Kolmapäeval avaldatud auditis märgib riigikontroll, et probleemidele lahenduste leidmine on keeruline juba seetõttu, et keeleõppe korraldamisel pole selget juhti ega valdkonna arengu eest vastutajat ning tegevuste koordineerimist riigiasutuste vahel ei toimu.

Keeleõpet korraldavad praegu riigi raha eest viis ministeeriumi – haridus- ja teadusministeerium, kultuuriministeerium, sotsiaalministeerium, siseministeerium ja justiitsministeerium.

Näiteks kultuuriministeerium võimaldab keeleõpet Eesti vähelõimunud püsielanikele ja uussisserändajatele; sotsiaalministeeriumi kaudu pakutakse eesti keele õpet rahvusvahelise kaitse saanutele ja töötukassa kaudu töötutele ning inimestele, kes on töö kaotamise ohus või vajavad eesti keele õpet oma tööalase arengu soodustamiseks. Siseministeerium korraldab algtaseme keeleõpet uussisserändajatele ning justiitsministeerium korraldab eesti keele õpet kinnipeetavatele.

Sotsiaalministeerium (sh ka töötukassa) on riigilt keeleõppe korraldamiseks kõige rohkem raha saanud. Aastatel 2014–2018 eraldati neile 9,8 miljonit ja tänavu 8,6 miljonit eurot. Võrdluseks – haridus- ja teadusministeerium saab tänavu täiskasvanute keeleõppeks alla miljoni euro.

Üldine arusaam on, et kogu protsessi võiks juhtida üks asutus. Näiteks aastatel 2007–2013 rakendas ja juhtis keeleõppeprogramme haridus- ja teadusministeerium (HTM). Ka teiste ministeeriumite hinnangul peaks keeleõppe korraldamisel olema suurem roll haridus- ja teaduministeeriumil. HTM ise on nõus juhtrolli koos rahaliste vahenditega enda kätte võtma.

Riigikontrolör Janar Holmi sõnul oleks võimalik lahendus lõpetada täiskasvanute eesti keele õppe korraldamine mitme ministeeriumi vahel ja moodustada funktsioonipõhine üks ja ühtne eesti keele keskus või riigikeele keskus.

Keeleõpe sõltub liialt eurorahast

Täiskasvanutele (alates 18. eluaastast) eesti keele õpetamise probleem on terav, sest statistikaameti andmetel rääkis 2016. aasta seisuga eesti keelt emakeelena 68 protsenti kogu Eesti rahvastikust, sealhulgas vaid 16 protsenti Ida-Virumaa ja 51 protsenti Tallinna elanikest. Erinevatel hinnangutel elab Eestis ligikaudu 300 000 täiskasvanut, kelle emakeel ei ole eesti keel.

Tallinna Ülikooli ja Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR 2018. aasta uuringu järgi peaksid rohkem kui 100 000 Eestis elavat täiskasvanut juurde õppima, et osata igapäevaelus piisaval tasemel eesti keeles rääkida ja kirjutada.

Aastatel 2014–2018 rahastas riik täiskasvanute keeleõpet 21,1 miljonit euroga, millest vaid 6,6 miljonit kaeti riigieelarveliste n-ö omatulude, peamiselt maksutulude arvelt. Ligi kaks kolmandikku rahast tuli töötukassa eelarvest ja välistoetustest.

2019. aastal läheb täiskasvanute keeleõppele ligi 14,5 miljonit eurot, millest riigieelarve omatuludest tuleb 4,3 miljonit eurot.

Eurorahadele toetumine aga muudab kogu keeleõppesüsteemi ebastabiilseks, sest vastavalt saadavale rahale muutub oluliselt inimeste arv, kellele on võimalik koolitust pakkuda. Samuti on risk, et keelekoolitust pakkuvad ettevõtted näevad riiklikke hankeid kui projektipõhist tellimust ega panusta piisavalt keeleõpetajate kvalifikatsiooni hoidmisse ja parandamisesse, märgiti auditis.

Riigikontrolör Janar Holm ütles, et eurorahadest sõltumine riivab tema kui eestlase rahvuslikku eneseuhkust.

"Öeldakse küll, et üks riigieelarve raha ta ju kõik ning et rahal pole rahvust. Aga selle teema puhul võiks meil olla ikka niipalju rahvuslikku eneseuhkust, et me ei lase meie enda riigikeele õpet osalt kinni maksta sakslastel, prantslastel, itaallastel ja teiste Euroopa teiste riikide maksumaksjatel, eriti arvestades veel seda, kui ülimalt oluline koht on eesti keelel Eesti riigi identiteedis," nentis riigikontrolör.

HTM-i andmetel on eesti keele kui teise keele tasuta õpet täiskasvanutele pakutud viimase 27 aasta jooksul peamiselt välisvahendite toel.

Samamoodi sõltub keeleõpe liiga palju töötukassa rahast. Eesti keele õpe on töötukassa jaoks üks paljudest tööturuteenustest ning riigikontrolli hinnangul võib see majandusolukorra halvenemise ning töötuse kasvu korral löögi alla sattuda. Riigikontroll on varemgi juhtinud tähelepanu sellele, et töötukassa teenused, mis on seotud tööturuga, üha kasvavad, ning töötukassa reserve kulutatakse riigi erinevatele igapäevavajadustele.

Holmi sõnul ei tohiks eesti keele õpet täiskasvanutele taandada vaid üheks paljudest abinõudest, mida rahastatakse töötukassa kaudu ja mille eesmärk on aidata tööturul paremini hakkama saada.

"Eesti keele õppel ja oskusel on palju laiem tähendus kui vaid tööturul hakkamasaamine. See on ühiskonna infovälja, kultuuri, hariduse, üksteisemõistmise küsimus. Praeguse loogika järgi võiks ilmselt ka lugemise ja kirjutamise õpetamise rahastamise panna käima töötukassa kaudu, sest eks needki oskused tulevad töötamisel ja töö saamisel kasuks," märkis riigikontrolör.

Ministeeriumid, kes praegu täiskasvanute keeleõpet tegelevad, tunnevad rahastamise pärast muret. Näiteks on kultuuriministeerium taotlenud selleks, et pakkuda täiskasvanutele enam keelekoolitusi, keeleõpetajatele täienduskoolitusi ning rahastada keelemajade tegevust, riigi eelarvestrateegiast aastateks 2020–2023 lisaraha 11,3 miljonit eurot.

Samas ei lähe kogu raha vaid eesti keele õpetamiseks – osa raha, küll üsna väike summa ja seegi spetsiifilisel otstarvel, läheb ka võõrkeelsete inimeste silmaringi laiendamiseks. Nii näiteks on justiitsministeerium eraldanud raha "demokraatliku venekeelse trükimeedia tellimisele vanglatesse". Tellitud on väljaanded Novoje Vremja, Vedomosti ja Novaja Gazeta. Aastatel 2014-2018 kulus selle peale 42 163 eurot, aastaks 2019 on kavandatud ca 30 000 eurot.

"Venekeelsed kinnipeetavad saavad maailma infovälja kätte emakeeles, kallutamata kujul. Nõnda suureneb sise- ja välisturvalisus, ühiskonna sidusus. Vähelõimunud osalevad ühiskonnas uute teadmiste kaudu; soov eesti keelt õppida ja kasutada suureneb," seisab raha kasutamise eesmärgina.

Huvilisi tuli kümme korda rohkem

Inimesi, kes tahavad eesti keelt õppida, on oluliselt enam, kui on riiklikult toetatud eesti keele õppimise võimalused ja koolituste maht. Aastatel 2014–2018 oli koolitusmahuks 2000–6000 osalejat aastas. Tähelepanuväärne on see, et aastatel, kui euroraha polnud, jäi osalejate arv aastas alla 2000.

Tallinna ülikooli ja Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR 2018. aastal valminud uuringu järgi on aktiivse eesti keele oskuseta ligi pool eesti keelest erineva emakeelega täiskasvanuist ehk enam kui 100 000 inimest, kellest umbes kaks kolmandikku soovib järgmise kolme aasta jooksul keelt omandada. See tähendab, et koolitusi peaks korraldama kordades rohkem kui seni.

Eesti ühiskonna integratsiooni värskeima monitooringu (2017) järgi ei oska enda hinnangul eesti keelt üldse 10 protsenti üle 15-aastastest teistest rahvustest Eesti elanikest.

Ühe ministeeriumi esindaja tõi auditi käigus näite, et koolitusmoodulite käivitamisel 2015. aastal oli esialgu planeeritud, et koolitusel osaleb ligikaudu 540 inimest, kuid esimesele keelekoolitusele registreeris enam kui kümme korda rohkem inimesi ehk 5961 inimest. Suur huvi keelekoolituse vastu tulenes asjaolust, et mitu aastat (2013–2014 ja 2015. aasta esimene pool) ei olnud õppijatele tasuta keeleõpet pakutud, sest puudus raha.

Kvalifitseeritud õpetajaid on puudu

Kõik auditeeritud ministeeriumid leidsid, et kvalifitseeritud keeleõpetajate puudus on rahapuuduse kõrval teine põhjus, mis pärsib keelekoolituste võimaldamist ning võib tekitada liigse koormuse üldhariduskoolide õpetajatele. Probleem on teravaim Ida-Virumaal.

Keeleinspektsiooni ja Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel töötab keskmiselt 10 protsenti üldhariduskooli õpetajatest ka täiskasvanute keelekoolitajatena, tehes seda lisatööna. Samas ei nähtu riigikontrollile, et probleemi leevendamisega oleks otsuste tasandil piisavalt ja süsteemselt tegeletud.

Samas haridus- ja teaduministeerium otsest probleemi ei näe. Riigikontrollile vastati, et õpetajaid otseselt puudu ei ole, kuid on raskendatud eesti keele kui teise keele õpetajate leidmine nt Ida-Virumaal.

Riigikontroll soovitab kvalifitseeritud õpetajate piisavuse tagamiseks ja asjakohaste otsuste tegemiseks koostada piirkondade kaupa regulaarselt ülevaated, nt kui palju on riiklikult korraldatud keeleõppe raames täiskasvanuid koolitavaid eesti keele õpetajaid; kui suur osakaal üldharidussüsteemi eesti keele õpetajatest koolitab kõrvaltööna lisaks ka täiskasvanuid; milline on eesti keele õpetajate tegelik vajadus, et pakkuda kvaliteetset õpet nii üldharidussüsteemis kui ka täiskasvanutele, ning kas ja kuidas tagatakse õpetajate piisavus.

Riigikontroll soovitas ka raha ja õppe suunata sinna, kus seda on kõige rohkem vaja ehk välja selgitada, mis tasemel ja piirkondades õpetajatest puudus on ning pakkuda vastavalt täienduskoolitust, metoodilist abi või uusi õpetajaid.

Uuring: praegu tehtav pole kaugeltki piisav

Tallinna ülikooli ja Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR 2018. aasta uuringu järgi on inimeste arv, kes vajavad või on valmis õppima eesti keelt, oluliselt suurem kui riiklikult toetatud eesti keele koolituste maht. Vajalikuks koolitustel osalejate arvuks lähema kolme aasta (2019-2021) jooksul pakutakse 55 000–96 000 inimest, mis teeb keskmiselt aastas 18 000–32 000 koolitusel osalejat, mis oleks kordades rohkem, kui neid seni on olnud.

Uuringu koostajate hinnangul on puuduva keeleoskusega inimeste osakaal siiani keskmiselt vähenenud umbes ühe protsendipunkti võrra aastas ja sama palju on kasvanud aktiivse keeleoskusega inimeste osakaal.

"Eeldades, et senises mahus eesti keele õpet on võimalik jätkata,see on sama efektiivne kui senija muud protsessid toimivad ühiskonnas samamoodi nagu viimase seitsme aasta jooksul, läheb praeguse keeleoskustaseme juures vaja veel u 50 aastat, et saavutataks kõikide inimeste aktiivne keeleoskustase," märgiti uuringus.

Uuringu tegijad soovitasid riigi pakutavate koolituste mahtu oluliselt suurendada.

Tallinna Ülikooli ja Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR uuringuga saab tutvuda SIIN