Piret Kuusik: mida näitasid Euroopa Parlamendi valimised? ({{commentsTotal}})

Piret Kuusik
Piret Kuusik Autor/allikas: Eesti Välispoliitika Instituut / Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus

Reaalne oht Euroopa Liidu lagunemisele tuleb liikmesriikidest, kirjutab Piret Kuusik algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Euroopa Parlamendi valimised toimusid 23.–26. mail. Valimistega tegid algust hollandlased ja britid neljapäeval. Reedel ja laupäeval valisid iirlased, lätlased, slovakid ja tšehhid ning pühapäeval ülejäänud liikmesriikide valijad, seal hulgas ka Eesti. Euroopa Parlamendi valimised on suuruselt teisel kohal maailmas, esimesel kohal on India. Numbriliselt ja geograafiliselt on tegemist suurte valimistega, poliitiliselt on veel pikk tee käia.

Akadeemilises debatis nimetatakse Euroopa Parlamendi valimisi teisejärgulisteks võrreldes riiklike sisevalimistega, nagu seda on kohalikud ja parlamendivalimised.1

Euroopa Parlamendi valimised tekitavad üldiselt nii valijates, parteides seas kui ka meedias vähe huvi. Valimiste tulemused sõltuvad pigem sisepoliitilistest arengutest kui kandidaatide positsioonidest Euroopa teemadel.

Olulist rolli mängivad ka valitsevad liidrid ja opositsioon ning valijate üldine rahulolu või rahulolematus. Valimistel kandideerivad isikud ja nende tuntus saavad mõnikord määravaks, nagu on mitmeid kordi näidanud ka Eestis toimunud Euroopa Parlamendi valimised.

Vahel soovitakse neid valimisi tõlgendada kui referendumit valitsuse oskusele pakkuda lahendusi poliitilistele ja ühiskondlikele väljakutsetele valimistele eelnenud kahe-kolme aasta jooksul.

Teinekord heidetakse Euroopa Parlamendi valimiste tulemused hetke poliitilise olukorra kirjeldamisvahendina kõrvale madala valimisaktiivsuse tõttu. Seega, Euroopa Parlamendi valimiste roll ühiskonna poliitiliste voogude ja seisu tõlgendamisel on alles välja kujunemas.

Valimisaktiivsuse U-pööre

Seekordsed valimised on Euroopa Parlamendi valimiste arenguteel aga märgilise tähendusega. Esmalt – üleeuroopaline valimisaktiivsuse tõus oli nende valimiste kõige positiivsem nähe.

Valima otsustas minna rohkem inimesi kui viimastel kordadel, pöörates nii ümber langeva valimisaktiivsuse trendi, mis sai alguse 1979. aastast. Euroopa Liidu keskmine valimisaktiivsus oli 50,95 protsenti, mis on 8,34 protsenti kõrgem kui 2014. aastal. 20 liikmesriigis 28st valimisaktiivsus tõusis ning üheski liikmesriigis ei olnud valimisaktiivsus alla 20 protsendi nagu 2014. aastal.2

Miks on see oluline? Jällegi – akadeemilistes ringkondades arutletakse selle üle, kas Euroopa Liidu seaduslikkus tuleneb inimeste osalusest seadusandlikes protsessides ehk kas valijad ja nende huvid on piisavalt esindatud seaduste tegemises läbi valitavate institutsioonide nagu Euroopa Parlament.

Või tuleneb Euroopa Liidu legitiimsus sellest, et ta toodab efektiivseid ning asjakohaseid lahendusi Euroopa ees seisvatele väljakutsetele?3

Siiani kiputakse Euroopa Liidu seaduslikkust hindama tema tegude järgi. Euroopa Liit on seaduslik ja suurema toetuse osaline, kui väljatulev seadusandlus panustab Euroopa ühiskondade edule ning edasiminekusse.

Seega – kõrgem valimisaktiivsus toetab väidet, et Euroopa Liidu legitiimsus on suurenenud valimisaktiivsuse kasvu pealt. See on positiivne ning oluline. Siiski ei tohi unustada, et Euroopa Liidu toetus ja raison d'être olenevad paljuski tema võimest hallata uusi väljakutseid ning saavutada endale seatud eesmärke.

Tsentristlike jõudude kukkumine – mida see tähendab?

Teine oluline muutus valimiste tulemusena on Euroopa Parlamendi killustatus ning sellest kujunev parlamendi sisepoliitika.

Valimised lõpetasid kahe partei domineerimise Euroopa Parlamendis. Euroopa Rahvapartei (179 kohta4) koos Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga (153 kohta) on domineerinud Euroopa Parlamendis alates 1980. aastate lõpust. Kuid kehv valimistulemus ei anna kokku enamust (376 kohta) ning 326 kohale on vaja leida enamuse puudujäävad mandaadid.

Hetkel käivad läbirääkimised Euroopa Demokraatide ja Liberaalidega ning Euroopa Roheliste Parteiga. Selline jumbo-koalitsioon moodustaks mugava enamuse (504 kohta) ning koondaks liberaalsed ning Euroopa-meelsed jõud üheks.

Vasak- ning paremtsentristide (ehk sotsiaaldemokraatide ja rahvaparteilaste) kehv tulemus ning äärejõudude edu – rohelised ning paremäärmuslased – esitab tõsise väljakutse nii poliitikutele kui ka poliitika analüütikule ning jälgijatele.

Euroopa poliitiline maastik on muutumas ning traditsiooniliselt populaarsed kesk-parem- ja kesk-vasakparteid on kaotamas oma toetust ja rolli ühiskonnas. Põhjuseid on mitmeid ning suurimaks küsimuseks on: millised saavad olema tuleviku poliitilised jõud, kes hakkavad poliitikat ja demokraatiat Euroopas läbi viima?

Kaks tegurit on hetkel aimatavad. Konkreetsed teemad, mitte ideoloogia mängivad üha suuremat rolli valijate otsuste tegemisel. Valijad ei ole enam parteidele nii lojaalsed ning otsustavad oma hääle anda üha enam konkreetsetele teemadele tuginedes.

Teiseks, sotsiaal-majanduslik õiglus üksi ei defineeri enam inimeste ideoloogiat ning poliitilisi kalduvusi. Spektreid on erinevaid – globaalne vs lokaalne, Euroopa-meelne vs. Euroopa-vastane jne. Seega on oluline küsimus: kuidas ennast poliitiliselt defineerida ning analüüsida poliitilist maastikku, kus valijate otsus oleneb enamatest teguritest kui ainult traditsiooniline ideoloogia?

Paljukardetud Euroopa-vastased

Valimiste järel on Euroopat läbinud suur kergendusohe. Kardetud üht kolmandikku mandaate populistlikud ja euroskeptilised jõud ei saanud ning Euroopa-meelsete jõudude ülekaal jääb Euroopa Parlamendis püsima. Killustatus on küll suurem ning koostööd on vaja teha rohkem, kuid kartus, et Euroopa Parlament muutub Euroopa institutsioonilises masinavärgis blokeerivaks jõuks, ei saa teoks.

Populistlike ja euroskeptiliste parteigruppide hulk on hetkel nii suur ja mitmekesine, et nende koostöötamine ning ühise rinde loomine on ebatõenäoline.

Hetkel saame rääkida neljast parteigrupist, kuid see ei ole lõplik ja siin tuleb ilmselt veel muutusi. Osa väiksemaid parteigruppe ilmselt laguneb pärast brittide lahkumist ning MEP-id liituvad teiste gruppidega. Või moodustatakse uued grupid.

Tähelepanu tuleks pöörata sellele, mida Euroopa-vastased jõud tegelikult Euroopast tahavad. Brexit on olnud justkui vaktsiin juttudele lahkumisest Euroopa Liidust, kuid kuidas muud moodi väljendada oma vastumeelt Euroopa Liidu suunal?

Osa analüütikuid nimetab euroskeptikute kriitikat "Euroopa lõhkumiseks", aga mida see tähendab? Lõhkuda kuhu maani? Kuni Söe- ja Teraseühenduseni 1952? Või olukorrani enne 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepingut, mis väidetavalt kardinaalselt muutis Euroopa Liitu?

Teised analüütikud – sealhulgas ka mina – loevad euroskeptikute kriitikast välja, et neile ei meeldi praegune integratsiooni viis. Euroopa tasemel tehakse koostööd liiga paljudel aladel ja liiga sügavalt. Nende sõnutsi ohustab see rahvusriikide suveräänsust. Sellega ka nende kriitika piirdub ning raske on näha nende pakutavat alternatiivi.

Minu lähem uurimine on siiani paljastanud, et euroskeptilistel jõududel ei ole tegelikult selget visiooni ega ka ideid, kuidas siis praktiliselt Euroopa Liitu ja Euroopa integratsiooni teisiti edasi viia. Selmet neid karta, tekitame debati – kuidas nad siis Euroopa koostööd ette näevad ning mis on nende visioon.

"Oh dear, it's the British"

Osati ei ole Euroopa Parlamendi valimised veel läbi, sest praeguste valimistulemuste seas kajastuvad ka Suurbritannia tulemused. Brexiti protsess näeb hetkel – rõhutan, hetkel – ette, et Suurbritannias valitud MEPid ühinevad Euroopa Parlamendiga, ning kui Brexiti protsess on lõpuni viidud, siis nad lahkuvad.

Hetkel võib selleks ajaks olla juuli algus või oktoobri lõpp. Samal ajal on ka neil võimalus lahkuda ükskõik millisel ajahetkel tänasest kuni oktoobri lõpuni. Õhus on ka võimalus, et nad ei lahku üldse.

Parlamendimatemaatikat muudab see vähe. Suurbritannial on Euroopa Parlamendis 73 kohta. Suurima kaotuse osaliseks saab Viie Tähe Liikumine + Brexiti parteigrupp, mille 54 mandaadist brittide lahkumise järel jääb alles 25 ning parteigrupp võib mõne teise fraktsiooniga liituda.

ALDE kaotab 16 kohta, sotsiaaldemokraadid 10 ja rohelised 11 kohta. 7 mandaati kaob veel siit-sealt väiksematest parteigruppidest, mille vahel need jagunenud on. Brittide asemele lisandub 27 saadikut, seal hulgas ka Riho Terras Eestist. Palju see ei muuda, kuid numbrid tuleb siis uuesti üle vaadata.

"Saatuslikud valimised"

Viimaks, seekordsete Euroopa Parlamendi valimiste üks olulisimaid erinevusi võrreldes varasematega on, kuidas neid valimisi tähtsustati ning vahest isegi ületähtsustati. Saksamaal nimetati neid valimisi Schicksalwahl ehk "saatuslikud valimised" ning Brüsselist kostis sõnum, et nendest valimistest oleneb Euroopa Liidu tulevik.

Nõustun, et populistide, euroskeptikute ja paremäärmuslaste tõus on kriitiline, kuid Euroopa Liitu peab alati vaatama laiemas kontekstis kui Euroopa Parlament ning valimised. Euroopa Parlament võib muutuda blokeerivaks jõuks Euroopa Liidu seadusandlikus masinavärgis, kuid samal ajal on see ainult üks osa kogu Euroopa Liidu süsteemist. Euroopa Liidu keskmeks on ikka tema liikmesriigid ning viimane poliitiline tsükkel näitas, et kui seadusandlusmehhanism kuskil toppama jääb, siis pigem Euroopa Nõukogus kui Euroopa Parlamendis.

Euroopa Liidu suurimaks ohuks on liikmesriigid, kes lõpetavad Euroopa projekti uskumise ning selle nimel töötamise, kompromisside tegemise ning liitu panustamise.

Seega on euroskeptikute, populistide ning äärmuslaste esindatus liikmesriikide pealinnades suurem mure kui Euroopa Parlamendis. Kui Brüsselis töötavatel diplomaatidel ning ministritel puudub poliitiline mandaat Euroopa projekti panustada, kompromissi nimel töötada ning solidaarsust väljendada, siis hakkame rääkima Euroopa Liidu lõpust ning pragunemisest.

Ma ei tee Euroopa Parlamenti maha ega vähenda selle tähtsust, kuid tahan pöörata tähelepanu, et Euroopa Liidu edasiviimine ei toimu ainult valimiste ajal, vaid iga päev.

Euroopa Liit ei lähe üleöö katki, vaid pigem ta hääbub ning muutub jututoaks, mis on võimetu väljakutsetega tegelema ning kriise haldama. Kahjuks on piisavalt rahvusvahelisi organisatsioone, mis on sedasama saatust näinud ning seetõttu peaksime olema just eriti erksad.

Seekordsed Euroopa Parlamendi valimised tõid teravalt välja viimaste aastate jooksul aset leidnud muutuseid nii liikmesriikide poliitikas ja ühiskondades kui ka Euroopa koostöös. Inimeste teadmine ning toetus Euroopa Liidule on kasvanud.

Poliitiline debatt Brüsselis elavneb tänu Euroopa Parlamendi killustatusele ja euroskeptikute kohaolule. Kuid küsimus, kuidas poliitilist vastasseisu Euroopa-meelsete ja Euroopa-vastaste vahel muuta praktiliseks poliitikaks, nii et Euroopa Liit suudaks ka edaspidi hakkama saada kriiside haldamise ning Euroopa arengu toetamisega, ootab veel vastust.


1 Karlheinz Reif ja Hermann Schmitt, Nine Second-Order National Elections – A Conceptual Framework for the Analysis of European Election Results – European Journal of Political Research, volume 8, issue 1, 1980, pages 3–44.
2 Slovakia, kus 2014. aastal Euroopa Parlamendi valimiste valimisaktiivsus oli 13,05% ja Tšehhi, kus valimistest osavõtt oli 18,2%.
3 Input vs output legitimacy. Fritz W. Scharpf, Problem-Solving Effectiveness and Democratic Accountability in the EU, MPIfG Working Paper 03/1, February 2003, Max Planck Institute for the Study of Societies. www.mpifg.de/pu/workpap/wp03-1/wp03-1.html (vaadatud 31 mai 2019).
4 Siin ja edaspidi on kasutatud Euroopa Parlamendi poolt avaldatud kohtade jaotust. http://www.europarl.europa.eu/news/en/press-room/elections-press-kit/8/european-elections-results

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Diplomaatia



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: