Riina Solman: eesti keele õpetamise süsteem vajab muutusi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riina Solman
Riina Solman Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Esimesel koolinädalal on enam kui kohane rääkida eesti keele õppest ning seda riigikontrolli raporti põhjal, mis näitas, et täiskasvanute keeleõppe valdkonnas on hoolimata edusammudest ka olulisi puudujääke, kirjutab Riina Solman.

Uus kooliaasta meenutab, et me kõik peame õppima kogu elu. Eesti keele oskus loob võimalusi inimestele ja aitab lüüa sidusat ühiskonda. Kõik sammud täiskasvanute eesti keele oskuse parandamiseks on sammud õiges suunas.

Esimesel koolinädalal on enam kui kohane rääkida eesti keele õppest veel ja veel ning seda eelmisel nädalal avaldatud riigikontrolli raporti põhjal, mis näitas, et täiskasvanute keeleõppe valdkonnas on hoolimata edusammudest ka olulisi puudujääke. Riigikeele õpe on Eesti jaoks väga oluline küsimus ning raporti häiresignaalidele tuleb reageerida.

Raportis heideti ette projektipõhist rahastust, üldpildi puudumist, eesti keele õpetajate puudust ja liiga vähest keelekursuste pakkumist, aga ka õppe tagasihoidlikku tulemuslikkust. Esile tõstetud kitsaskohtadele on eksperdid varemgi tähelepanu juhtinud ning üht-teist on ka paranenud, kuid pikk tee on veel minna.

Riigikontroll on ka heitnud ette, et keeleteema eesotsas ei ole selget sisulist juhti ega valdkonna arengu eest vastutajat, samuti ei toimu süsteemset tegevuste koordineerimist asjaomaste riigiasutuste vahel.

Riigikontrolör Janar Holm on pakkunud lahendusena välja ümberkorraldusi osana riigireformist. Tema ettepanek on lõpetada olukord, et täiskasvanute eesti keele õppe korraldamine on killustunud mitme ministeeriumi vahel.

Soovitatakse moodustada funktsioonipõhine, ühtne eesti keele keskus ehk riigikeele keskus, mis tagaks keeleõppe kõigile sihtrühmadele vastavalt nende spetsiifilisele vajadusele ja tasemele ning hoolitseks ka metoodika, õppevahendite jms eest.

Kui selline keelekeskus luua, võiks see tegutseda üle riigi ning vajaduse korral ka välismaal, et toetada globaalset eestlust ja välismaal elavaid eesti juurtega inimesi, kes soovivad säilitada sidet eesti keelega.

Kas parem lahendus on ühtne keelekeskus või praegu toimiv kindlatele sihtgruppidele suunatud vajaduspõhise keeleõpe süsteemi edasiarendamine, vajab kaalumist. Kõige olulisem on siiski süsteemi tulemuslikkus, sest õpikud ja õpetajad ei õpi, seda peab õppija ikka ise tegema.

Seetõttu on samavõrra oluline kujundada keelekeskkonda tervikuna, tõsta eesti keele mainet nii, et kõik mitte ainult ei taha eesti keelt osata, vaid peavad riigikeele kasutamist avalikkuses loomulikuks ning on ses osas üksteisele eeskujuks.

Raportis öeldu puhul tasuks võib-olla õpetajate vähesuse etteheidetega ettevaatlikum olla, kuna paljudel juhtudel on see tingitud pakutavast töötasust ning selle kindlusest. Liigagi tihti on täiskasvanud õppijatega tegelevate õpetajate töötasu kahanenud kevadeks miinimumini, sest õppijate huvi aja jooksul on raugenud.

Mitmetes kohtades on tasuta keeleõppe projektid vindunud just õppijate vähesuse ja rühmade alakomplekteerituse tõttu. Lisaks - algtaseme suhtluskeele õpetamiseks ei ole tegelikult eesti keele õpetaja kvalifikatsioon vajalik, seda suudab iga eesti keelt rääkiv pedagoog.

Kõige olulisem probleem on rahvastiku elukvaliteedi vaatevinklist kindlasti see, et igal aastal lisandub meie haridussüsteemist tööturule ca 2500 ebapiisava keeleoskusega noort, kes on tulevased täiskasvanud.

Nende puhul oleme riigina täitmata jätnud keelelised inimõigusstandardid, mille kohaselt peaksid kõik omandama riigikeele ning olema teistega ka keeleliselt konkurentsivõimelised haridustee jätkamisel ja ametikohtadele kandideerimisel. Kriitiline on nende 1500 vene põhikooli lõpetaja olukord, kes gümnaasiumis haridusteed ei jätka ning kellest suurem osa ei omanda eesti keelt isegi mitte kesktasemele vastavalt.

Igal aastal lisandub eesti ühiskonda ka hulk inimesi, kes on siia kolinud perekondlikel, hariduslikel, tööalastel või muudel põhjustel. Seega on meil tark hoolt kanda selles eest, et Eestiga kohaneksid edukalt ka need inimesed, kelle juured ei ole Eestis, olgu põhjuseks kool, töö või pere või huvi Eestimaa vastu.

Selleks on nii esmatasandi keeleõpe kui ka tasuta keeleõpe kodakondsuse saamiseks väga vajalik nagu ka meie kommete ja tavade tutvustamine paremaks toimetulekuks ja meie inforuumis osalemiseks.

Üheks sellise keeleõppe korraldajaks on ka siseministeerium, mis rahastab nii uussisserändajate kohanemisprogrammi keeleõpet kui pakub Eesti kodakondsuse taotlemiseks toetavat keeleõppeprogrammi.

Rõhutada tahaks ka positiivset, millele raportis kahetsusväärselt vähe tähelepanu pöörati. Need on eelmises valitsuses Isamaa ja Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa algatusel loodud eesti keele majad. Nendele keelemajadele, mida võib nimetada ka keeleõppe häirekeskusteks, on tagatud stabiiline riiklik rahastus, aga mis kõige olulisem, need pakuvad paindlikku õpet, mis arvestab keeleõppija soovide ja vajadustega.

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, kuigi oleme liikunud samm-sammult edasi, on valdkonna tulemuslikkus eesti keeleõppe osas hetkel siiski veel tagasihoidlik. Valitsus peab kahtlemata astuma samme eesti keele õppe probleemidele lahenduste leidmiseks.

Rahvastikuministrina leian, et peame oma senist keelepoliitikat kvalitatiivselt muutma, sest inimelude rikkumine puudulikku keeleoskuse andmise läbi ei tohiks Eesti riigis lubatav olla.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: