Üks lause president Kersti Kaljulaidi intervjuust väljaandele Foreign Policy suutis kodumaal paksu pahandust tekitada. Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast kõneldes ütles president: "I hate them for their behavior".

Maakeelde jõudis lausung päris mitmel erineval kujul. Mõnel juhul saime teada, et president vihkab EKRE-t kogu täiega, mõnel juhul, et ta vihkab ainult erakonna juhte, mõnel juhul, et president vihkab teatud EKRE-laste käitumist ja viimaks käis läbi seegi võimalus, et Kaljulaid otseselt ei vihka kedagi, küll aga vihastab teda teatud poliitikute käitumine, mis on märksa mahedam teguviis kui vihkamine.

EKRE esimees Mart Helme reageeris oodatult tuliselt ning leidis, et president peaks oma sõnade pärast tagasi astuma ning lõi sündmustevaese uudistesuve, mida sisustavad vaid teated salatit nosivast Robertist ja kahtlastest maasikatest, korraks tänuväärsel moel kihisema. Meediamajad olid tänulikud.

Ehk on sõna tõesti vaba ja nii Kersti Kaljulaidil kui ka Mart Helmel on õigus vihata neid, keda nad parasviisi vihkavad ning seda vihkamist ka sõnades väljendada, mis on igati tervislik tegevus, sest viha endasse kogumine mürgitab inimest seestpoolt.

Kaljulaidi intervjuu järelkajad Eestis tõid aga esile ühe veel ühe teema, mis pole sugugi nii vihane kui presidendi ja EKRE juhi omavaheline kommunikatsioon. Vaadates, kuivõrd erinevalt Kaljulaidi lauset tõlgiti ja tõlgendati, võis taas täheldada, kui oluline on tõlkimine ja tõlgitu tõlgendamine.

Vajadus tõlkimise järele tekkis Piibli kohaselt pärast suurejoonelise Paabeli torni ebaõnnestunud ehitamist. Issandale ei meeldinud, et inimesed oma kinnisvaraga taevasse tahavad tõusta ning ütles nõnda: "Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!" (1Ms)

Kui inimesed hakkasid erinevaid keeli rääkima, siis oli neil keeruline koostööd teha ja ilmselt üsna samal ajal hakkasid tegustema ka esimesed tõlkijad, sest mingi läbikäimine ju erinevate keeleruumide vahel pidi toimuma.

Eesti kirjandusloo kohaselt tekkisid esimesed tõlkijad pärast Friedrich Robert Faehlmanni teravmeelse ja lätivaenuliku kunstmuistendi "Keelte keetmine" sündmusi. Selles muistendis jagas monoliitse kultuuri omakeelseteks rahvasteks Vanataat ja eestlased kui väga virgad tegelased said oma keele kõige esimesena.

Faehlmann kirjutas: "Nii on Eesti rahval au Vanataadi esimese rahva nime kanda, tema keelt kõneleda ja ilma kõige omaduseta olla, mis Jumala meelest hirmus ja inimestele koormaks on."

Kas siis Issand või Vanataat, igatahes üks neist keeras suure jama kokku, kui inimesed erinevaid keeli rääkima pani. Poleks Issand või Vanataat sekkunud, saaksid Helme ja Kaljulaid praegu palju paremini läbi, aga mine tea, kas see konkreetne juhus just lingvistiline probeem on.

Pigem mitte, aga seesama päevasündmus näitas sedagi, kuivõrd erinevalt saab ingliskeelset lauset eesti keeles edasi anda. Mulle jäi silma, et üsna erinevalt tõlkisid Kaljulaidi lauset inimesed, kes inglise keelt tõesti suurepäraselt valdavad - tõlkijad ja õpetajad. See ongi tõlkimise ilu ja valu.

Kuigi tõlkijad alati ühel meelel ei ole, peame olema neile tänulikud, sest tänu tublidele tõlkijatele on eesti kultuur väga rikas. Nagu on öelnud võrratu tõlkija Krista Kaer: "Tõlgitud kirjandus on juba eesti kirjandus ja see on meie kõigi asi."

Sel nädalal suri Jaak Rähesoo, üks neist, kes on oma tõlketöödega eesti kultuuri tohutult rikastanud. Rähesoo, nagu parimatele selle ala inimestele omane, polnud lihtsalt tõlkija, ta oli ka tõlgendaja. Selliseid inimesi ei ole kunagi palju, selliseid, kes suudaksid intelligentselt tõlkida ja tõlgendada. Kuid paraku tundub pahatihti, et arukat tõlkimist ja tõlgendamist ei vaja ainult võõrkeelsed laused, vaid needki jutud, mida me omavahel emakeeles ajame.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.