Neinar Seli: sport läheb järjest puhtamaks ja on ausam kui poliitika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Neinar Seliga
Toomas Sildami intervjuu Neinar Seliga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ettevõtja Neinar Seli tunnistab, et ilmselt tegi ta Tallinna Sadama nõukogu esimehena vea, sest ei osanud küsida õigeid küsimusi sadama tegevjuhtidelt, kes nüüd on kohtu all. Aga Seli peaaegu solvub, kui pöörduda oponentide soovitusel tema poole sõnadega "Tere päevast, härra linnapea."

Millise tundega vaatate siit Radisson Sky hotelli katusekorruselt alla Tallinna Sadama poole?

Uhkusega. See on meie [majanduse] üks lipulaevu, mille tänast seisu mina ei häbene. Kuigi, palju asju võiks paremini olla ja areng võiks kiirem olla.

Kui...

Kui oleks olnud rohkem üksmeelt, vähem poliitiliste tuulte vahele jäämist ja vähem huvide põrkumist. Ka sadama ümbruses võiks olla palju väljaehitatud kinnisvara, mille arendamine on väga pikalt läinud.

Ja seda räägib Neinar Seli, kes oli kümme aastat Tallinna Sadama nõukogu esimees. Miks te ei ehitanud?

Meie? Riigi ja linna suhted olid tõeliselt noa peal. Tallinn tahtis saada sadamat üldse enda opereerida. Kuna võimud [linnas ja riigis] olid erinevad, siis kaklus käiski ja mitmed asjad ei liikunud.

Kui palju jälgite endiste sadamajuhtide Allan Kiili ja Ain Kaljuranna kohtuprotsessi?

Nii palju, kui meedias ette tuleb. Kiilit ei ole ma näinud kolm aastat ja Kaljurannaga olen paar korda mingitel üritustel kokku saanud. Aga ühe sms-i ta saatis, kus palub vabandust selle eest, mis ta mulle korraldanud on.

Nüüd olete koos Kiili ja Kaljurannaga löögi all ka teie.

Mina vastutan enda tegude eest, mida mina olen teinud.

Võin põhjendada Tallinna Sadama nõukogu iga otsust, millega seotud olin. Võin näiteks põhjendada, miks nõukogu üksmeelselt ei toetanud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi soovi, et Tallinna Sadam ostaks 15 aastat vana jäälõhkuja, mida tegelikult ei pidanuks sadam ostma, aga mille ta ainuaktsionäri otsusega ikka läbi surus.

Meedia ütleb otsesõnu: süüdistuse järgi said Kiil ja Kaljurand kümne aasta jooksul miljoneid eurosid altkäemaksu ettevõtetelt, et nende lepingulised suhted sujuksid Tallinna Sadamaga võimalikult soodsalt ning kõik see toimus Tallinna Sadama nõukogu järelevalve all, mida aastail 2005-2014 juhtis Neinar Seli.

Need lepingud, millest kirjutatakse, ei olnud nõukogu tase, need olid juhatuse tasemel igapäevase töö küsimused, mida polegi toodud nõukogusse.

Teie pikendasite Tallinna Sadama nõukogu esimehena nende kui juhatuse liikmete volitusi...

Jah, ühel korral. Enne korraldasime konkursi.

Olete tagantjärele mõelnud, et võinuks tegevjuhtkonna siiski välja vahetada?

Oleks ma nii tark enne, nagu tagantjärgi – Olari Taal armastab sedasi öelda. Ain Kaljuranna suhtes ei tekkinud mul mingit kahtlust, ta oli väga tubli ametniku tüüpi, alahoidlik ja tasakaalukas. Mina togisin teda muudkui tagant, et tee asju. Kui läksin sinna nõukogu esimeheks, töötas Tallinna Sadamas 770 inimest, see oli täielik monstrum, ebaefektiivne, mille maksumaksja kinni maksis. Kui sealt ära tulin oli töötajaid üle 300.

Aga Allan Kiil?

Temaga ma ei puutunud nii palju kokku, tema oli Kaljuranna alluvuses.

Ja riskide vältimiseks oli meil kord, et üks juhatuse liige ei saa lepingutele ainuisikuliselt alla kirjutada, vaid seda peavad mõlemad tegema.

Rääkisite ühes intervjuus, et olete olnud nõukogudes ebamugav liige, kes küsib ja vaatab, kas ikka saab tegevjuhtkonda usaldada. Oponendid vaidlevad vastu, et Tallinna Sadama nõukogu esimehena olite ebamugav ainult majandus- ja kommunikatsiooniministrile, kes tahtis sadamasse uut juhatust, aga teie olite ikka Kaljuranna ja Kiili poolt.

Minul oli nõukogus üks hääl, patiseisu korral kaks häält. Tooge see nõukogu protokoll, kus olnuks kõrvale jäetud hea kandidaat.

Iga viie või isegi kolme aasta järel on loogiline korraldada konkurss. Aga seda põhimõtet võiks järgida igal pool. Praegu ei korraldatud konkurssi Eleringi juhi leidmiseks. Res Publica surus oma inimese sinna juhatuse liikmeks, jutt on Taavi Veskimäest, kes on kaks korda viis aastat seal olnud ja nüüd pikendatakse tema volitusi ilma igasuguse konkursita järgmiseks viieks aastaks. Kokku 15 aastat. Uurige, ajakirjanik, uurige.

Kas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium soovis, et Tallinna Sadama juhatusse leitaks uued inimesed?

Konkurss tuli välja kuulutada ja oli vist 11 kandidaati, kelle puhul said kõik nõukogu liikmed aru, et nad ei ole nii pädevad kui praegused [Kaljurand ja Kiil] ning olemasoleva juhtkonna liikmed on tugevamad kui uued võimalikud.

Juhatuse vahetamine vahetamise pärast ei ole alati põhjendus.

Kui palju mängis teflon-juhatuse puhul rolli, et Allan Kiil kuulus Reformierakonda, mille asutajaliige teie olete?

Asutasin, jah, ei kahetse. Nägin, et poliitikas võetakse lolle majanduslikke otsuseid vastu ja pankade likviidsus tuli likvideerida. Sama inimene [Mart Laar] on teist vahetust Eesti Panga nõukogu esimees, seega... andke andeks.

Härra Seli, küsimus oli mujal. Kui palju mängis rolli, et Allan Kiil kuulus Reformierakonda?

Allan Kiil oli Mõõdukate liige.

Kes 2003 astus Reformierakonda.

Astus, siis astus. Minul ei olnud sooja ega külma, millises erakonnas keegi on.

Miks ja kuidas läks Tallinna Sadama nõukogu juhtimine omal ajal just Reformierakonna kätesse?

Kindlasti olid mingid poliitilised kokkulepped, kus valitsust teinud erakonnad jagasid paljud kohad omavahel ära. Kes siis valitsust tegi? Ei mäletagi.

Ma ei saa ikkagi aru, kuidas on võimalik, et süüdistuse järgi toimus see kõik kümme aastat ja pikka aega keegi midagi ei märganud?

Omal ajal anti riigiettevõtetele kohustus teha auditikomitee. Sellest ei räägi täna keegi. Auditikomitee, vaadake järele, kontrollib ka juhatuse ja nõukogu tööd, tegeleb järelevalve küsimustega, hindab sisekontrolli tugevust jne. Kes olid Tallinna Sadama auditikomitees?  Väga tuntud nimed, kes ei jookse millegipärast meediast läbi. Isamaa ja Res Publica Liidu poolt oli Eerik-Niiles Kross, kellel on head luurekogemused ja Tiit Riisalo, kes on täna presidendi kantselei direktor. Nemad võiksid ka jutukamad olla.

Veelkord – kuidas kümne aasta jooksul ei märganud keegi midagi ega kedagi?

Oleks selgeltnägija olnud...

Kas majandusminister või kaitsepolitsei ei öelnud teile sel ajal kordagi ega näidanud mõnda memo, et Tallinna Sadamas kas toimuvad või võivad toimuda hämarad lood?

Ei ole mulle keegi midagi näidanud, kuigi mul oli pikalt riigisaladuse luba. Oleks keegi vihjanud, et nemad [Kaljurand ja Kiil] ei tohi jätkata, sest on seotud ühe, teise või kolmandaga – ei vihjanud.

Tunnete endal moraalset süüd?

(Paus, lonksab kohvi ja võtab šokolaadikommi) Hea, et vahepeal süüa saab, muidu plahvataks. (Paus) Kindlasti tunnen, kui süüst rääkida.

Mis on selle süü tundmise sisu?

Et ei saa kedagi usaldada. Olen paljudes nõukogudes ja pean olema kindel, et inimene, kes on pandud asja vedama, veab seda õigesti. Minu tarkus peab olema küsida talt õigeid küsimusi, et saada endale kindlus. Ilmselt olen kuskil vea teinud, et ei ole osanud nõukogu esimehena küsida neid õigeid asju.

Kui Kiili ja Kaljuranna süüdistus peaks tõele vastama, siis ikkagi ma ei mõista – kuidas see kõik sai võimalikuks, et kümne aasta jooksul asjad muudkui kulgesid ja kulgesid. Aga näiteks Tallinna Sadama sisekontroll?

Sisekontroll on olemas. Auditikomitee on olemas. Loodan, et need kõik töötasid.

Aga ka nemad ei märganud midagi?

Ma olen kogu sellest jamast pettunud nii ehk naa, et selline asi toimus. Sellepärast ka Kaljurand mulle vabandava sms-i saatis. Kohe vaatame mobiilist...

Erakirju ei ole viisakas ette lugeda.

Mina räägin faktidest.

(Lehitseb mobiilis sõnumeid.)

See on juba paari aasta eest: "Soovin sulle õnne, tervist ja jõudu. Ja vabanda (kui nii üldse sobib öelda) kõigi selle jama eest, mis ma sulle olen kaela toonud." Selline sünnipäeva sms, mis ütleb midagi ka nõukogu esimehe ja juhatuse esimehe suhtest.

Pikaaegne praamikuningas Vjatšeslav Leedo on seoses ühe kohtuistungiga tunnistanud, kuidas 2014. aastal olevat reformierakondlane Allan Kiil joonistanud paberile neli sidrunit – et kui Leedo annab neli miljonit eurot poliitiliseks toetuseks, siis toetab Tallinna Sadama nõukogu uus esimees, reformierakondlane Remo Holsmer Leedo praamiliikluse jätkamise lepingut. Mäletate?

Kiil võis paljugi käia, aga kelle nimel... (Hakkab naerma) Kuidas mina seda kommenteerida oskan? Ei ole asja sees olnud.

Ka Reformierakonna rahastamise asjadesse ei ole mina pärast 1990-ndaid aastaid kunagi oma nina toppinud.

Millised olid teie ajal Tallinna Sadama huvid Tartus?

Millega see küsimus nüüd seotud on?

Vaatame näiteks järgnevat nimekirja: 15 000 eurot Vanemuise teatrile, 6000 Tartu Ülikoolile, 12 000 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnale, veel 10 000 Vanemuise teatrile... Te teate, millest jutt?

Sponsorsummad...

Need on tõesti pudemed 2012. aastal Tallinna Sadama antud toetustest, mille otsustamise juures teie olite. Miks just Tartu?

Riigivaraseadusesse on kirjutatud kord, et riigiettevõte võib jagada eelneva kolme aasta kasumist 1,5 protsenti toetusteks. See ei ole turundus, see on sponsorlus. Tallinna Sadam ei teinud turundust, nagu tegi Estonian Air.

Kui sponsorluse taotlused tulevad Tallinna Sadamasse Vanemuise teatrilt või politseilt või kusagilt mujalt Lõuna-Eestist, siis oli ministri poolt kinnitatud: 60 protsenti läheb spordile, 20 protsenti keskkonnahoiule ja 20 protsenti kultuurile. Ega mina olnud [ainuisikuline] jagaja, mina kinnitasin nõukogu kollektiivsed otsused.

Aga sõnaõigus teil ikka oli?

Millele? Ütlen, et teeme ringi, siin on minu jaoks valesti jagatud? Nalja teete! Kaheksa inimest istub laua ümber. Nii avalikku nõukogu töökorraldust, nagu Tallinna Sadamas, mujal polegi. Kõik koosolekud on lindistatud.

Ka minu isikliku asja puhul (Nelja aasta eest jäi Seli süüdi toimingupiirangu rikkumises, sest oli Tallinna Sadama nõukogus Eesti Olümpiakomiteele toetuse eraldamise otsuse juures, olles samal ajal ka olümpiakomitee president, toim) oli võimalik lindilt kuulata, kas ma üldse hääletasin [olümpiakomiteele sponsorraha andmist] ühte- või teistpidi, millist repliiki ütlesin. Raha ei liikunudki, protokolli pole allagi kirjutatud, kahju kannatajat ei ole, aga süüdimõistev kohtuotsus on olemas...

See on karistusregistrist juba kustunud.

Hinges on see mul elu lõpuni. Mina kannan seda risti edasi. Kas teie, ajakirjanikud, arvate, et ükskõik, kuhu ma järgmine kord kandideerin, seda jälle ei meenutata? Kas Andrus Vaarikule või Peeter Ojale keegi meenutab, et nad on kriminaalid, sest sõitsid juhiloata või purjuspäi? Ei. Aga Selile öeldakse seda kogu aeg.

Lahkusite Reformierakonnast paari aasta eest, kui jäite Tallinna Sadamast olümpiakomitee toetamises kohtus süüdi. Aga kas mitte just teie hotellis Lydia ei toimu Tartu reformierakondlaste valimisõhtute peod.

Ma ei tea seda, ma ei ole erakonna liige.

(Naerab)

Hea nali.

Seal on kaubalis-rahalised suhted. Ja selleks ei ole mina küll [Reformierakonnale] toetust andnud, mitte ühtegi penni. Oot-oot, vaatame... (Hakkab mobiiltelefonist midagi otsima.) 13.05 seisuga on meil võlglaste seas Eesti Reformierakond 1970 euroga. Ongi kaubalis-rahalised suhted, ei ole siin midagi tehtud ilma rahata.

Aga üldiselt Reformierakonda toetate veel?

Mina ei toeta. Poiss (Lydia hotelli juht Kristo Seli, toim) oli kunagi Reformierakonna noortekogus, aga siis astus välja, et õigusteaduskonnas õiglaselt menetluspraktikat teha. Eelmisel aastal astus erakonna liikmeks tagasi. On praegu [Tartu volikogus] Reformierakonna fraktsiooni esimees.

Reformierakonnal ei ole praegu just kõige paremad päevad?

Muidugi ole. Kõige hullem, kui sa võidad võistluse ja sind autasustamisele ei kutsuta, sest öeldakse, et on paremaid. (Naerab) Aga, peab ise peeglisse vaatama.

Kogu Reformierakonna probleem on see, et üks põlvkond on vahepealt puudu jäänud, mis annab nüüd järjest tunda.

Mul on hästi meeles, kuidas nad kõik olid enamvähem 27-aastased – Kristen Michal ja Keit Pentus ja teised... Ja siis toimus [Reformierakonna] Tallinna piirkonna juhatuse valimine, kui Valve Kirsipuu, Uno Mereste, Ants Leemets sinna enam ei pääsenud, sest noored tegid hääletamisel sellise kambaka, et kõik vanad kukkusid välja.

See auk on siiamaani, et [62-aastase] Andrus Ansipi ja nende [ca 40-aastaste] vahel kedagi ei ole.

Nüüdne Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip, endine Reformierakonna esimees, ütles kord kibedalt, et kui tema olnuks sügisel 2016 peaminister, poleks Reformierakond opositsiooni kukkunud. On tal õigus?

Arvan küll, et tal on õigus.

Andrusel on tugevam käekiri, ta oskab asju paremini ette näha ja ta on võimeline kõigiga suhtlema. Üks ülikooli-aegne kolleeg lisaks veel juurde, et ohtlikud on kehvad nõunikud. See oli ka Taavi Rõivase probleem.

Olete öelnud, et pärast 2015. aasta parlamendivalimisi pidanuks Reformierakond tegema valitsuse Keskerakonnaga...

Jah, sest kahekesi on valitsust teha palju lihtsam [kui kolmekesi].

Aga see olnuks ju võimatu, sest Keskerakonda juhtis toona veel Edgar Savisaar.

Edgar oli siis juba sama hea kui [poliitikast] lahkunud.

Ta oli erakonna esimees, sügisel 2015 võitis ta veel Keskerakonna kongressil parteijuhi valimised.

Edgariga oleks saanud siis valitsuse [tegemise] kokku leppida väga lihtsalt, oleks teinud talle pehme maandumise, me ju teadsime, milline on tema tervislik seisund. Tulnuks vaid leida õiged inimesed, kes läbi räägivad.

Käisin ise suvel 2015 koos Rein Langiga Hundisilma talus Edgar Savisaare ja Kadri Simsoniga läbirääkimistel. Me jõudsime kokkuleppele, nemad olid kõigiga nõus ja see olnuks Eestile ja meie arengule kõige parem valitsus.

Tahtsite võimupööret, sest siis oli Reformierakonna, sotside ja Isamaa valitsus?

Ma ei taha rohkem linti rääkida. Kaks nädalat hiljem tehti Hundisilmal läbiotsimine ja läks nagu läks.

Kas toonane Reformierakonna esimees ja peaminister Taavi Rõivas teadis sellest?

Vist ei teadnud. Keskerakonna omad ka välistasid tema peaministrina.

Kes siis Reformierakonna juhtidest teadis?

Las see olla. Mis läind, see läind.

Kuulan teid ja mõtlen: kuhu jäävad poliitikas põhimõtted?

Mis on täna Reformierakonna põhimõte – istuda opositsioonis ja sealt vaadata, kuidas teised teevad?

Jaanuari lõpus arvasite usutluses Eesti Päevalehele, et seekordki annaksid pärast riigikogu valimisi Reformi- ja Keskerakond kahe peale "normaalse valitsuse, kus midagi ära tehakse". Miks teid kuulda ei võetud?

Mina ei ole ju enam Reformierakonna liige.

Reformipartei esimees Kaja Kallas nimetas enda esimese eelistusena võimuliitu koos sotsiaaldemokraatide ja Isamaaga.

Ma ei tea, kes ta nõunikud on. Head nad ei ole.

Miks valimised võitnud Reformierakond jäi siiski opositsiooni?

1990-ndate aastate teisel poolel hakkas Reformierakond lähtuma ühest Saksa teooriast: kui sa vastandad end kõige suuremale seltskonnale, siis seeläbi saad endale 30 protsenti toetajaskonda.

Vastandud Keskerakonnale, on kolmandik valijaskonnast sinu oma?

Jah. Seda hakati tegema ja osa seltskonnast ei saa sellest siiani lahti. Kuid tegelikult on aeg ümber.

Kuidas nii? Reformierakond sai viimastel valimistel riigikogusse 34 kohta.

Vastandamise teel, jah. Ent kui sa 101 piires arvutada ka ei oska ja hakkad välistama...

Kas Kaja Kallas ei oleks pidanud välistama valitsuskoostöö EKRE-ga?

Sa välistad ka Keskerakonnaga, öeldes valimisööl, et tahad valitsust sotside ja Isamaaga. Ma ei saa aru. Juba see oli Keskile solvav koha kättenäitamine ja nemad tegid siis vastu ka.

Ega see valitsus kaua muidugi kesta, aga miks peab Eesti riik ja Eesti rahvas kannatama mõnede inimeste suhtlusprobleemide pärast.

Tsiteerin teid ennast EPL-is: "Rahvas tahab tugevamat kätt, mitte ujuvat liberaali, kes ise ka täpselt ei tea. Kui tahame ehitada tugevat riiki, siis peab ka liider olema tugev isiksus." Ehk peaksite liituma EKRE-ga?

Mina olen nüüd vaba ja oma poliitilise karjääri ära elanud. Poliitilist prostituuti – täna siin, homme seal – ei saa minust kindlasti.

Ma ei oleks läinud ka 1990-ndate alguses poliitikasse, kui poleks näinud, kui lolle otsuseid hakkas esimene [Mart Laari] valitsus tegema. Teised pangad päästeti, kuid kogu Lõuna-Eesti ettevõtlusele tehti karuteene Tartu Kommertspanga likvideerimisega.

Kas saate EKRE valijatest aru?

Muidugi saan. Need on protestihääled, protestiks sellele, mis täna on toimunud.

Üks taksojuht tunnistas hiljuti, et tema kolm ligi 30-aastast last valisid EKRE, sest tahtsid Reformierakonnale ülbuse eest kätte maksta.

No ma ei tea... Kus on EKRE suuremad hääled? Valga-, Võru-, Põlvamaal. Miks? 40 või 60 poodi on Lõuna-Eestis kinni pandud ja tasuta bussisõit asemele antud. EKRE valijad loodavad, et äkki saab nüüd midagi muuta. Vaatame, kas tuleb 1. juulist alkoholi aktsiisimäärade langus, nagu EKRE lubab. Kui ei tule, on ka nemad jobud.

Millise pilguga vaatate Jüri Ratase teist valitsust?

Mida ma vaatan? Saan aru, et Jüri soov on peaministrina jätkata. Aga kas selle nimel kõik oma aated ja vaated vedelaks teha... Tõenäoliselt arvas ta, et kui karjujad valitsusse tuua, jääb karjumine väiksemaks ja nad taltuvad, aga seni ei ole nii läinud.

Kui pikka iga neile ennustate?

Esimese eelarve aruteluni, kui sügisel hakkavad kõik kolm [valitsuserakonda] tekki ainult enda poole sikutama. Siis võib mull lõhki minna. Vaatame, kas ja kes annab järele ja teise põse ette keerab.

14. mail nõustus riigikogu ülinapilt õiguskantsleri ettepanekuga võtta Kalev Kallolt saadikupuutumatus, et tema suhtes jätkuks kohtumenetlus. Kallo ise palus seda mitte teha, Keskerakond ja EKRE jätsid hääletamata. Mida teie sellises olukorras teinuks – kas palunuks riigikogul toetada õiguskantsleri ettepanekut või mitte?

Mina usun kohtusse, veel. Eriti riigikohtusse, sest seal on kohtunikud prokuratuuriga eraldi majades. (Naerab)

Mõned inimesed, kellega enne intervjuud rääkisin, soovitasid mul alustada sõnadega "Tere päevast, härra linnapea!" Kuidas te vastaksite?

(Paus)

Millise linna pea? Kes selle üldse välja mõtles? Ei oska seda kuidagi kommenteerida.

Tartu linnas pidid tegelikult asju otsustama kolm Reformierakonnaga seotud inimest – Salvesti nõukogu esimees Veljo Ipits, siis hotellide London, Pallas ja Sophia juhatuse esimees Verni Loodmaa ja muidugi Estiko Grupi omanik Neinar Seli. Milline on teie kolme mõjuvõim kokku?

Nemad kaks on volikogus, mina pole seal kümme aastat olnud. Poeg on, võibolla aeti mind temaga sassi, aga eriti ei usu. See on klassikaline opositsiooni versioon.

Vastukaaluks räägin teile kohe algavast remondist Ülikooli tänaval, kus asub ka Lydia hotell. Kui me seda ehitasime, maksime kahe tänavale pandud konteineri ehk kahe parkimiskoha eest... tänava sulgemise tasu. Kuigi see oli liikluseks lahti, autod sõitsid, inimesed jalutasid. Kas ajakirjanik oskab arvata, kui palju me maksime linnale pooleteise aasta jooksul?

Ma ei tea.

Üle 80 000 euro. Nüüd läheb Ülikooli tänav raekoja taga kolmeks kuuks kinni. Meie hotelli juurde ei pääse autoga, meie parklasse ei pääse, kaubaveoga on probleem... Kas keegi maksab mulle midagi tagasi?

Mina ei ole linnavalitsuses vist 15 aastat käinud enda ettevõtete asju ajamas...

Neinar Seli ise ei peagi minema raekotta.

Kui läheb minu töötaja ja küsib, miks lihtsa kirja peale ei saa kiiremini vastata, ütleb ametnik: "Meil on aega 30 päeva, aga kui vastame viie päevaga, kahtlustatakse, et oleme Neinar Seli eelistanud."

Samasugune mentaliteet on teie tsiteeritud väljendis "lugupeetud linnapea". Aga sellel ei ole sisu.

Ma ei räägi Ipitsast ja Loodmaast, mina ei tea, kas neil on mingid vasikad ojas. Aga kui Tartus käib planeering 15 aastat, nagu mõne objekti puhul, kus ka minul puutumus, siis ma ei pea seda normaalseks.

Energiatöösturid Kristjan Rahu ja Janek Veeber plaanisid Tartusse Raadile rajada Eesti suurima päikesefarmi. Kui läks maaostuks, napsas krundi endale parema pakkumise teinud Neinar Seli ettevõte, mispeale Rahu rehmas ajakirjanikule: "Oksjoni tulemus oli klassikaline Tartu värk!" Mida ta seda öeldes küll mõelda võis?  

See on väga huvitav. Ka mina tundsin huvi, milline see Tartu värk on. Siin on vastus. (Võtab mobiili ja näitab Rahu sõnumit.) "Pidin ju vestluspartnerile mingi pirni panema." Nii need asjad tekivad.

Meie [Estiko Grupiga] oleme teinud 11 päikesejaama, see oli 12. jaam, maksime oksjonil peaaegu kaks korda rohkem hinda, riik võitis sellest.

Napsasime ära... Ma ei tea, et oleksime midagi valesti teinud.

Aga legend on sündinud?

Sünnib sellest, et sa ei reageeri, jutt jääbki ja kinnistub. Viimasel ajal olen hakanud reageerima, võibolla liigagi tihti. Muudkui tõestan, et ei ole kaamel. Võibolla pean siiski Tasku ette tegema kaameli kuju?

Võibolla on paljude juttude juured teie tihedas suhtlemises ühe koolivenna, sõbra ja peaaegu naabrimehega, kelle nimi on Andrus Ansip?

Sõpruse eest ei tohi karistada.

Miks Tartus võim ei vahetu – ainult Reformierakond valitseb, Keskerakond väikese partnerina paadis?

Valija tahe. Nendega, kellega saab asja edasi viia, koalitsioon ka tehakse. Nendega, kes pumpa kodarasse panevad, et sina ülekaela rattalt lendaksid, nendega ei tehta. Kokkulepped peavad pidama ja mängureeglid ei saa muutuda keset mängu. (Lööb rusikaga lauale, veeklaas kerkib veidi.)

Kas ma teen liiga, kui vahendan mitme tartlase arvamust, et Tartu olla takerdunud ja noored pigem lahkuvad sealt, kui jäävad sinna?

Lahkumine on tõesti probleem, aga seotud eelkõige tööga. Poiss (Kristo Seli, toim) rõhus valimistel mõttele "Jääme Tartusse!", aga tema neli-viis head sõpra on ära läinud. Töökohtade puudus, palgad – need on mured, sest kinnisvara ja rendi hinnad on võrreldavad Tallinnaga. Samas tõmbab Tartu mujalt Lõuna-Eestist inimesi.

Teie usute Tartusse?

Usun. Ma elan seal.

Kas toetasite omal ajal liikumist "Usume Andrus Veerpalu"?

Mitte päris nii. Kui aga Andrus oli kohtus [dopingukahtlustuses] võitnud, siis olid üleval meeletud arved, 80 000 eurot advokaatidele, mida tuli tasuda. Käputäis ettevõtjaid, panime raha kokku ja maksime need arved ära. Uskusime, et sellega on meie olümpiasangar jamadest lahti.

Ja mida te nüüd usute?

Raske öelda. Keegi lõpuni ei räägi, meediapendel on jooksnud täiega ära teise serva. Andruselt pole keegi kommentaari kuulnud, ta on üldse seda tüüpi, et enne tuleb tal pisar silma kui sõna suust. Samas on ta oma klassikalise sõidustiiliga paljudes [murdmaasuusatamise] õpikutes kui andekuse näide, eriti Norras.

Kaks ja pool kuud tagasi selgus, et meie murdmaasuusatajad Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu kasutasid dopinguarsti, kelle kontakti andis Tammjärvele  suusakoondise peatreener Mati Alaver. Hiljem tunnistas sedasama ka murdmaasuusataja Algo Kärp. Kas teie olite üllatunud?

Üllatunud muidugi, et need kontaktid Mati Alaverilt tulid.

Kui see lugu algas, olin Ameerikas, mul on Floridas mitu ettevõtmist, elamine ja üks firma, töötame välja molekule, millel on... Mitte sellest ei taha ma rääkida, vara veel, kuigi mõned patendid on võetud. Helistasin sealt Matile, rääkisime, aga ega ma siiani täpselt tea, kuidas ja mis. Nüüd on uurimine pooleli, ehk see toob selgust.

Lugesin hiljuti Tiit Karuksi raamatut Eesti parimast pikamaajooksjast Enn Sellikust ("Jooksja. Enn Selliku lugu.", Tiit Karuks ja Allan Aan, kirjastus "Hea Lugu" 2019, toim) ja tollal oli oma vere tagasipanek lubatud, nagu palju teisigi asju.

Mina jätsin tippspordi pooleli 23-aastaselt, sest nägin [vasara]heitjate treeninglaagrites, milliste lollustega seal tegeldi. Siis ei olnud miski keelatud, kõik oli vaba, ka doping. Läksin spordist ära, õppisin bioloogiat ja kaitsesin spordifüsioloogia kateedris väitekirja.

Kui mõne aja pärast küsiksid Mati Alaver või Andrus Veerpalu teilt jälle toetust, et uue võimaliku protsessi kulud kanda, siis...

Ma arvan, et nad ei küsi. Nad teavad mind liiga hästi.

Mis tunne see on, kui saad aru, et vist on ikka sohki tehtud?

Meil oli olümpiaakadeemia 30. aastapäeva konverents. Priit Pullerits – temagi oli noore ajakirjanikuna akadeemia üks asutaja – tegi huvitava ettekande, kus ta võrdles poliitikuid ja sportlasi. Et poliitikud järjest enam lubavad enne valimisi ja pärast... Ega nad enda sõnade eest vastuta, vastutus on kadunud.

Poliitik peab vastutama ja sportlane peab samuti vastutama. Sport, aga, läheb järjest puhtamaks ja on ausam kui poliitika. Ebaausad tegijad jäävad spordis varem või hiljem vahele. Kahju vaid, et selleks tuleb mõned karmid õppetunnid läbi käia. Kurb, seda poleks vaja.

Asjaosaliste avalik hukkamõist – paratamatu, aga sageli näib see väga lõplikuna – on kõige valusam nende lähedastele.

Nende peredel on kõige raskem, nemad vajavad kõige rohkem tuge. Kellelgi on kooliealised lapsed, teate isegi – tundlik iga, parastavad ütlemised, solvumised, koolipelg... Väga keeruline.

Sest nii paljud tunnevad end petetuna.

Jah, aga kunagi ei tohi kättemaksuga minna nii kaugele, et kellelgi on selg läbi seina ja jalgealune vajub täiesti tühjaks.

Kuidas te olete rahul Urmas Sõõrumaa tegevusega Eesti Olümpiakomitee presidendina?

Otsite intriigi? Alati saab paremini teha ja saab rohkem pühenduda. Näeme, et ühiskondlikul tööl on omad raamid, võibolla peabki [olümpiakomitee president] olema palgaline koht hommikust õhtuni. Aga meeskond on oma tööd hästi teinud.

Väga diplomaatiline vastus. Kas näete võimalust, et olümpiakomitee suurkogu sooviks Sõõrumaa ja tema praeguse juhatuse jätkamist?

Nii nagu presidendi valimisel, on ka tema umbusaldamisel oma kord. Seda [umbusaldamist] ei ole algatatud ja ma ei näe [olümpiakomitees] ka neid jõude, kes seda praegu algataksid.

Toimetaja: Toomas Sildam

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: