Mais rääkis "Pealtnägija", kuidas laevahuku ohvrite omaksed Rootsist andsid Eesti riigi kohtusse, nõudes 852 inimelu nõudnud katastroofi uut uurimist. Hagis tuuakse välja ridamisi vastuolusid 1994. aasta 28. septembri varahommikul toimunud huku ametlikus versioonis, seda enam, et ka Eesti riigi enda hiljem moodustatud uurimiskomisjonid tõdesid, et täielikku selgust pole.

Ehkki Rootsi omaksed tegid ilma suurema kärata vastava pöördumise juba 2016. aastal, venitas Eesti riik aastaid vastamisega ja lõpuks keeldus 2018. aastal uut uurimist isegi kaalumast, mispeale omaksed pöördusid Tallinna halduskohtusse. Kaebus võetigi menetlusse ja kohtunik Kaupo Kruusvee määras hiljuti eelistungi kuupäevaks 24. septembri, mis on vahetult enne Läänemere rahuaja suurima merekatastroofi 25. aastapäeva. Kohus märgib, et osalistel tuleb kohe olla ka valmis asja sisuliseks arutamiseks.

"Meie ootus on, et Eesti ametkonnad täna on enam tõe tuvastamisest huvitatud kui Rootsis," kommenteeris üks hagi eestvedaja, Rootsi ohvrite ja omaste ühingu SEA esimees Lennart Berglund.

"Rootsi poliitikud ja meedia töötavad koos, et tõde üldsuse eest peita."

Berglund süüdistab vassimises eeskätt just enda riiki, kes hoidis tema sõnul jämedat otsa rahvusvahelises uurimiskomisjonis, mis moodustati kohe pärast laevahukku, ja leidis, et õnnetuse põhjustas tehnilise vea ja ilmastiku koosmõju. "Me usume, et Eesti oma äsja valitud uute ametnikega on enam huvitatud tõe välja selgitamisest ja enda distantseerimisest eelmiste põlvkondade manipulatsioonidest mõlemal pool Läänemerd," loodab Berglund.

Kui siiani on valitsused keeldunud uuest sukeldumisest eeskätt just vrakile kehtestatud hauarahu tõttu ja põhjendusega, et see traumeeriks omakseid, siis rootslaste hagi toetab täielikult ka Eesti hukkunute lähedaste esindusühing Memento Mare.

"Kohtukaebuses ja taotluses esitatud faktid on aukartustäratavalt tõsised ja tõestavad meie arvates ümberlükkamatult seda, et laevahuku põhjus(ed) ja kulg on siiani teadmata. On tähelepanuväärne, et ka kõik hiljem riikide poolt algatatud ja finantseeritud uurimised on jõudnud järeldusele, et ametlikus lõppraportis esitatud katastroofi põhjus on küll tõenäoline, kuid mitte ainuvõimalik," kirjutas ühingu esimees Raivo Hellerma kohtule saadetud pöördumises.

"Kui kõrvalseisjale võib tõenäoline teadmine tunduda hea küll, siis inimestel, kes kaotasid õnnetuses lähedase, on sellega raske leppida. Loomulikult ei ole kõiki asju maailmas võimalik lõpuni kindlaks teha ja mõnikord tulebki leppida tõenäosustega. Parvlaev Estonia puhul ei ole see tõdemus aga asjakohane. Laevavrakk on Hiiumaa rannikust 60 km kaugusel ja 80 meetri sügavusel, s.t uurimise teostatavuse mõttes väga lähedal ja väga madalal. Juba 1994. aastal olemas olnud tehnika abil, rääkimata tänapäevastest võimalustest, oleks laevakere saanud igakülgselt uurida. Rahvusvahelise uurimiskomisjoni otsust seda mitte teha ei ole võimalik kuidagi mõista ja aktsepteerida."

Riik, keda antud vaidluses esindab justiitsministeerium, leiab, et pole selge, milline oleks teoreetiliselt üldse riigiasutus, kes uue uurimise enda õlule võtaks. "Kui varem on Estonia hukuga seonduvat uurinud erinevad valitsuse ja riigikogu poolt moodustatud uurimiskomisjonid, siis vahepeal muudeti regulatsioone ja laevaõnnetuste uurimiseks loodi spetsiaalne majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi all tegutsev Ohutusjuurdluse Keskus koos vastava kompetentsi ja pädevusega. Seega on küsimuse all, kas täna on otstarbekas ja ka õiguslikult võimalik vana seaduse alusel moodustatud komisjone ellu kutsuda ja samu menetlusi taasavada," vahendas justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik.