Kas välispoliitika on sisepoliitika jätk?

Tsiteerin oma eelkäijat Sven Mikserit, kes tsiteerib ilmselt mõnda tarka meest – tänapäeva maailmas on kogu poliitika kohalik poliitika. Aga samas on, minu jaoks, välispoliitika eriti väikeriigile sisepoliitikat determineeriv nähtus.

Kuidas see eesti keeles kõlaks?

See tähendab, et väikeriik oma elulistes huvides peab lähtuma enda elulistest välis- ja julgeolekupoliitilistest sihtidest, määratledes ka sisepoliitilisi eelistusi.

Diplomaadid annavadki selliseid hämaralt keerulisi vastuseid, või?

Annavad väga lihtsaid ja arusaadavaid vastuseid. Meie ülim huvi on rahvana alles olla. Selleks on väga tähtis, et me riigina oleksime alles. Selleks tulebki maailmas tööd teha.

Kui tulin esimesel päeval siia majja, siis määratlesin nõnda, et välisministeerium ja omas sektoris ka kaitseministeerium töötavad selle nimel, et Eesti kestaks üle aegade. Teised ministeeriumid lahendavad jooksvama iseloomuga küsimusi. Aga meie ülesanne on vaadata, et riik jääks kõigis neis keerulistes rahvusvahelistes olukordades püsti.

Kui palju muudab välisministri vahetus riigi välispoliitikat?

Riigil on üks välispoliitika. Kuid loomulikult – valimistel on tagajärjed, nagu [USA eelmine president] Barack Obama ütles. Mulle see ütlus meeldib. Välisministri vahetudes muutuvad ka teatud rõhuasetused. See ei oleks enam demokraatlik riik, kui sõltumata valimistulemustest toimuks kõik automaatselt edasi. Siis näeksime stagnaatilist, ametnikkonna põhist riiki.

Mai algupoole andsite intervjuu ERR-ile ja tsiteerisite pühakirja ajakirjanik Mait Otsale, kes uuris, kuidas on uus koalitsioon Eesti mainele mõjunud: "... puud tuntakse viljast ja /---/ selle valitsuse poliitikat hinnatakse selle järgi, mis on reaalsed sammud." Kas välispoliitikas on need sammud astutud?

Jaa. Valitsus on kokku pannud saja päeva tööplaani, kus minu jaoks on oluline, et esitan valitsusele uue, süvendatud koostöökava Ameerika Ühendriikidega. Oleme vastu võtnud ka huvitava algatuse, et Eesti on järgmisel aastal Kolme Mere Initsiatiivi (Musta, Aadria ja Läänemere piirkondade koostöö, milles osaleb 12 EL-i riiki - toim) tippkohtumise korraldaja.

Oleks ebaõiglane riputada ennekõike selle valitsuse kaela au ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme seisuse võitmise eest, aga välispoliitika järjekestvuse huvides oli ka praegusele valitsusele oluline viia see valimisvõitluses [Rumeeniaga] lõpuni. Nüüd tegeleme ettevalmistustega, et julgeolekunõukogu liikmena lati alt läbi ei jookseks.

Suvel 2017 avaldas meie välisministeerium koos 19 siinse suursaatkonnaga Tallinnas toimunud festivali Baltic Pride 2017 puhul oma toetust lesbide, geide, biseksuaalsete, transsooliste ja intersooliste inimeste inimõiguste edendamisele ja kaitsmisele ning avalikkuse teadlikuse tõstmisele teemadel, mis puudutavad LGBT-kogukondi kolmes Balti riigis. Igati arusaadav tegutsemine, või kuidas?

Ma ei tea, see läheb veidi segaseks. Iga riigi diplomaadid võivad asukohariigis teha erinevaid avaldusi, kas kollektiivselt või eraldi, kui nad väldivad sekkumist sisepoliitilistesse küsimustesse. Veidikene on minule kulmu kergitav, et sellega ühineb ka Eesti välisministeerium, kelle juurde – piltlikult öeldes – on kuningad ja presidendid need suursaadikud saatnud.

Aga need avaldused on tehtud ja kui mingeid avaldusi on vaja teha, siis need tehakse. Iga riik kujundab ise enda välispoliitikat.

Välisminister Reinsalu poliitilise suunise järgi meie saatkonnad Pride-paraadide teemal enam Eesti Vabariigi nimel avaldusi ei tee. Miks?

Kindlasti on Eestile oluline inimõiguste kaitse, inimväärikuse võõrandamatus, ja kindlasti on kõigi inimeste põhiõigus meelt avaldada ükskõik millises küsimuses. Aga et mingites riikides tõsta eraldi need küsimused ja tõstatada perekonnaõiguslike muudatuste ellukutsumine... Arvan, et meie Eestis ei oota siin mingeid välisriikide demarše ja ju ka teised riigid suudavad ise oma ühiskondlikke valikuid langetada.

On siin põhjus, miks Eesti suusaadiku allkirja ei ole brittide algatatud rahvusvahelisel avaldusel Poola LGBT kogukonna toetuseks?

Jah, see on see põhjus. Iga riik määratleb iseseisvalt neid küsimusi. Praegu püütakse väita, et Eesti välispoliitika üks strateegilisi eesmärke peaks olema Pride-paraadide toetamine. See ei ole kindlasti oluline kese meie välis- ja julgeolekupoliitikas.

Mingit muutust see mittetoetamine ikkagi näitab.

Just. Veelkord, nagu ütles elunäinud mees, Barack Obama: valimistel on tagajärjed.

Oli see teie ainuisikuline otsus, et Eesti suursaadik ei andnud oma allkirja koos teiste Varssavisse akrediteeritud diplomaatidega Poola LGBT-kogukonna toetuseks või arutas sellist kannapööret ka Eesti praegune valitsus?

See ei ole kannapööre. Kui 2011. aastal üks Eesti saadik andis [sarnasele pöördumisele] allkirja, siis leidis meie välisministeeriumi juhtkond, et seda ei peaks tegema. Toona ei arutanud seda ei riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena ega vabariigi valitsus. Välisministeerium kujundab neid seisukohti. Kui küsida, kas minu otsus on minu otsus, siis muidugi – minu otsus on minu otsus.

Maikuu alguses palusite välisministeeriumil ette valmistada ettepanekute paketi selle erisuhte tugevdamiseks, mis meil on USA-ga kui Eesti suurima julgeolekupartneriga  ja lootsite seda veel enne suve ka valitsuses arutada. On see pakett valmis ja valitsuses arutatud?

Ei. Paketi teemade ring on kujunenud oluliselt põnevamaks ja huvitavamaks. Minule on asjade puhul kindlasti oluline kvaliteet.

Suvel me seda arutame. Üks oluline muutuja juba tuli juurde, mida ka mainisin – Kolme Mere Initsiatiivi tippkohtumise korraldamine. Ühendriigid peavad seda samuti tähtsaks initsiatiiviks ja üle-eelmisel tippkohtumisel Poolas osales ka president [Donald] Trump.

Teine põnev teema on koostöö, mis meil saab Ameerika Ühendriikidega olema ÜRO julgeolekunõukogus. Ja kolmandaks, tehnoloogia julgeolek, kui mõtleme näiteks 5G arengule.

Siis me ei teagi, kas diplomaadid panevad taustamaterjalide hulka ka USA presidendi Donald Trumpi tviidi maikuu lõpust, kus ta avaldas toetust LGBT kogukondadele kogu maailmas ja kutsus tähistama LGBT Pride kuud.

Ma olen seda näinud. President Trumpi tviite tuleb alati lugeda.

As we celebrate LGBT Pride Month and recognize the outstanding contributions LGBT people have made to our great Nation, let us also stand in solidarity with the many LGBT people who live in dozens of countries worldwide that punish, imprison, or even execute individuals....

— Donald J. Trump (@realDonaldTrump) May 31, 2019

Kas USA sekkub sellega teiste riikide siseasjadesse?

Ameerikal on oma seisukohad, ka nende välisministeeriumil. Nende riigisekretär Pompeo tegi vikerkaarelippude kohta (et neid ei heisata enam USA saatkondadele - toim) avaldusi.

Kas meil on nendes küsimustes enda valikud... Muidugi on.

Ütleme nii, et nendes küsimustes – ma usun – on mõistlik võtta alalhoidlik joon.

Mida tähendab "alalhoidlik joon"?

Seda, et meie ühiskond suudab läbi debati langetada valikud teemadel, mis puudutavad seksuaalreforme, perekonnaeluküsimuste määratlusi. Olen kindel, et seda suudavad ka teised Euroopa riigid oma parema äranägemise järgi, lähtudes inimväärikuse võõrandamatusest ja Euroopa inimõiguste üldkonventsiooni põhimõtetest.

Kas Eesti suursaadik näiteks Varssavis või Budapestis võib sealsel Pride-paraadil osaleda?

(Paus.)

Kuidas see küsimus puudutab Eesti suursaadikut? Kas ERR-i ajakirjanik võib osaleda või taksojuht või ärimees? Inimene võib alati osaleda ükskõik millisel üritusel. Küsimus on, kui esinetakse riigi esindajana, siis on see seisukoht riigi poolt. Inimestel on oma eraelu, eraelulisi vaateid ei ole küll mõtet seada kahtluse alla.

Teie endine koalitsioonikaaslane Jevgeni Ossinovski ütles, et "välisminister Reinsalu ei taha kuidagi loovutada Eesti rahvusvahelise maine parima lõhkuja tiitlit EKRE-le". Kas Ossinovski teeb teile liiga?

Ei tee liiga. Ta kaitseb enda maailmavaadet.

Kui suursaadikud teevad riigi nimel avaldusi või osalevad neil üritustel, siis selleks neil mandaati neil ei ole. Nii see ongi.

Nüüd me räägime sellest nii pikalt ja kõigile jääb mulje, mille Toomas Sildam on kavalalt loonud, et see oleks nagu minu keskne välispoliitiline agenda. Vastupidi. Minu valik on ennekõike elulised julgeolekuhuvid, millega tuleb tegeleda. Ja kindlasti peaks suuremat rõhku pöörama Eesti välismajandushuvidele.

Mis on väärtuspõhine välispoliitika?

Väärtuspõhine välispoliitika tähendab rahvastevahelises suhtlemises Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi realiseerimist. Nagu iseenese käitumist näeks inimene üldise inimestevahelise suhtlemise normina, siis see oleks nii ka riikide vahel. Et ka rahvad ja riigid peaksid püüdma selle poole, et nad sooviksid seda näha üldnormina.

Tegelikkuses tähendab see sõnapidamist, õigluse poole püüdlemist, et vähem oleks ülekohut nii üksikisikute kui ka rahvaste suhtes.

Kui õiglane on maailm?

Kui õiglased me ise oleme? Eks see ongi vastus sellele küsimusele. Keegi ei suuda olla kohtunik oma kohtuasjas, on Vana-Rooma õiguse põhimõte.

Kui küsida igavikuliselt, siis kas inimene on muutunud ajaloo kulgedes – olgu tehnoloogilise arengu või hariduse kasvuga – paremaks? Kas antiikaja inimene võis olla ausam ja õiglasem, kuigi inimese olemus on ikka sama? Kui aga küsida, kas maailm on suutnud kannatusi rohkem vältida, siis minu vastus on küll jaatav.

Kui on vähem kannatusi, on ka maailm õiglasem.

Toetudes reeglitele?

Rahvusvaheliste reeglite puhul peab nende reeglite täitmine olema ontoloogilise iseloomuga, et on faktid, kas reegleid täidetakse või ei täideta.

Aga samas rahvusvahelised suhted riikide vahel, erinevate jõudude vahel, need põhinevad paljuski huvidel, sellel, et ka tänapäeva maailmas maksab jõud, olgu demograafiline, majanduslik, sõjaline. Rahvusvahelised suhted paraku kujunevad arbitraalselt, neid luuakse kokkuleppeliselt. Või siis toore jõuga.

Kui riigikogu arutas kaks tundi, kas tuua Toompea lossi valgesse saali tagasi sealt uue spiikri Henn Põlluaasa korraldusel eemaldatud Euroopa Liidu lipud, siis teie nimetasite seda "poliitiliseks infooperatsiooniks, mille eesmärk on näidata, justkui oleks Eestis välispoliitiline kurss muutunud ja viia välja sisemisi jagelusi". Kelle poliitiline infooperatsioon see oli?

Minu teada kutsus parlamendis poliitilise debati pidamise esile Siim Kallas. See ongi nii, et kui riigikogu juhatuses konsensusele ei jõuta, peab seda arutama [parlamendi] täiskogu, nagu tehtigi. Nii et päästikule vajutas Siim Kallas, aga loomulikult kõlas kõrgstiilis retooriline pilotaaž kõigi opositsioonipoliitikute poolt. Koalitsiooni esindajad vastasid sümmeetriliselt, nagu ikka, kui sind kistakse konflikti ja konflikt rullub. Nii need asjad kulgevad. Nagu algas Esimene maailmasõda – päeva lõpuks vaatasid kõik üksteisele otsa, et niisugust tulemust ei tahtnudki, aga niiviisi välja kujunes.

Tõsisemalt rääkides, minu meelest ei olnud mõistlik muuta parlamendisaal kohaks, kus pidada sellist debatti ja sellise rõhuasetusega. Võinuks arutada vanematekogus, leida seal konsensus. Sümbolid rajanevadki konsensusele.

Aga võibolla on Siim Kallasele, üldse praegusele opositsioonile Euroopa Liidu lipp kui sümbol ja sümboli eemaldamine tundus halvaendeline?

Jah, aga kui on tunded ja mure, siis seda tulebki adresseerida, riigikogu juhatus ongi koht, kus neid asju arutada. Kui sellele teemale soovitakse omistada värvi, et Eestist tahetakse teha Põhja-Koread, siis see ei vasta tõele. Aga poliitika ongi...

Sotsiaalmajanduslikud kitsamad küsimused on võibolla kukkunud tagaplaanile, kitsamad väärtusküsimused ja identideedipoliitilised küsimused on tugevamalt esiplaanil, see on moodne. Ja meie oleme moodne ühiskond. Need teemad kulgevad samamoodi paljudes õhtumaistes ühiskondades.

Olete öelnud, et Eesti toetab EL-is konsensusepõhise välis- ja julgeolekupoliitika jätkamist, mitte otsustamist kvalifitseeritud häälteenamusega: "Püüd saavutada strateegilisi eesmärke ei tohiks kaasa tuua konsensuse põhimõtte osalist hääbumist, sest see tähendab ka ühtsuse hääbumist." Aga kui mõni riik hakkab sisepoliitilistel põhjustel lihtsalt jaurama ja takistab arukat otsust?

Tuleb nii kaua tööd teha, kuni tulemus saavutatakse. Välispoliitika küsimused on riigile ja tema identiteedile olemusliku kaaluga. Oleks petlik ette kujutada, et kusagilt väljastpoolt, ilma riigi enda nõusolekuta surutakse talle mingeid otsuseid peale ja siis see riik soovib neid tõhusalt rakendada.

Konsensuse leidmine on loomulikult keeruline. Muidugi on lihtsam – kui räägime kiirusest – asju vastu võtta ilma konsensuse nõudeta. Kujutame aga ette, et võetakse vastu meie regiooni puudutav otsus, mis siinsetele riikidele ei meeldi, kuid (kokkuliidetuna Baltimaad, Poola, Põhjamaad, ühiselt) seda enam blokeerida ei saaks.

Teisalt on Euroopa Liidu üks aluseid kokkulepe ja miks peaks teised riigid olema huvitatud mingi pöörasuse vastu võtmisest, mida üks regioon ei poolda? Ma ei näe sellist võimalust.

Järelikult tuleb saavutada kokkulepe kõigi riikide vahel. Samamoodi toimuvad need asjad ka NATO-s.

Milline on teie arvamus, kas EL peaks alustama liitumiskõnelusi Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga? Otsustamine on praegu edasi lükatud sügisesse.

Kindlasti, siin ei ole vähimatki kahtlust. Eriti vapralt on oma riigi reformimise nimel pingutanud Põhja-Makedoonia.

See, et otsust ei suudetud nüüd langetada, oli kehv. Kindlasti on veel kehvem olukord, kui seda ei suudeta teha ka sügisel. Mõne üksiku riigi sisepoliitilised kaalutlused seda tingisid...

Saksamaa, Prantsusmaa, Holland on EL-i laienemise suhtes skeptilised?

Aga see on sisepoliitiline teatrilava. Neid riike tuleb julgustada vaatama EL-i kui terviku huvisid. Sellepärast ongi olulised väärtused. Euroopa Liidu autoriteet põhineb sõnapidamisel. Eelmisel aastal andis EL sõna: kui objektiivsed kriteeriumid on täidetud, mida Euroopa Komisjon hindab, siis alustatakse liitumiskõnelusi. Loodan, et sõna suudetakse sügisel pidada.

Millest vastuseis johtub – on see laienemisväsimus või laienemishirm, et EL-is on niigi palju probleeme ja kes teab, mida uued riigid lisada võivad?

Võimalik, et rõhuasetused on veidi erinevad nende skeptiliste riikide puhul. Hollandist mäletame Ukraina assotseerumisleppe läbikukkumist. Omavahel on seotud laienemisega kaasnevad riskid, üldised migratsiooniküsimused, rändekriis – küllap on kõik see neis ühiskondades tekitanud umbusku. Ja ohvriks on Põhja-Makedoonia koos Albaaniaga, kes peavad kõik inimeste mured ja teiste patud lunastama. Mõistlik on püüda neid asju eraldi võtta.

Mai lõpupoole ütlesite ERR-ile: "Ma ei kommenteeri detaile, aga ütleme nõnda, et me otsime erinevaid võimalusi, kuidas sarnaselt mõtlevaid riike omavahel koondada ja kuidas tõhusamalt vastustada /---/ Venemaa-poolset eskalatsiooni." Kas nüüd saab detaile kommenteerida?

Detailide puhul on nõnda, et konsulteerisin Balti riikidega, tegin üleskutse Rootsi kolleegile, rääkisin Poola kolleegiga, et tuleks kaaluda praegu poole aasta kaupa sanktsioonide pikendamist 12 kuu kaupa, tuleks kaaluda sanktsioneeritavate isikute nimekirja pikendamist, ka seoses lihtsustatud korras passide välja andmisega okupeeritud aladel [Ida-Ukrainas].

See pole üldse vähetähtis küsimus, vaid olemuslik ja põhimõtteline. Kui endise Jugoslaavia territooriumil oli etniline puhastus, siis nüüd näeme õigusliku staatuse puhastust nendel territooriumidel, mille mõte on muuta okupatsioon püsivaks. Sellega ei tohi mingil juhul leppida ja minu huvi on, et see hakkaks [EL-i välispoliitika] agendas rulluma.

Peame tasakaalustama, et Venemaa ei satuks liigsesse õnnejoovastusse ega tõlgendaks Lääne jõuetuse märgina Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee võimalikku hääletust, mis tuleb 24. juunil. Šanss on, et see kukub läbi, aga võidakse ka Venemaa liikmeõigused taastada ja seda tulebki tasakaalustada.

Kes on Eestiga "sarnaselt mõtlevad riigid"?

Sõltub küsimusest. EL-i põllumajanduspoliitika arutelul moodustub instinktiivselt Ida-Euroopa klubi, 2004. aastal ja selle järel liitunud riikide klubi, kes tahavad toetuste võrdsustamist. Täiesti loomulik. Kui kõneleda EL-i stabiilsuse kasvupaktist, valguvad robinal kokku Saksamaa, Põhjamaad, Baltimaad, Beneluxi maad... Julgeolekuküsimustes tekib kolmas kooslus.

Eesti on riik, kes määratleb ennast läbi Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi või läbi piibelliku motiivi, kui soovite pühakirja retsiteerida: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. Kui kõik riigid oleksid niisugused, siis olekski õiglus Maa peal.

Miks tegite esimese visiidi välisministrina just Varssavisse, aga mitte näiteks Helsingisse, Stockholmi või Riiga?

Esimese visiidi tegin just Helsingisse, kus oli Euroopa Nõukogu välisministrite kohtumine.

Aga nn kahepoolne esimene visiit toimus Poolasse?

Sest Poola kujutab endast suurimat julgeolekulist ja sõjalist jõudu meie regioonis NATO liikmesriigina. Tahtsin vahetada Poola kolleegiga mõtteid esiteks Venemaa agressiooni vastustamisest [Donbassis]. Kindlasti oli oluline ka konsulteerida enne presidentide Duda ja Trumpi 12. juuni kohtumist, mis päädis põneva tulemusega.

Pärast seda olen teinud ka Läti, Rootsi, Leedu visiidid. Ja telefonivestlused olid mul kõigi meie regiooni sarnaselt mõtlevate riikide välisministritega kohe esimesel ja teisel tööpäeval.

Kui küsiksin teilt, kaua see valitsus püsib, siis ilmselt vastaksite, et neli aastat. Kas selle nelja aasta jooksul teete välisministrina visiidi ka Venemaale?

Välisminister saab palka selle eest, et annab ametivande teenida Eesti huvisid. Kui Eesti huvides on see visiit, siis enesestmõistetavalt ma lendan sinna (Moskvasse - toim), siin ei ole mingit teisiti mõtlemist. Pragmaatiline oma seisukohtade väljendamine käib diplomaatia juurde ja seda võivad teha kohtumistel ka väga vastandlike seisukohtadega riigid.

Kui aga küsida, kas Eestil ja Venemaal on – näiteks pärast president Kersti Kaljulaidi Moskva-visiiti – lootust uueks ajastuks, nagu kunagi [välisminister] Kristiina Ojuland kuulutas valguse saabumist ja pimeduse taganemist erisuhetes Venemaaga? Siis minu kinnitus on: peame tajuma, et meie julgeolekule oleks katastroofiline, kui lahutaksime need suhted kogu tegevusest, mida Venemaa on teinud oma naaberriikide ründamisega ja mis on kutsunud esile Lääne kogukonna, demokraatliku maailma õigustatud heidutuse Venemaa suunal.

Me oleme osa ülemaailmsest rahvusvaheliste suhete kontekstist ja meie pärisosa on, et geograafiliselt jääme asuma geopoliitiliselt seismilisse piirkonda. Vaat siia meie esiisad tulid ja see ongi meie pärisosa, mis jääb meid saatma.

Olgu, räägime geograafiast. Üks teie koalitsioonipartner on pikalt arvanud, et Eesti-Vene piirilepingut ei tohi ratifitseerida, sest  Petserimaa kuulub Eestile. Kellele teie arvates kuulub Petserimaa?

(Paus, pikk paus.)

Mind üllatab, kuidas on üldse võimalik sellist küsimust küsida. See oleks umbes nagu küsida, kas küüditamine oli. Oli küll.

Käime need elemendid nüüd järjest läbi. Eesti Vabariik sõlmis piirilepingu Tartus 1920. aasta...

Ajalugu me teame.

See ongi väärtuspõhine küsimus. Faktid on objektiivsed...

Minu küsimus oli väga lihtne: kellele kuulub Petserimaa, härra välisminister?

Nõukogude Liit annekteeris Eesti Vabariigi õigusvastaselt. Siis kehtis Tartu rahulepingu piir. Eesti Vabariigi riigiõiguslikus vaates on loomulikult seni, kuni pole jõustunud uus piirileping, maksev vana Tartu rahulepingu piirijoon. Seda küsimust ei ole võimalik kahemõtteliselt püstitada, see tähendaks õigusliku järjepidevuse ja Eesti okupeerimise olemuslikku eitamist.

Omaette küsimus on see, et Eesti Vabariik allkirjastas koos Venemaaga uue piirijoone kulgemise lepingu ja see ongi reaalsus, millest lähtuda. Samas see lepe ei ole jõustunud.

Kahepoolsetes pragmaatilistes diplomaatilistes suhetes ei hakka me taganema sellest, mis on meie esmasünni õigus.

Justiitsministrina püüdsite ühendada Balti riikide pingutused, et lugeda kokku Nõukogude okupatsiooni kahjud Eestis, Lätis ja Leedus. Kas välisministrina jätkate seda tööd?

Riigikogu eraldas raha okupatsioonikahjude uuteks uuringuteks. Mul on hea meel, et riigikogu sellise julge sammu, vapra sammu astus. Muidugi tuleb okupatsioonikahjude uurimisega tegeleda, nüüd võtab justiitsministeerium tähelepanu alla majanduskahjud. Küsimus, kas mina välisministrina pean ka tähtsaks okupatsioonikahjude hindamist, siis – jah, muidugi. Mul oli sel teemal väga huvitav vestlus Leedu kolleegiga, tema pidas seda ka oluliseks, justnimelt väärtuspõhiseks küsimuseks.

Kui keegi ütleb, et nende teemadega ei pea tegelema, siis mingu ta ja küsigi selleks mittetegelemiseks mandaati Maarjamäelt, nendelt nimedelt seal mustal seinal. Kui need inimesed, kelle nimed seal on, ütlevad, et ärge tegelege, siis ärme tegele. Meil, tänasel põlvkonnal, pole mandaati pöörata neile selga.

Balti koostöö on ju oluline, eks?

Muidugi. Mis võiks meile veel armsam olla? Ükskõik, milline rahvusvaheline kooslus koguneb, lätlased-leedulased on alati nagu naabrimehed, viie sekundiga omainimesed.

Mai lõpus rääkis rahandusminister Martin Helme, et kui Eesti langetab õlle ja viina aktsiisi 25 protsenti, siis on täiesti mõistetav, et sellel on teatav mõju ka Lätile, kes oma edasisi tegevusi planeerib, kuid me ei tea, kas Läti hakkab oma aktsiisipoliitikat kiiresti muutma. Miks me siis lätlastelt ette ei küsinud, mida nad teevad?

Ikka, ma usun, konsulteeriti enne selle seaduse vastuvõtmist, küllap infot vahetati, ega riigikogu võtnud vastu salaseadust.

Ja mida siin tähendab Balti koosöö? Kas Balti koostöö huvides oleme võtnud sihiks massiivse piirikaubanduse, kus Eesti saab pügada? Niisugust Balti koostöö projekti ei ole formaliseeritud.

Need huvid ei ole, pehmelt öeldes, kattuva iseloomuga. Õiglane oleks, kui piirikaubandus oleks null. Vaat siis oleks Balti kõige ideaalsem koostöö. Selle optimumi üle tuleks kindlasti arutada kahepoolselt, kuidas saavutada Läti ja Eestiga selline maksustamisrežiim, kus oleksid hundid, lambad, hobused ja kitsed kõik ühes tallis koos. Võimalik, et seda optimumi saab maksuprognostiliselt välja arvutada.

Kui teie küsimus on selles...

... et miks me lätlastega kui heade naabritega enne ei suhelnud?

Olen peaaegu kindel, et informatsiooni on vahendatud. Millisel tasemel ja kuidas rahandusministeeriumid maksuküsimustes suhtlust korraldasid, eks nad oskavad seda ise põhjalikult selgitada.

Läti peaminister paukus tühja või?

Ei, küllap siis tema ei suhelnud, temaga ei suheldud.

Muide, mina küll rääkisin aktsiisiteemadel Läti välisministriga enne Eestis seaduse vastuvõtmist, kui kohtusime Jurmalas. Siis me nõustusime, et infovahetus on mõistlik.

Oli see teile üllatus, kui Läti vastas Eestile endapoolse viinaaktsiisi langetamisega?

Need numbrid olid muidugi üllatus. Aga Lätis on sisepoliitilised surved, ka majandussurve, lisaks nende piirkondade surved, kus piirikaubandus toimub ning eks nende survete tulemusena otsused kujunevadki. Ega see tühjusest kuku.

Nii nagu Eestiski.

Nii nagu Eestiski...

Eesti ajakirjandus võib olla uhke, et EV 100 käsitlemine oli aastal 2018 teema number kaks, sest teema number üks oli lahja alkoholi aktsiis Eestis.

Ja mul on hea meel, et nüüd on meil kolm teemat, mida sel suvel hakkame käsitlema: Nolani film, laulu- ja tantsupidu, mis loodetavasti tõuseb kuldmedalile, ning kolmas on lahja alkoholi aktsiisi laekumine Lätis. (Naerab.) See hakkab meid nüüd saatma. Olulised teemad, pole midagi öelda.

Meedia kujundab avalikku arvamust ja meedia tegeleb nende küsimustega, mis meedia hinnangul on olulised, vajavad põhjalikku läbivalgustamist. Ja mis huvitaks Eesti inimesi suvel rohkem kui lahja alkoholi hind ja aktsiisilaekumiste tegelikud tulemused Läti Vabariigis.

Kas ka suvel lähete kõigile valitsuse istungi järgsetele pressikonverentsidele, mille lahutamatuks osaks olete välisministrina nüüd saanud?

Ei, kindlasti mitte. Pressikonverentsil on kohustuslik peaministri või teda asendava ministri kohalolek, siis vaadatakse, et vastajad oleksid koalitsiooni kõigist erakondadest ja siis lähtutakse ministritega seotud aktuaalsetest teemadest.

Eks neid välisministeeriumi teemasid ole valitsusse sattunud ja neid on tulnud ajakirjanikele seletada. Aga küllap minagi mõne nädala suvel ka puhkan.

Valitsuse pressikonverentsid jäävad selle võrra vaesemaks.

Ei jää. Minu isikust on tähtsam, et seal on kohal Toomas Sildam ja...

Ka mina puhkan suvel.

Aga te õpetage enne, et tähtis on küsimuse heas mõttes provokatiivsus ja ei tohi rahule jääda – nagu te mind olete õpetanud – ühe vastusega, vaid siis tuleb küsida ümber nurga teist, kolmandat, neljandat korda. Ja küsida tuleb muidugi läbisegi mugavaid ja ebamugavaid küsimusi – vihma käest räästa alla, nii karastubki teras.

(Välisminister ja ajakirjanik naeravad.)