Kõik eestlased peaksid oskama eesti keelt. Samas keel kasutades me taasloome seda pidevalt, aga ka muudame seda. See tekitab küsimuse, mis on eesti keele praegune olukord? Milline diagnoos panna patsiendile eesti keel, selle üle arutasid Arvamusfestivalil Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, keeletehnoloogia teadur Kadri Vider ja keeleteadlane Tiina Laansalu. Arutelu juhtis ajakirjanik Indrek Treufeldt.

Esmalt diagnoos keele tervisele

Toomas Kiho märkis, et tema hindaks keele tervist keele kasutusvaldkondade järgi. Kui keha puhul on kõik korras siis, kui jäsemed liiguvad, suu tunneb maitset ning sõda lööb, on kõik korras. Keelega on samamoodi. Kui see on kasutatav kõigis valdkondades, on keelega kõik keele tervise mõttes kõik korras. Kui millest eesti keeles kõnelemisest loobuda, mõnes valdkonnas asendatakse eesti keel mõne teise keelega, on see haiguse märk.

Kas keelt on vaja hoida muutumatuna või tuleks lasta võimalikult vabalt keelel areneda? Need on ühe sama partei, n-ö keelepartei kaks leeri. Normeeringut on vaja, et kultuur saaks säilida, aga liigne piiramine pidurdab jällegi keele arengut.

Mis keelt kõige rohkem ohustab, kas näiteks liigne hulk võõrsõnu, laenud teistest keeltest? Ka see on keele tervise märk, kui keel suudab võtta üle teistest keeltest sõnu ja selle käigus areneda. Suurem ohumärk, Toomas Kiho hinnangul, on aga see, kui hakkavad muutuma keele struktuurilised asjad nagu lauseehitus või käändelõpud. Näide raadioreklaamist: alates 99 eurot, kuid peaks olema alates 99 eurost.

Arutelu juht Indrek Treufeldt tõi enda õppejõukogemusest näite, et tudengite töödest on viimasel ajal üha enam näha sõnakasutust ja väljendust, millest ei ole võimalik aru saada, mida öelda tahetakse. "See on haiguse märk," leidis Toomas Kiho.

Kadri Vider tõi välja, et oluline on see, kas inimesed tunnevad end eesti keeles rääkides ära või mitte. Tema jaoks on ohumärk see, kui eesti keele murde ja variatsiooniderikkust ei aktsepteerita.

Keeletoimetaja kui keeletohter

Nagu öeldud, muutub keel selle kasutamise ehk taasloomise käigus ning sellega tegeleb igaüks. Üha enam tekste luues ja avaldades peaks tegelikult kasvama vajadus keeletoimetajate järele.

Keeletoimetamine jätab alles autori stiili ja sõnavara, samas toimetab seda reeglitest lugu pidades. "Keeletoimetaja on nagu keeletohter. See on elukutse, mille väärtustamist tuleb ikka aegajalt meelde tuletada," sedastas Toomas Kiho. Temaga nõustusid teised arutelus osalejad.

Kuidas sellesse statementi suhtuda?

Praegune tulem inglise keele mõjuga võib eesti keelele olla saatuslikum kui keelekasutus nõukogude ajal. "Me anname täiesti vabatahtlikult ära oma keelepositsioone ja see võib meie keelele saada saatuslikuks," ütles Kiho.

Tiina Laansalu sõnul torkab silma, et noored eelistavad omavahel rääkides ingliskeelseid fraase. "Kuidas siis majandusteadlane sellesse statementi suhtub?" See oli üks näite Arvamusfestivalil kõlanud arutelust. Oluline oleks selliste valikute puhul alati eelistada eesti keelt.

Vähem inglise keele tunde

Kui õpilane saab inglise keele riigieksamil rohkem punkte kui eesti keele eksamil, siis kumba peaks ta oma emakeeleks pidama? Samuti on küsimus inglise keele kvaliteedis, mille inimesed keelega kokku puutudes omandavad – see ei ole kõrge tasemeline keeleoskus.

Koolides ei saa õpilased täielikult selgeks vene, saksa ja prantsuse keelt, küll aga saab selgeks inglise keel. Sellepärast tegi Kiho ettepaneku visata inglise keele tunnid kooliprogrammidest välja, et selle asemel õpetada teisi keeli. "Inglise keel on teiste keelte mõttes nagu umbrohi!"

Tiina Laansalu täiendas seda mõtet, et just eesti keele tundide osakaalu võiks programmis nende tundide arvelt rohkem olla.

Jagage kommentaariumis oma mõtteid, kuidas parandada eesti keele tervist ning mida arvate inglise keele tundide vähendamise ideest!