Valitsus laguneb augustis, siis laguneb septembris, no hiljemalt novembriks on kohvrid pakitud. Sellised ennustusi ja arutelusid oleme kuulnud juba aprillist saadik. Ja ilmselt kuuleme veel kaua.

Jüri Ratas on suutnud endale luua peaaegu et geniaalse poliitikukesta, ühelt poolt on meil karumõmmiku olemisega rahvamees, heatahtlik suhtleja ja õlalepatsutaja, igas olukorras lepitust otsiv ja ennastohverdav riigimees.

Sisu on aga hoopis teine. Ei, tegemist pole küünilise hundiga lambanahas ega kurja geeniusega. Ratas on lihtsalt kainelt kalkuleeriv erakonnajuht, kellele loomulikult pole võõras ka võimuiha. Nii nagu meil kõigil on see kusagil sisemuses olemas.

Keskerakonna veteranliikmetel on hästi välja treenitud kannatamisvõime, nad on olnud aastaid Edgar Savisaare lükata-tõmmata.

Meenutame Ratta enda saatust. Juba 2011 üritas ta saada Keskerakonna juhiks. Kui sellele järgnenud erakonnasisene nõiajaht, solvangud ja isoleerimine ei kasvata poliitilist kannatlikkust, siis mis veel?

Ratas teab, et mõnikord kulub aastaid, enne kui koidab päev, mil saab kannatustekarika ümber pöörata ja kõikidele näidata, et seal pole mitte ühtegi pisarat!

Keskerakonna juht arvestab, et enne kohalikke valimisi ei tasu reitingute pärast muretseda. Las olla Reformierakonna toetus 40 protsenti. Riigieelarve tegemine läheb lähiaastatel suhteliselt lihtsalt, valitsusele tuleb appi ka maailmamajanduse kehvenev olukord. Sellega saab põhjendada lõikeid riigieelarves ja majanduskasvu langemist nulli lähedale.

Tegelikult ei tee Rattale muret ka Keskerakonna tuumikvalijate - venekeelsete inimeste peataolek ja kõhklused. Mihhail Kõlvart on juba näidanud, et ta on kindlakäeline Tallinna linnapea, kes võtab ka 2021. aasta kohalikel valimistel pealinnas parima tulemuse. Ja suure tõenäosusega ka enamuse.

Jah, praegu on hetk, mil vene hääled lausa vedelevad maas, aga sotside ja erakonna Eesti 200 laiskus, mugavus ja käegalöömine jätab need hääled põrandale, kuni ükskord Keskerakond need taas kokku pühib. Ja lisaks nõuavad teised erakonnad ju eestikeelset lasteaeda ja kooli, seega pole neil vene valija juurde kosja minna mõtet.

Niisiis jätkab Jüri Ratta valitsus veel kaua, selle valitsuse kritiseerijatele võib lohutuseks öelda, et kui EKRE oleks jäänud opositsiooni, siis oleks selle erakonna toetus kindlasti kolmekümne protsendi lähedal, kui mitte kõrgemal. Ja seda tasub Jüri Ratta kritiseerijatel kindlasti meeles pidada ja võib-olla hiljem ka selle eest tänulik olla.