Järgmisel nädalal (2. juulil) alustab tööd uus Euroopa Parlamendi koosseis. Fraktsioonide koosseisud ja nende juhid on paigas, töö käib sisulise programmiga. Esimesel täiskogul valitakse president, asepresidendid ja komisjonide juhid. Milline Euroopa Parlament järgmisele viiele aastale vastu läheb ja mida see Eestile tähendab?

Lühidalt öeldes tekib uus poliitiline tasakaal, mis eeldab suuremat koostööd ja konsensuse otsimist. Eesti mõju suureneb.

Uus poliitiline tasakaal – võrdsema kaaluga fraktsioonid.

Uues Euroopa Parlamendis on senise kaheksa asemel seitse fraktsiooni. Konservatiivid (EPP, 182 liiget) ja sotsiaaldemokraadid (S&D, 153 liiget) on jätkuvalt kaks suurimat fraktsiooni.

Kahe peale kaotati võrreldes eelmise koosseisuga 66 kohta ja sellega ka absoluutne enamus. Nüüd on koalitsiooni moodustamiseks vaja veel vähemalt ühte fraktsiooni, kas Uuenevat Euroopat (RE, varasemad liberaalid, 108 liiget) või rohelisi (G/ETA, 75 liiget).

Ilma konservatiivideta on pea võimatu otsustada, aga sotsiaaldemokraadid ja Uuenev Euroopa on senisest oluliselt kõvemad tegijad.

Hea näide on komisjoni presidendi valimine. Kui küsida, miks pole valitsusjuhid suutnud veel Euroopa Komisjoni presidendi kandidaati valida, on vastuseks Euroopa Parlament, täpsemalt jõudude vahekord Euroopa Parlamendis.

Presidendikandidaadi peab parlament absoluutse häälteenamusega heaks kiitma ja sellist enamust ühegi kandidaadi jaoks pole. Fraktsioonid justkui toetavad esikandidaatide süsteemi, mille järgi peaks komisjoni presidendi koha saama üks üleeuroopaliste parteide esikandidaatidest.

Aga ei sotsid ega Euroopa uuendajad ei toeta valimistel enim kohti saanud EPP esikandidaati Manfred Weberit. Ilma konservatiivide nõusolekuta ei saa komisjoni presidendiks valida ka kedagi teist, samuti ei saa EPP oma kandidaati ametisse panna. Seni pole keegi oma seisukohtades sammukestki järele andnud ja vähemalt seni head lahendust ei paista.

Parlamendis on neli koalitsioonivarianti senise ühe asemel, üks neist on võimalik ka ilma konservatiivideta.

Enne valimisi ja ka vahetult pärast valimisi peeti seda võimatuks, ent viimaste fraktsioonidevaheliste liikumiste ja üksikute liikmete fraktsioonide valimise tulemusel on võimalik ka Euroopa-meelne koalitsioon ilma konservatiivideta.

Sotsiaaldemokraatide, Uueneva Euroopa, roheliste ja vasakliidu (GUE/NGL) koalitsioon annab kokku kaks häält üle absoluutse enamuse. See pole piisav stabiilseks poliitikakujundamiseks, konservatiividele koha kätte näitamiseks aga küll.

See tähendab, et esmakordselt Euroopa Parlamendi ajaloos on võimalik vähemalt teoreetiliselt valida Euroopa Parlamendi president ilma konservatiivideta. Ja president järgmisel nädalal kindlasti ka valitakse, sõltumata sellest, kas uues komisjoni presidendis on kokku lepitud või mitte. 

Euroskeptikute mõju väheneb.

Enne valimisi üles köetud hirmud sellest, et äärmuslased võtavad Euroopa Parlamendi üle ja euroskeptikute mõju suureneb ei ole tõeks saanud. Pärast fraktsioonide moodustamist on läinud vastupidi. Kui eelmises koosseisus oli euroskeptiline ERC lausa suuruselt kolmas fraktsioon, siis nüüd on skeptikute fraktsioonid kolm kõige väiksemat.

Paremäärmuslik Identiteet ja Demokraatia (ID) suuruselt alles viies ja senine kolmas Euroopa Konservatiivid ja Demokraadid (ECR) kuues. Kaks suurt euroskeptilist erakonda, Nigel Farage'i Brexiti partei (Ühendkuningriik) ja Viie Tähe Liikumine (Itaalia) jäid sisepoliitilistel põhjustel fraktsioonita.

Lihtsalt nende sisepoliitilised konkurendid on teistes fraktsioonides ees ja ise nad sarnaselt eelmisele korrale koos fraktsiooni kokku panna ei suutnud, sest valdav osa nende liitlasi Euroopa Parlamenti ei pääsenud. See vähendab skeptikute mõju veelgi.

Uuenev Euroopa ja rohelised saavad suurema mõju poliitika kujundamisel, euroskeptikud tõrjutakse sisuliselt kõrvale.

Järgmisel nädalal valitakse parlamendikomisjonide uued juhid. Kokku on alalisi komisjone kaks ja need jagatakse fraktsioonide vahel meilgi tuntud d'Hondti meetodil. Suurima häältearvuga fraktsioon saab valida esimesena, teine teisena jne.

Fraktsioonid on oma esialgse valiku teinud ja on selge, et fraktsioonide kaal on muutunud ning nii saavad just endised liberaalid ja rohelised mõju juurde. EPP säilitab kaks olulist komisjoni (välisasjad ja tööstus), sotsid neli endale seni kuulunud olulistest komisjonidest (majandus- ja rahandus, väliskaubandus, justiitsasjad ja kodanike vabadused ning naiste õigused).

Uuenev Euroopa võtab konservatiividelt üle keskkonna- ja tervishoiu ning kalanduse. Rohelised hakkavad juhtima kahte keskkonda oluliselt mõjutavat valdkonda – transport (juhtisid seda ka eelmises parlamendikoosseisus) ja siseturg (seni euroskeptiline ECR). Paremäärmuslased hääletatakse komisjonide juhtide valikul tõenäoliselt maha ja neile d'Hondti alusel tinglikult kuuluva kahe komisjoni juhtimine läheb teistele fraktsioonidele.

Fraktsioonide uus koosseis ja vahetuvad liidrid toovad uue dünaamika.

Lühidalt saab öelda, et EPP-s domineerivad nüüd sakslased (29) koos Ida-Euroopa riikidega (Poola (16), Rumeenia (14), Ungari (13)), sotsiaaldemokraatide ridades Lõuna-Euroopa riigid (Hispaania (20) ja Itaalia (19)), Uuenevat Euroopat suunavad prantslased (21) ja rohelisi kaks suurt, Saksamaa (22) ja Prantsusmaa (12). Ka see tagab senisest palju suurema jõudude tasakaalu ja konsensuse otsimise vajaduse.

Rohelised ja Uuenev Euroopa said endale uue liidri, mis peegeldab ka valimistulemust.

Sotside juhtimise võtavad ühe hispaanlased. Hispaania peaminister Pedro Sanchez oli kahtlemata suur valimiste võitja ja nii on tema erakonna liikme Iratxe Garcia valimine fraktsiooni juhiks loogiline.

Läbi sai ka Guy Verhofstadti valitsemisaeg liberaalide juhina. Kuigi Emmanuel Macroni EnMarche'i ülemvõim kohtade arvu poolest on Uuenevas Euroopas suur, siis uus juht tuleb suuruselt teisest riigist, Rumeeniast. Viiele eelseisvale aastale minnakse vastu endise voliniku ja peaministri Dacian Ciolose juhtimisel.

Fraktsioonisisesed muutused annavad ka eestlastele rohkem võimalusi.

Eesti on tugevalt esindatud suuruselt teises ja kolmandas fraktsioonis. Sotsiaaldemokraatides kahe ja liberaalides kolme liikmega. Uus juht ja arvukalt uusi liikmeid annavad meie saadikutele kindlasti head võimalused oma positsiooni fraktsioonis tugevdada.

Tõsi, kummaski fraktsioonis pole juhtivad riigid Eesti poliitiliste joonte suurimad toetajad. Uuenenud liberaalidega on lihtsam, sest paljud väiksemate riikide liberaalid, eriti Skandinaavias ja Hollandis, tegid väga hea tulemuse ja Eesti saadikutel on lihtne liitlasi leida.

Nii sotside kui ka liberaalide mõju on uues Euroopa Parlamendis varasemast palju suurem, sellega suureneb ka meie saadikute mänguruum.

Eesti saadikute mõju saab kindlasti olema suurem kui meie väike osakaal Euroopa Parlamendi liikmetest.

Vanadel olijatel Yana Toomil ja Urmas Paetil on kahtlemata võimaluse fraktsioonis oma mõju suurendada, nad olid juba varem aktiivsed.

Marina Kaljurand, Andrus Ansip ja Sven Mikser kuuluvad kaalukate poliitikute hulka mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas, ja nende suhtevõrgustik ja teadmised lubavad kohe kindlasti olla Euroopa Parlamendis tegijad.

Millistes komisjonides ja milliste teemadega meie MEP-id ennekõike tegutsema hakkavad, näeme ehk juba järgmisel nädalal.

EKRE nähtavus Euroopa Parlamendis sõltub rohkem Jaak Madisoni isiklikust võimekusest kui fraktsiooni mõjust.

Seda ennekõike seetõttu, et enamikel olulistel teemadel ei lähe EKRE seisukohad fraktsiooni vedavate Salvini ja LePeni erakondade suunaga kokku, pigem tuleb Madisonil olla pidevas kaitseasendis nii Venemaa kui rände osas.