Politsei soovitab lapse peale karjujaist laste- või korrakaitsjaid teavitada

Kui lapsevanem käitub avalikus kohas lapsega ilmselgelt sobimatult, võib olukord suletud uste taga veel hullem olla ning seepärast tasub info abi vajava lapse kohta edastada politseisse või lastekaitsjatele, soovitab politsei. Eelmisel aastal pöörduti sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni poole emotsionaalse vägivalla kahtluse tõttu 141 korral.
Sotsiaalmeedias avaldas eelmisel nädalal emotsionaalse postituse naine, kes oli aknast pealt kuulnud, kuidas üks lapsevanem tänaval lapsele vihaselt "Sure ära!" karjus. Ta sai tagasisideks postkasti kirju mitmelt sarnaseid olukordi kogenud inimestelt, kes kirjeldasid lastele öeldud koledaid ähvardusi ning oma nõutust, kas sellest peaks kuskile teatama.
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) kommunikatsioonibüroo politseileitnant Maarja Punak ütles ERR-ile, et lapse peale karjumine ei ole toimiv kasvatusmeetod ning kui keegi on tunnistajaks olukorrale, kus täiskasvanu lapsega ilmselgelt sobimatult käitub, tuleks see fikseerida.
"Pange kirja kellaaeg, asukoht, sõnad, mida kasutati, ning kõik nimed, kui neid teate, ja inimeste kirjeldused. Kui tegemist on täiesti võõraste inimestega, tasub teha pilt või video, mille saate lisada teatele juurde, et politseinik või lastekaitsetöötaja saaksid isikud tuvastada," lausus ta.
Punak lisas, et info abi vajava lapse kohta võib edastada ka kohaliku politseiprefektuuri üldmeiliaadressile või kohaliku omavalitsuse lastekaitseüksusele, samuti annab nõu lasteabitelefon 116111.
"Avalikus kohas oma lapsega sobimatu käitumine võib tähendada seda, et suletud uste taga võib olukord olla veelgi hullem, seega paneb lastekaitse liit ja PPA inimestele südamele, et info iga laste suhtes selgelt sobimatu teo kohta jõuaks alati nendeni, sest vaid nii nad saavad lapsi kaitsta," rõhutas ta.
Kui lapsevanemal on puudulikud teadmised laste kasvatamise osas, siis ta ei pruugi seda ise teada ning selleks ongi politseiniku sõnul lastekaitsetöötajad, kes saavad inimesega edasi suhelda ja pakkuda välja lahendusi olukorra parandamiseks.
"Aga nad ei saa seda teha enne, kui on saanud info, et konkreetse perekonnaga on probleeme," tõdes ta.
Kui aga olukord on selline, et lapse elu või tervis on ohus, tuleb helistada 112 ja võimalusel sekkuda. Sotsiaalmeediasse ei soovitanud Punak selliseid juhtumeid koos fotodega postitada, seda nii laste kui ka kasvatusmeetodite osas abi vajava inimese kaitseks.
"Sotsiaalmeedias lähevad need teemad emotsionaalseks ning tihti süüdistavaks ja see võib raskendada abi pakkumist või ka abi vastu võtmist. Esikohale tuleb seada lapse edasine heaolu ning paremini saab seda saavutada läbi lapsevanema harimise. Kui lapsevanemat on võimalik mõjutada teisiti käituma, siis ei tohiks sotsiaalmeedia aruteludega seda võimalust ära rikkuda. Kui asjaolude täpsustamisel selgub, et tegemist on lapse väärkohtlemisega, on võimalik lapsevanemat seadusest tulenevalt karistada," selgitas Punak.
Lasteabitelefoni juht: julgus sekkuda on igati põhjendatud
Sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni 116 111 teenuse juhi Mari-Liis Männi sõnul saab lasteabi päris tihti pöördumisi, et lapsega ei suhelda sobival viisil või kahtlustavad kõrvalseisjad emotsionaalset vägivalda. 2018. aastal oli selliseid pöördumisi kokku 141 ja tänavu esimeses kvartalis 50.
"Lapse igasugune väärkohtlemine on keelatud. Väärkohtlemise alla kuulub ka lapse vaimne ja emotsionaalne väärkohtlemine, sealhulgas alavääristamine ja hirmutamine. Samast põhimõttest tuleb lähtuda kõigis lapsega seotud tegemistes ja suhtluses lapsega," sõnas ta.
Männi soovitas neil, kes lapse suhtes ebasobivat käitumist märkavad, lasteabiga ühendust võtta. Kuna olukorrad on erinevad, on erinevad ka soovitused, mida abitelefonilt jagatakse.
"Kui selline käitumine on lapse suhtes korduv või pikemaajaline ning näiteks mõni naaber või tuttav on seda märganud, saame anda info edasi kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale. Tema saab olla perele ja lapsele abiks ning selgitada sobivaid suhtlusviise ja kasvatusmeetodeid. Kui vaja, saab ta suunata perekonna erinevatele teenustele, mis õpetavad juhtima emotsioone ja parandama omavahelist suhtlust," loetles ta.
Kui aga juhtum on ühekordne või saab juhuslik täiskasvanu osa lapse suhtes halvast käitumisest, võiks pealtnägija Männi sõnul ka ise sekkuda, küsides viisakalt, kas saab kuidagi aidata.
"Julgus sellistes olukordades märgata ja sekkuda on igati põhjendatud. Kõrvalseisjad reageerivad ju sellele, kui täiskasvanud omavahel tülitsevad ja kaklevad. Samamoodi tuleks suhtuda olukordadesse lastega ning jätta tolereerimata, kui täiskasvanu käitub lapsega ebasobivalt," lausus lasteabitelefoni teenuse juht.
Laste paremaks kaitsmiseks on lapse väärkohtlemise keeld kehtestatud ka lastekaitseseadusega. Seaduse järgi on keelatud lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist.