Toomas Sildam: vastasrind annab turmtuld, Ratas jääb ametisse ({{commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mida saavutab opositsioon, kes kutsus 30. augustiks kokku riigikogu erakorralise istungi, et umbusaldada peaminister Jüri Ratast, küsib ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Esmapilgul ei midagi, sest Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliit pigem koondub seepeale, kui hakkab murenema. Teisalt saavad Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid anda praegusele valitsusele retoorilise lahingu, näidates end ja kinnistades oma toetajates koalitsiooni vastaseid hoiakuid. Poliitikapildi servale või sealt veel kaugemalele langenud sotsidele on see eriti tähtis.

See ongi opositsiooni töö, võib mõistvalt öelda.

Jüri Ratas jääb peaministriks ja tema valitsus võimule, teavad ka umbusalduse algatajad. Neil endal ei jätku võimupöördeks hääli ja koalitsioonist neid juurde ei tule.

Küll aga saavad nad muuta umbusalduse arutelu parlamendis Ratase valitsuse totaalseks, reljeefseks ja kõlavaks kritiseerimiseks ning loota, et meedia kajastab seda võimalikult värvikalt. Pole kahtlust, et molekulideks lahutatakse praeguse koalitsiooni sise- ja välispoliitika mitmed sammud, majandus- ja eelarveküsimused ja senistest väärtustest kaugenemine. See, et umbusalduse formaalseks põhjuseks on müütilise süvariigiga võitlevate EKRE juhtide räpakas katse lüüa ametist politseijuht Elmar Vaher, on vaid üks episood opositsiooni etteheidete pikas ahelas.

Ilmselt tulebki peaminister Ratasel palju põhjendada ja selgitada just EKRE liidritega seonduvat. Aga kuna ta on seda üle kolme kuu harjutanud, siis ootamatult ei raba teda ükski rahvuskonservatiividest tõukuv küsimus. Ent igatahes on see kõik peaministrile ebamugav ning enda sisse vaadates võib ta taas kord küsida, kas Keskerakonna valitsus EKRE ja Isamaaga ikka oli riigikogu valimiste järel parim võimalik lahendus.

Praegu on Jüri Ratas valinud senise koalitsiooni kooshoidmise tee, mille hinnaks on tema isikliku maine pihtasaamine, samuti tema kodupartei, Keskerakonna toetuse langus ja suurima oponendi, Reformierakonna populaarsuse kasv. Praegu ei ole see Ratasele liiga ohtlik, sest 2021. aasta kohalike valimisteni on veel 26 kuud minna. Teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine, inimeste võimalus sinna kogunenud raha välja võtta ja ära kasutada, pluss loodetav erakorraline pensionitõus on lisaks juba juhtunud viina ja õlle aktsiisimäärade langetamisele need kompvekid, mis võiksid praegusele valitsusele toetajaid juurde tuua.

Ja on veel üks oluline moment. Reformierakonna esimees Kaja Kallas on ise tunnistanud, et kui temal oleks võimalus teha uus valitsus, siis kutsuks ta partneriks Keskerakonna. Kas Jüri Ratast umbusaldades on ta sellest mõttest loobunud ja Reformierakonna ligi neljaks aastaks opositsiooni mõistnud?

Ratas on Keskerakonna esimees, hoolimata pealinna rahulolematutest keskerakondlastest (Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart Delfile: "Siiani pole koalitsioon EKRE-ga Keskerakonnale hästi mõjunud."), ei näita Keskerakond kui partei lagunemise märke ja kui Kaja Kallas tahab Keskerakonnaga valitsust teha, peab ta rääkima sama Jüri Ratasega. Keeruline olukord. Kaja Kallasele, nimelt.

Vandenõuteoreetikud oletavad, et Reformierakonna juhatuses paljudele ootamatult tekkinud otsus umbusaldada just peaminister Ratast, aga mitte näiteks siseminister Mart Helmet või rahandusminister Martin Helmet, paneb kehva seisu eriti Kaja Kallase ja on siseoponentide ninanips parteijuhile. Miks? Sest ahendab Kaja Kallase tulevikulisi võimalikke kõnelusi Keskerakonnaga, kus mitmed mõjukad tegijad suhtuvad Reformierakonda niigi umbusklikult, et mitte öelda tõrksalt.

Praegu, muidugi, ei tundu need kõnelused enam kuigi tõenäolised. Vähemalt esialgu.

Toimetaja: Laur Viirand



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: