Kaarel Tarand: kolm karjast ja patused lambad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaarel Tarand.
Kaarel Tarand. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Valitsuse üldhoiak toitub veendumusest, et kogu ajakirjandus on valitsuskoalitsiooni-vastane, kirjutab Kaarel Tarand algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Valitsuse kolme erakonna keskmisest pidulikumal pressikonverentsil, millega tähistati saja päeva täitumist võimu võtmisest, kulges alguses kõik tavapäraselt ja uinutavalt.

Põhiküsimuseni jõuti alles teise kolmandiku alguses, kui rahandusminister Martin Helme sõnastas Eesti avaliku elu peaprobleemi: "Need on peaaegu üksteisest lahus olevad maailmad: see, mismoodi valitsus töötab avalikkuse huviorbiidist väljas oma koosolekutel, läbirääkimistel, ministrite omavahelises suhtluses, ja see, missugune pilt avaneb meedias. Need on täiesti eri rada käivad lood. Vahepeal on natuke kurb seda vaadata, vahel ei jõua ära seletada oma valijatele, et ärge nüüd kõike ka uskuge, mida te loete."

Hiljem sekundeerisid Helmele meediakriitiliste tiraadidega ka kolleegid, eriti välisminister. Võimu ja kodanikkonna normaalse läbikäimise ning üksteisemõistmise põhiline takistus on valitsuserakondade arvates mingi viga ajakirjanduses. See järeldus on valitsuse ametlik seisukoht olukorras, kus ajakirjandus on pärast valimisi poliitilisele võimule ainus järjepidev dialoogipartner.

Riigikogu valimiste järel elab ühiskond paratamatult demokraatia ajutise defitsiidi olukorras. Parlament rakendub pärast valimisi vaevaliselt ning, jõudnud vaevalt oma töökorralduse paika saada, siirdub suvepuhkusele. Täiskogu istungid algavad uuesti alles septembris.

Seega puudub valitsuse tegevusel laiem parlamentaarne kandepind: oma ideedele ei saada peegeldust oma erakonna fraktsioonilt, veel vähem opositsioonilt.

Olukorda halvendab veelgi see, et kuigi nii mõnigi valitsuse liige on ministri ametit pidanud ka varem, läheb ta oma uude ministeeriumisse siiski täielikus teadmatuses valitsuse kavade teostatavuse kohta.

Trummid on põrisenud, loosungid välja hõigatud, kuid kokkupuude reaalsusega ehk asja tundvate ametnikega teeb ministrile peagi selgeks, et päris nii, nagu poliitilisel tasemel kokku lepitud, elu riigis ümber korraldada siiski ei saa.

Kerkib küsimus, miks seda varem, ideaalis enne valimisi, endale selgeks ei tehtud. Miks on nii, et erakonnad ja poliitikud täitevvõimu ametnike ja muude ekspertidega valimisprogrammi koostamise eel piisavalt ei suhtle?

Pole põhjust arvata, et ametnikud oma teadmisi parlamendi liikmete või erakondade juhtidega jagamast keelduksid või nende eest andmeid ja analüüse varjaksid. Parteilises vaates on teadmistepõhine valimisprogramm midagi nõrka ja sobimatut, sest kodanikud ju ei soovi kuulda realistlikku plaani, vaid muinasjutte, mida koovad arvukad ja andekad suhtekorralduskontorid. Paratamatu tagajärjena saab ajakirjandus eri allikatest kokku vastuolulist infot. Ka minister võib ametkonna mõjualusena rääkida üht ja erakonna esindajana teist.

Tõe väljaselgitamise teeb toimetuste jaoks raskemaks see, et valitsuse esimeste võimukuude vältel tekib kirjalikku infot suhteliselt vähe. Kõik on alles "töös" ning mulle mõistetamatu tava järgi ei taha täitevvõimu poliitikud esitada ühiskonnale valikuvõimalustega plaane, vaid ainult lõppotsuse, mille paremust konkureerivate kavade ees ei pea enam põhjendama.

Kahetsusväärselt on mis tahes valitsus kohelnud samal moel juba aastaid ka riigikogu liikmeid. Põhjenduseks piisab, kui öelda, et ainuvõimalik on see, milles me poliitiliselt kokku leppisime.

Kirjaliku kultuuri nappus ning suulise pärimuse rohkus valimistejärgsel perioodil annab oma panuse demokraatia defitsiidi suurendamisse. Pole vahet, kas dialoogipartneriks on ajakirjanik, huvirühma esindaja, opositsionäär või isegi oma parteikaaslane, igal juhul saab tema arvamuse pareerida väitega "te kuulsite valesti".

Paberilt valesti lugeda on hoopis keerulisem kui jutuvada valesti kuulda. Kuni pole paberit, on lihtne oponendi mis tahes väidet pisendada või naeruvääristada ja seda tegid ministrid innukalt ka valitsuse 100 päeva pressikonverentsil.

Niisuguse arusaama nõrga külje tõi eelmisel nädalal uudisena välja ERR, kui osutas, et täitevvõimu palgal on minimaalselt 300-400 kommunikatsioonitöötajat, kelle tööpanust täiendavad avaliku võimuga sõlmitud heldeid lepinguid täitvad suhtekorraldusfirmad.

Sellest faktist tõukub järgmine küsimus: kuidas on võimalik, et professionaalsed ja ajakirjanikest tänapäeval tihti paremini tasustatud riigi infovahendajad ei ole suutnud poole aastaga panna käputäit ajakirjanikke faktide, analüüside, oskuste ja isikliku sarmi abil valitsuse teovõimesse ning plaanide headusse uskuma ning sellesse mõistvalt ja positiivselt suhtuma ehk tekitanud minister Helme osutatud paralleelmaailmade ühisosa?

Kas ei peaks ehk sellise saamatuse eest natuke "päid veeretama"? Mõistagi, avaliku teenistuse infotöötajad on vastikus olukorras, kus kutse-eetika esimene reegel on, et valetada ei tohi. Propagandistiks hakkamine on väikese edulootusega karjääriotsus, mistõttu püütakse iga hinna eest säilitada asjalik neutraalsus. Kirjaliku kultuuri eespool osutatud nappuse tõttu on teabetöötajal vähe sellist, millega tõsisemat ajakirjanikku toita.

Minister Urmas Reinsalu kirjeldas ajakirjandust väljenditega "saime peksa ja saame edaspidigi", "ajaleht sõimab, on tuld purskav mägi", "kõik kuulid on tulistatud märklauast mööda", "kostab tõrelemist", "lehte kirjutajatel on Orwelli "1984" mälu" jne.

Tõe huvides, natuke määris minister meediale ka mett moka peale. Kuid valitsuse üldhoiak toitub veendumusest, et kogu ajakirjandus on valitsuskoalitsiooni-vastane.

Sellega saavad oma saatana märgi otsaette ka kõik meedias sõna võtvad iga eluala asjatundjad, kes ei tööta toimetustes ajakirjanikena ning kellelt on ajakirjanikel seda keerulisem lugusid või kommentaare ning ka taustainfot saada, mida innustunumalt kõiki ühte patta pannes võimu­kandjad ajakirjandust pattude eest verbaalselt nuhtlevad.

Kust ministrid selle õiguse üldse võtavad? Ajakirjandus on vabal maal tavaline ettevõtluse ala, mille vajalikkust mõõdetakse turul ja mille ärimudelid on tehnoloogilise revolutsiooni käigus kõvasti kannatada saanud me eriti väikeses keeleruumis.

Mis juhtuks, kui ministrid kritiseeriksid pressikonverentsidel sama järjekindlusega nagu ajakirjandust mõnd muud ärivaldkonda ja selle töötajaid, näiteks panku, farme või kaubanduskette?

On kujutlematu, et nädalast nädalasse kostaks ministrite suust, et saamatud põllumehed ei oska taimi ega loomi kasvatada, lollid pankurid rahast raha teha ning et haugi mäluga kaupmehed müüvad ainult valet ja ebakvaliteetset kaupa.

Iga äri toetub pakkuja ja soovija vahelisele usaldusele ja kui mõelda, millist ettevõtlust ning kui palju on erakonnad ja poliitikud 20 aasta vältel põlastanud ja süüdistanud, on ajakirjandusäri selles edetabelis ülekaalukal esikohal.

Arvatavasti poleks keeruline meediakontsernidele nii põhjustatud ja rahas mõõdetavat mainekahju kokku arvutada ning seda valitsuselt kohtu kaudu välja nõuda. Omamoodi imelik, et meediaomanikud seda seniajani teinud pole.

Parteide-poliitikute motiive kaaludes jääb sõelale kaks stsenaariumi. Esiteks, valdav osa inimestest soovib, et neist ainult head räägitaks, ning paljude kriitikataluvus on keskpärane või olematu. Kui kriitikat siiski tuleb, peab viga olema kritiseerijas, kellele saab ilma tõenditeta omistada omakasupüüdlikke, madalaid või vandenõulase motiive.

Samuti ei ole demokraatliku riigi iga poliitik südames tingimata demokraat ning talle ei pruugi olla võõrad orbánlikud võtted ehk oma võimupositsiooni kasutamine peeglist vastu vaatava kujutise ilustamiseks. Seega võib ajakirjanduse pidev manitsemine olla osalt alateadliku autoritaarsuse iha kontrollimatu väljendus. Kuni see iha ei vormu ajakirjandusvabadust piiravateks õigusaktideks, pole katki midagi.

Välistada ei saa ka teist varianti kogu selle pahatahtlikkuses. Kõik erakonnad on teinud katseid luua oma, erakondlik meediasüsteem, sh avaliku raha eest omavalitsustes. Praeguseni toimivad parteilised (maailmavaatelised) või, nagu nad end ise nimetavad, alternatiivsed infokanalid peamiselt mittetulunduslikuna.

Kuid et kulud kasvavad ja partei rahast ning annetustest ei pruugi jätkuda, viib majanduslik kitsikus iga sellise väljaande ärijuhi mõtted paratamatult ka reklaamiturule. Mida kahjustatum ning kehvemate kontaktinäitajatega on reklaamiandjate silmis praegune meediaettevõtlus, seda suuremad on uute tulijate võimalused turg ümber jagada või sealt kas või esiotsa suutäieke ampsata.

Ajakirjanduse kritiseerimine ei ole täitevvõimu tööülesanne, halval juhul võib sellega kaasneda ka huvide konflikt või kohtunõue. Peale selle oskab ka lammas vihane olla, kui elu ohus. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: