkis ta.

Tammese hinnangul jäeti kunagise sukeldumise käigus väga palju kohti uurimata. Ei Tammes ega Herma usu, et lõplik tõde võiks selguda ilma uue sukeldumiseta.

"Olen mõelnud ka selle peale, et kui Estonia juurde sukeldumine päästaks kas või mõne laeva või mõne õnnetuse, siis see oleks ka juba suur asi. Seda võiks ka võtta lihtsalt nagu uurimustööd, et miks sellised asjad on juhtunud ja et selliseid asju enam mitte kunagi ei juhtuks," rääkis Herma.

1995. aastal sõlmisid Eesti, Rootsi ja Soome Estonia hauarahu lepingu, mis tähendab, et laevavraki juurde on sukeldumine keelatud.

Herma ja Tammes ei ole vastu sellele, et hauarahu leping ajutiselt tühistatakse. Samas tunnistavad nad, et mõnele inimesele võib hauarahu olla tähtis.

"Minul ei ole sellega mingit probleemi, aga võib-olla on olemas neid inimesi, kes ei ole tegelikult ikkagi sellest huvitatud. Ja see on kindlasti väga oluline," ütles Herma.

"Mul on raske ka selles mõttes kaasa rääkida, et mina olen füüsilise keha ju maha matnud Tallinna Pärnamäe kalmistule. Aga nii palju kui mina olen inimestega rääkinud, kelle inimesed jäid laeva, ma ei tea küll kedagi, kes peaks seda hauaks. Aga nagu Sillegi ütles, et võib olla neid inimesi, kes arvavad teisti," rääkis Tammes.

Tammes arvab, et lõplik vastus õnnetuse kohta annab talle hingerahu. "Ma arvan, et kõrvale tõsta seda ei saa kunagi, see ei kao mitte kuskile, see on ja jääb. See lihtsalt võib-olla annab mingisuguse hingerahu, mis on aastakümneid piinanud, see teadmatus," ütles ta.

Herma tahaks aga loole punkti panna. "Ma ei oska öelda, kas hingerahu kunagi üldse elus saabub, aga mingisuguse punkti ta võiks ju panna ja seda punkti mina isiklikult väga ootan," sõnas ta.