Margus Mäemets: mind valdas tunne, et ma ei usalda seda rahvast

Meile, eestlastele meeldib mõelda, et me oleme ühtne rahvas ühiste eesmärkidega. Eriti peale laulupidu. Läheks laulaks kõigiga ja tantsiks peale. Sel aastal ma ei tahtnud peol osaleda, sest sel aastal ei saanud ma enam vaadata seda rahvast laulupeol kui ühtset ühiste eesmärkidega rahvast. Ma vaatasin, aga see tundus võlts, kirjutab Margus Mäemets.
Esimest korda seirasin seda pidu sellise pilguga, et need on inimesed, kellel igaühel on tegelikult peale selle peo midagi muud meelel. See kõik tundus silmakirjalik. Moepärast tehtud.
See rahvas oli veel eelmiste kordade ja meelsuste inertsist koos, sest mingi kõlks käis läbi. Ma vaatasin lauljaid ja pealtvaatajaid ja mulle tundus, et ma ei usalda seda rahvast selle kogumina. Ma ei saa minna nendega luurele, selle rahvaga enam mitte.
See tunne tuli seetõttu, et olid toimunud riigikogu valimised ning seesama rahvas, kes laulis seal ühiselt, käis just valimas samuti ühiselt. Nad valisid igaüks omal subjektiivsetel ajenditel. Valimistel peaks üldjuhul kehtima printsiip, et valitakse n-ö endast võimekamad, arukamad, edumeelsemad, kellel on eeldusi olla edukad oma ametikohal rahva teenimise huvides.
Ei maksa olla muidugi naiivne ja eeldada, et valitakse ja ollakse valitud ainult nendel põhjustel, aga see on ikkagi see põhiidee.
Minu usaldamatus tuleneb sellest, et kui see on valimiste põhitees, n-ö ideeline alus lisaks erakonna programmile, siis selle sama rahva seas on inimesi, kes on valinud endast võimekamateks, arukamateks, edumeelsemateks praeguse valitsuse koosseisu kuuluvaid EKRE juhte?
Kui mu kõrval peol seisab inimene, kellele on see, mida teevad ja ütlevad Helmed kuidagi temast kõrgemal tasemel kui tema ise, siis ma ei saa usaldada oma kõrvalseisjat, sest need tema põhimõtted kahjustavad otseselt mind ja minu ja minu pere heaolu ja kõige olulisem, minu laste tulevikku.
Kuidas ma saan usaldada inimest mu kõrval, kes ei mäleta ei eelmist ega üle-eelmist tülgastavat lausejuppi, tegu või plaani, mida nad öelnud või teinud, sest viimasena või täna öeldu siiski istub neile?
Ei lange nende toetus, kui Helmed ütlevad, et laulev revolutsioon oli massihüsteeria või et võrdlevad EL-i NSVL-ga, kuigi EL on suur põhjus, miks Eesti on praegu siin nii heal järjel, või kui nad kangutavad PPA juhti ebaseaduslikult.
Usaldamatus rahva seas tuli ammu enne seda kui see tuli praegusesse valitsuskoalitsiooni, Toomas Sildami sõnutsi nn umbusaldamise valitsusse. Küsin siis nii, et kas te hetkekski arvasite, et kumbki Helme astub tagasi peale PPA juhi ebaõnnestunud vallandamiskatset või mõnd muud ämbrit?
See oleks tähendanud, et Jüri Ratas ei saa olla enam peaminister ja ainult ja ainult selle kaaspeolise võimuahnuse tõttu saavadki Helmed teha, mida iganes nad tahavad. Ja iga skandaal, mis tekitab petliku lootuse, et ehk nüüd katkeb see tsirkus, lõpeb hoopis vaikse susinaga, võltsi vabandusega.
Lõpetuseks lisatakse loomulikult suhtekorralduslikult viimistletud hüüdlause, mille eesmärk on vaid sinu tähelepanu kõrvale juhtimine ja kaotatud reitingu tagasi toomine. See on ainus, mis neile loeb.
Ja seepärast, kaaspeoline, et sa unustad eelnevalt tehtu, seda viimast võltsi vabandust usud ja sellele viimase hüüdlause seatud lõksu astud, ei usaldagi ma enam sind. Usaldust meie vahel on võimalik taastada ainult siis, kui me tõstame oma väärikuse tagasi sinna, kus ta olema peab ning ei toeta enam selle lamendi läbiviijaid.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel