Tarmo Jüristo: brittide agoonia õppetund ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Brittide Brexiti-agoonia võiks olla kuldaväärt võimalus õppida ja tähele panna. Referendumitel on demokraatias väga tähtis roll, aga see on tööriist, mille kasutamisel tasub olla väga hoolikas ja ettevaatlik, leiab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Millalgi umbes viimase aasta jooksul on mul tekkinud uus hobi — nimelt vaatan ma regulaarselt Youtube-i vahendusel Briti parlamendi debatte Brexiti teemal.

See on omamoodi meelelahutus, väga dramaatiline, ühtaegu koomiline ja traagiline, nüüd juba üle kolme aasta lahti rulluv aegluubis poliitiline rongiõnnetus — mis sai alguse ühest julgest poliitilisest avantüürist.

Jabur läks jaburamaks

Nimelt andis toonane Briti peaminister David Cameron omaenda partei euroskeptilise tiiva rahustamiseks 2013. aastal lubaduse, et kui Briti konservatiivid peaksid 2015. aasta valimised võitma, siis korraldab ta referendumi Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise osas.

Cameron ise oli Euroopa Liidu liikmelisuse pooldaja ning lootis, et referendumi tulemus osutub talle soodsaks ning annab talle ühtlasi tugeva argumendi oma erakonna sisese opositsiooni ohjes hoidmiseks.

Toorid võitsidki valimised ja Cameron, jäädes oma sõnale truuks, korraldaski referendumi 2016. aasta 23. juunil. Tulemuseks oli mäletatavasti Euroopa liidust lahkuda soovijate napp ülekaal ja sellest hetkest alates on Briti poliitika olnud üks pidev katastroof, mille puhul igal hetkel tundub, et nüüd enam hullemaks ja jaburamaks minna ei saa — ja siis kohe selgub, et saab küll.

Sedamööda, kuidas päevhaaval tiksub lähemale käesoleva aasta 31. oktoober, praegune ametlik, juba kaks korda edasi lükatud tähtaeg Ühendkuningriigi lahkumiseks Euroopa Liidust, võtab kogu olukord aina meeleheitlikumaid toone.

Algsest plaanist "räägime tingimused Euroopa Liiduga rahulikult läbi ning läheme sõpradena lahku" ollakse tänaseks, kolm aastat ja kaks oma poliitilise karjääri Brexiti altarile ohverdanud peaministrit hiljem, jõutud "do-or-die", ükskõik-mis-hinnaga, ilma mingi kokkuleppeta väljumiseni, mis tähendaks Suurbritanniale mitte pelgalt Euroopa Liidu liikmelisuse lõppu, vaid ka välja kukkumist Euroopa ühisturult ja tolliliidust.

Kokkuleppeta lahkumise tagajärgede hindamiseks tellis Briti valitsus eelmisel aastal põhjaliku uuringu koodnimega "Operation Yellowhammer", mis lekkis läinud kuul avalikkusse ja mis maalib võimalike stsenaariumite osas trööstitu pildi.

Suurbritannia praegune peaminister Boris Johnson on korduvalt tõotanud Ühendkuningriigi, maksku mis maksab, 31. oktoobriks Euroopa Liidust välja viia ning on selle nimel nüüd asunud laupkokkupõrkekursile Briti parlamendiga, kus ta just värskelt kaotas ka enamuse.

See on taust Briti parlamendis igapäevaselt lahti rulluvale ja praegu eeldatavalt oma lõppvaatusele liginevale tragikomöödiale.

Poliitikute süü

Kõige selle peale võiks küsida, et kuidas saab kogu asi nii keeruline olla? Rahvas ju väljendas referendumil oma soovi ning see on demokraatias teadagi püha ja kuulub poliitikute poolt elluviimisele.

Paraku on viimase kolme aasta jooksul olnud igal huvilisel võimalik kõrvalt jälgida ja veenduda, et "rahva sooviga" on lood keerulisemad, kui esmapilgul paistab. Jah, rahvas — või õigemini 51,89 protsenti hääletanutest — soovisid, et Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkuks.

Nagu aga üsna kähku selgus, ei soovinud seesama rahvas sugugi kõiki neid asju, mida see esimene, tõepoolest lihtne ja selge tahteavaldus endaga ühel või teisel moel paratamatult kaasa tõi. Nii ollakse nüüd olukorras, et enamik britte ei soovi, et Ühendkuningriik lahkuks kokkuleppeta, samal ajal pole ka enamuse toetust (ei parlamendis ega valijate seas) ühelegi seni välja pakutud kokkuleppele.

Lisaks ei taha suurem osa briti valijaist lahkumistähtaega enam kolmandat korda pikendada ega ka uusi äkkvalimisi enne 31. oktoobri tähtaega. Enamik valijaist peavad Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahelise avatud piiri küsimust kas tingimusteta või väga oluliseks, samal ajal aga usuvad, et Suurbritannia ei peaks tegema Euroopa Liidule järeleandmisi ühisturu (mis on sedalaadi avatud piiri aluseks) reeglite osas.

Kõige tipuks on napp enamus Põhja-Iirimaa valijaid nüüd värske küsitluse kohaselt valmis lahkuma Ühendkuningriigist ning liituma Iirimaaga. Ja nii edasi ja nii edasi.

See toob meelde Briti ajaloo kuulsaimale peaministrile, Winston Churchillile, tihti (ja ebakorrektselt) omistatud tsitaadi: "parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga".

Tegelikult ei ole aga põhjust teha etteheiteid inimestele, kes langetasid "vale" valiku. Pigem võiks ja peaks süüdistava sõrme suunama poliitikutele, kes selle asemel, et oma tööd teha, otsisid lihtsamat väljapääsu ja olid selle nimel valmis võtma ette selle väga kõrgete panustega õnnemängu, mis on toonud Briti ühiskonna ja demokraatia sellesse kurba seisu, milles ta praegu on.

Kõigile teistele võiks see brittide agoonia olla aga kuldaväärt võimalus õppida ja tähele panna. Referendumitel on demokraatias väga tähtis roll, aga see on tööriist, mille kasutamisel tasub olla väga hoolikas ja ettevaatlik.

Kui küsida rahvalt, kas inimesed tahaksid ühtaegu madalamaid makse, kõrgemaid pensione, rohkem avalikke teenuseid ja samal ajal poole vähem inimesi, kes neid osutaks, siis on väga lihtne saada jah-vastus neile kõigile — ja siin ei ole midagi ette heita inimestele, kes nii vastavad. Küll aga poliitikutele, kes sedalaadi küsimuse üldse esitavad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: