Me räägime täna keskkonnaprobleemidest, majandusest, sise- ja välispoliitikast, aga me alustame regionaalpoliitikast. Me praegu asume Urvastes, kohas, mis paljudele Eesti inimestele toob meelde märksõnad Pokumaa, Edgar Valter, Contra, imeline loodus. Millised on need märksõnad, mis teile sellest paarist nädalast siin Kagu-Eestis Võru- ja Põlvamaal meelde jäävad?

Need märksõnad võib-olla on üsna ootamatud, aga see on tagasi tulemine, looduse juurde tulemine, pealekasvav põlvkond, kes võib-olla erinevalt minu enda põlvkonnast hoopis vähem väärtustab materiaalset, kes on tulnud siia selle elukeskkonna pärast ja kes teeb tööd täpselt nii vähe kui võimalik, selleks, et ära elada, selleks, et oleks aega elada oma elu, nii nagu nemad seda ütlevad. Ja sellise loodussõbraliku eluviisi austajaid, paistab, on nooremas põlvkonnas üksjagu. Siin oleme järjest käinud külades, kus inimesed viskavad nalja, et maale elama programmi jaoks ei ole enam ühtegi tühja maja anda. Teame kohti, kus inimesed aktiivselt otsivad, kas keegi veel müüks ära. Muidugi maha jäetud ja räämas hooneid on, aga nad ei ole tingimata kõik turul. Näeme, kuidas noored on tulnud, võtnud külavanema rolli ja aitavad toime tulla läbi kodanikuühiskonna inimestel, kes on mitte ainult väga selgelt teisest põlvkonnast, aga elanud terve oma selle elu, kui nad aktiivselt ühiskonnas osalesid tegelikult Nõukogude Liidus. Lüübnitsa küla on hästi vahva näide. Seal on suur Vene kogukond, kes tegelikult vajabki mõningast tõlkimist meile ja meie poolt sinna tagasi. Ja nüüd on tekkinud sinna noori inimesi, kes tahavad seda vahendustegevust ka teha, ehk tohutu väärtus minu arvates, mis siin piikonnas on tekkinud just sellise aktiivse külaliikumise kaudu.

Statistika järgi Kagu-Eesti, see tähendab Eesti kõige kiiremini vananevat piirkonda...

Jaa, aga Mirko. Mõtle korraks, kui sa väike poiss olid ja jooksid Meenikunno raba ümbruses ringi. Või käisid Peipsi ääres. Mõtle kasvõi selle peale, kui palju oli tol ajal näiteks sügiseti seda kurba, niitmata jäänud heinamaad ja angervaksa ja põdrakanepit, mis käis üle pea, mitte ainult sinul, vaid ka sinu isal. Täna ei ole korda tegemata maalappi, maa on kasutuses. Kui sa vaatad neid katuseid külades... Kui palju on uusi katuseid. Statistika jah, ei peegelda seda, et siia tuldaks väga tagasi, aga see tuleb sellest, et eestlasel on eurooplasele ainulaadne luksus elada kahes kohas. Tegelikult on siin hästi palju teisi kodusid, on ka neid, kes on päriseks tulnud ja teinudki selle otsuse. Aga on palju teisi kodusid ja inimesed veedavad siin üha rohkem aega, vastavalt sellele, mida paindlikumaks muutub töö. Ehk see, millest me oleme teoreetiliselt rääkinud, et see juhtub, siis see ongi nüüd juhtumas, me näeme seda täna.

Aga võib-olla te olete valel ajal Kagu-Eestis. Need minu tuttavad inimesed, need suve kagueestlased - nad ongi võtmas tiigist oma veepumba välja, nad on oma maja talveks ette valmistanud. Kohe nad lähevad ära Tallinnasse ja tulevad tagasi siia alles märtsi lõpus, aprilli alguses.

Nad ongi juba läinud, aga see ei tähenda, et nende maja ei oleks ilusasti korras ja nende muruplats ei oleks niidetud. Ja see ei tähenda, et nad ei mõtleks häid mõtteid selle kohaga seoses. Ka need inimesed muudavad seda piirkonda kindlasti uuesti elujõulisemaks, ei ole mõtet selles kahelda. Ja teine asi, mis on silma torganud, on see, et... Ma olen ka ise harjunud mõtlema, et suuremates linnades on ikkagi kergem ligipääs kasvõi sotsiaalteenusele, haridusteenusele või raviteenusele. Ja tegelikult olen ma siin veedetud aja jooksul näinud, et tänu sellele kogukonna väiksusele ja sidususele... Noh võtame kasvõi Räpna inimene - kui tema jääb haigeks, siis ta ei lähe kuhugile suure haigla EMO labürinti ekslema. Tema läheb rahulikult oma pisikesse haiglasse, ta saab üsna kiiresti ette, kui on vaja saata teda edasi, läheb ta siit edasi juba korraldatud juhtumina. Vähe sellest. Arst helistab ette Tartusse ja küsib, kas tuleb tulla täna, tullakse homme või tullakse siis kui aega on. See tundub isegi parem ligipääs. Põlva haigla inimesed ütlesidki, et neile tullakse Tartust, sellepärast, et siit saadakse kiiresti ette korraldatud juhtumina.

Sama sotsiaaltöös. Kui me vaatame, kuidas siin piirkonnas ei kuku inimesed sotsiaalsüsteemi võrgusilmadest läbi nii kergesti. Põlvas on ka Eesti vanim MARAK võrgustik, mis tegeleb kõrge riskiga koduvägivalla juhtumite lahendamisega. Põlva Roosi kool - imeline koht. Tegelikult on siin seda hoolivust rohkem. Me Tallinnas ja suurtes linnades oleme jäänud ametlikus keeles "teenuste kõrbe", mitteametlikult "hoolivuse kõrbe", aga siin seda kõike ei näe.

Meie eelmistes intervjuudes olete te öelnud, et omavalitsuste haldusreformile peaks järgnema tulubaasi, maksubaasi reform. Riigil praegu ei paista raha üle olevat. Milline on teie soovitus, kust omavalitsustele raha juurde saaks?
Ma arvan, et me peaksime tõesti mõtlema, kas ei peaks olema kohalikul omavalitsusel rohkem sellist maksubaasi, mis tuleb talle otse maksudest, ilma, et see oleks juba väga määratud sihtotstarbega. Ma arvan, et see osakaal võiks olla palju suurem, kui ta täna on. Aga siin kaasneb üks teine küsimus - kes annab kohalikule valijale erapooletut informatsiooni sellest, et tema vald on hästi juhitud või halvasti juhitud. Me teame, et inimesel ei olegi sugugi lihtne aru saada sellest.

Meil ei ole täna näiteks Riigikontrollil omavalitsuse tulemusauditi õigust ega võimalust. Võib-olla see ei ole hea lahendus, võib-olla oleks miskit sorti selline kollegiaalne vaade asjadele kuidagi lahendatav nii nagu teadlased tegelevad peer-reviewga. Raha võiks omavalitsustele anda rohkem ise otsustamiseks, aga sellega peaks kaasnema mingisugune tagasisidemehhanism. Kahtlemata juhtuks sellisel juhul nii häid kui ka halbu näiteid. Meil peaks olema võimalik saada aru, kas asjad on hästi või asjad on halvasti. Aga ma arvan, et see aeg on nüüd kindlasti käes, sest omavalitsused tegelikult on oluliselt suuremad. Inimesed saavad aru, et 90 protsenti elukaare teenustest tuleb selle keskkonna juurest, sealt keskusest ja nad teevad hea meelega koostööd ka selle maakonna, linna ümber. See teeb uuesti tugevaks meie Põlva, meie Võru, meie Valga. Kiire haldusreform oleks need asjad meile andnud võib-olla kiiremini, aga nüüd me ikkagi näeme, et see asi liigub.

Aga need ei oleks sellised kohalikud maksud? Varamaksud? Turismimaks?

Praeguses rollis ei ole mõistlik, kui mina hakkan neid ideid väga välja pakkuma. Aga ma arvan, et kõigil parlamendipoliitikutel ja kohaliku omavalitsuse poliitikutel on põhjust kokku tulla ja mõelda, kuidas see süsteem võiks saada niisuguseks, et omavalitsus tõesti oleks sõltumatu. Ma olen täitsa nõus peaministriga, kes ütleb, et selle maksukoormuse juures teha sotsiaalset riiki on keeruline. Kui me 30 aastat tagasi tegime oma proportsionaalse maksusüsteemi, siis me ju ei teadnud, kas meie inimesed tahavad piltlikult öeldes elada Singapuris või elada Soomes. Täna on arusaada, et ilmselgelt meie kodanikud eelistavad sotsiaalsemat riiki. Siis tulebki arutada, kas 35 protsendiga SKT-st seda sotsiaalsemat riiki saab pakkuda, sest ei saa olla Singapuris mõnevõrra kõrgem maksukoormus, aga teenused, mis on peaaegu Soome.

Aasta tagasi olite ligi kuu aega tööl Ida-Virumaal. Kuidas teil selle aasta jooksul on õnnestunud seda toona ehitatud koostöö silda toimivana hoida?

Nüüdki lähen Narva ja olen ka vahepeal käinud rääkimas Eesti Energias energiasektori tulevikust sealsete ametiühingutega. Ma usun, et me oleme seal piirkonnas endiselt üksteisele niipalju lähedal, et rääkida ausalt ja avameelselt.

Ida-Virumaa on sotsiaalmajandusliku krahhi kartuses. Energeetikasektoris on murepilved ja selle suve hakul, juunis, te käisite ka Auveres Eesti Energia juhtidega kohtumas ja kohtusite ka energeetikute ametiühinguga. Nemad ootasid teilt toetust ja head sõna, selle asemel kutsusite te kiirendama põlevkivist loobumist.

Kõikides teistes Eesti majandussektorites me läbisime restruktureerimise kümneid aastaid tagasi ja kas me kuidagi täna tahame tõesti öelda, et Narva Kreenholmi naistel oli kergem kohaneda sellega, mis toimus Narva Kreenholmi ümber siis kui ta toimus. Nüüd kui meie üldine jõukuse tase, meie üldine sotsiaalne võimekus aidata neid, kes peavad leidma oma elus teise pöörde, on väga palju tõusnud, võrreldes selle ajaga, kui Kreenholm läks kinni. Kevadel me vaatasime järgi - 16 protsenti Eesti vabadest töökohtadest asus Ida-Virumaal, kusjuures seal on kümme protsenti Eesti tööjõust. Me peame ära lahutama sotsiaalse teema ja energeetika teema.

Mis annab kindluse nendele Narva energeetikutele, et nendega ei juhtu nii nagu juhtus Kreenholmi kangrutega, kes Norra abiprogrammi raha eest koolitati koduabilisteks?

Ma ei taha üldse öelda, et me tol ajal oskasime teha juba nii hästi tuge nendele, kes majanduse restruktureerimise käigus jäid ilma tööta. Tol ajal ei olnud restruktureerimine lõppenud ka teistes sektorites. Ja ka palju teisi tehaseid läks pidevalt sulgemisele. Täna otsivad Narvas väga paljud ettevõtjad omale tööjõudu juurde, Aquafor rääkis sajast, Fortaco rääkis kahesajast töökohast. Loomulikult ei ole need töökohad esialgu nii tasuvad, aga siis tulebki tegeleda selle toetamisega, võib-olla ka seda vahet kinni maksta, selle asemel, et probleemi edasi lükata.

Aga nende inimeste jaoks on see osa identiteedist. Ka põlevkivisektoris töötavad energeetikud, nad saavad piirkonnas kaks korda keskmisest kõrgemat palka. Nad ütlevad: "minu isa oli kaevur, mina olen kaevur, mulle meeldib see töö".

Jaa. Kahtlemata. Aga meil paljudel on olnud sarnaseid pettumusi siin elus. Mina väga tahtsin saada teadlaseks, aga Eestis oli võimalik saada teadlasena tollel hetkel palka minul alustavana vähem, kui kahe lapse lasteaiakoha maksumus. Ja minust ei saanud teadlast, ma olen siiamaani natuke sellepärast õnnetu, kipun ülikooli nõukogudesse, geenivaramu nõukogudesse, et olla sellele maailmale lähedal. Ei olegi kerge, aga olukord ei ole selles mõttes väljapääsmatu, et me täna ei räägi pikaajalise töötuse tekkest. Me räägime uutest töökohtadest, kus võib-olla tuleb ka maksta palgatuge mõnda aega. Ja kõik need meetmed on ju Euroopas kasutusel, ära proovitud. Tööstusettevõtete sektorite restruktureerimine on ju üsna tavaline tegevus.

Kas olete nõus, et ei aastal 2020, ega ka aastal 2025, ei suuda Eesti hakkama saada ilma põlevkivienergeetikata. Milleks maalida koll, kui veel on mingisugune kindel periood, kus põlevkivisektorile ei ole alternatiivi?

Sellepärast, et kui me täna ei hakka aktiivselt tegelema alternatiivi, esiteks, väljamõtlemisega ja teiseks rajamisega, siis ei ole meil võimalik 30 aasta pärast öelda jälle, et meil ei ole alternatiivi. Täna on meil päris palju niidiotsi, kust me saame sikutada, näiteks Põhjamaade süsteemihaldurid peavad plaani ehitada mere ülekandevõrk, kus piltlikult öeldes pistiku otsi saab oksjoni kaudu erainvestoritele pakkuda tuuleparkide rajamiseks. Kõik mõtlevad, kuidas saaks rohkem puhast kuuma reservi, mis siis nendel, kellel on hüdrovõimsusi, on lihtne tekitada... Põhimõtteliselt ei ole välistatud, Kruoni Leedus on pumbajaam. Neid pumbajaamu on Euroopas mujalgi väga palju, ka meil on võimalik tõenäoliselt arendada mingil moel, kas kuskil suuremate või väiksemate võimsustega, seda ma ei oska täpselt täna öelda. Aga selleks tuleb see reservide turg tekitada või avada. Seal on vaja administratiivselt muudatusi teha.

Meil on ka oluline mõista, et kuna Euroopa Liit ütleb, et me selles sektoris kehtestame turumoonutuse, mis viib meid aastaks 2050, kas neutraalsuseni või 80 protsendini sellest. Tegelikult ei ole oluline, töövõtted sinna jõudmiseks on ju samad, järelikult on ka Euroopa ühendamise rahastust võimalik olulisel määral selliseid projekte, mis loovad uute võimsuste ühendamiseks võimalusi, tekitada. Kogu Euroopa ühendamise rahastu iseenesest aitab kaasa sellele, et võrguühendused oleksid paremad, mis tähendab, et ka oludes, kus me seda perioodiliselt tekkivat ja siis jälle kaduvat taastuvenergiat ei oska väga hästi salvestada, siis suur võrk tasakaalustab ise, muutub ise omaette salvestiks. Kõik need teemad on kõikide meie laual, mitte ainult eestlaste laual. Ja hästi oluline on olla esimese ringi kaasamõtlejate hulgas, sest nagu alati - esimesed võidavad ja tagumised maksavad.

Kui mitu tundi olete teie valmis aastas olema ilma elektrita ja kui palju te olete valmis ühe kilovati eest maksma?

Me peamegi seda vaatama meie e-riigi analoogi kaudu. Meie eestlastena oleme saanud fantastilise e-riigi raha eest, mille eest täna ei saa ühte e-maksuametitki. Ehk taaskord, olles kohe kaasas ja tehes praegu mõningaid kulutusi, siis tõenäoliselt oleme me ka hiljem nende tehnoloogiate olemasolul ja müügist võitjate hulgas. Jah, Mirko, sina ja mina maksame selle eest. Aga lisaks sellele suurele võidule, et me lapselapselastel on üldsegi planeet, kus nad saavad elada, on ka meie lapselastel võimalik, et nende tehnoloogiate arvelt toime tulla. Täna väga paljud seda ka mõistavad. Eesti start-up kogukond on ju allkirjastanud protokolli ja sinna tuleb iga päev liitujaid juurde, kes ütlevad, et nemad kavatsevad olla aastaks 2030 neutraalsed. Minul avaliku sektori esindajana tulebki luua piisavalt kaugele ulatuv seadusruum. Majandusel on tohutu kohanemisvõime, ta kohaneb.

Küsimus on ju hinnas. Paljud Eesti inimesed on väga vaesed. Täna meil on inimesi, kes ei jaksa elektriarvet maksta. Igakuiselt lülitatakse väikeste lastega peredelt tasumata arve pärast elekter välja.

Aga kus on öeldud, et see, kui me täna, teades, et meil ei mahu Narva jaamad turule ja me võtame nad reservina pikaks ajaks arvele, meile pikas perspektiivis odavam tuleb. Selle eest hakkame me läbi võrgutasu maksma tõenäoliselt kohe. Ja kui tuleb lähemale see olukord, kus neid nagunii enam kasutada ei saa, siis teised meie ümber, meie enda parterid Põhjamaades, on läinud edasi, on leidnud need uued tehnoloogiad. Kas te tõesti arvate, et siis, kui nendel on võimsused või tehnoloogiad, müüvad nad seda meile oluliselt odavamalt, kui siis, kui me täna ise investeerimises osaleme. Taaskord. Lahutame ära majandusliku probleemi ja sotsiaalse probleemi. Sotsiaaltoetused ongi selleks, et toetada neid, kes ei tule toime.

Me oleme seda juba ükskord näinud. Kui Eestis üldse energiaturg liberaliseeriti, siis oli täpselt seesama hirm, aga me pidime viima hinnad turu tasemele selleks, et inimesed hakkaks investeerima säästu, et pankadel tekiks võimalus anda inimestele, et sinna tekiks vahele piisavas koguses raha selleks, et need investeeringud energiasäästu ennast ära tasuks. Me ei oleks seda kunagi saavutanud ja meie elamufond näeks välja nagu täna Ukrainas, kui me ei oleks liberaliseerinud energiaturgu. Aga täna, võrreldes ajaga 30 aastat tagasi, ei pea me jätma hätta neid, kes ei tule toime. Tol ajal, möönan, meil oli suutlikus väike ja väga paljudel on sellest väga raske mälestus. Aga täna ei Eesti riik enam see riik, kus keskmine palk oli 50 dollarit, täna on 1400. Ja see on riik, mille sotsiaalsed võimalused on oluliselt avardunud.

Teil on olemas keskkonnanõunik, küll aga pole teil õigusnõunikku. Põhiseadus paneb teile selged kohustused seaduste väljakuulutamistel ja nende põhiseadusele vastavuse kontrollimisel. Kas on õige loovutada see pädevus näiteks advokaadibüroole?

Meil näiteks puudub keskkonna osakond presidendi kantseleis, küll aga on õigusosakond. Nii, et pädevust ei ole kindlasti loovutatud sellepärast, et meil puudub üks ametnik, meil on olemas struktuur õigusosakonna näol, kes seda pidevalt jälgib ja monitoorib, mis toimub. Mis puudutab konkreetset juhtumit, kus sa pead minema mingisuguses spetsiifilises valdkonnas riigikoguga vaidlema kohtusse, siis universaalseid spetsialiste on meil võrdlemisi vähe ja nad on ka kõrgelt makstud ja tagada neile ühtlast töökoormust presidendi kantseleid on väga keeruline, mistõttu me kasutamegi seda võimalust, et meil on õigusosakond ja vajadusel me leiame selle spetsialisti, kas ta on advokaadibüroos või üksinda tegutsev jurist - tegelikult ei olegi oluline, kes aitab meil konkreetses küsimuses edasi liikuda. See on kindlasti ka eelarveliselt soodsam meetod.

Jutt on siis kaitseväe korralduse seaduse väljakuulutamata jätmisest ja sellest, et õiguslik analüüs, mille toel see teema riigikohtu töölauale liigub, valmis osaliselt Soraineni advokaadibüroos. Aga kui advokaadibüroo jõudnuks arusaamisele, et vastuolu põhiseadusega pole, kas see vaidlus siis riigikohtusse poleks jõudnud või te palusitegi, et büroo paneks kirja need argumendid, miks seadust ei saa välja kuulutada?

Ma arvan, et ei ole võimalik paluda kellelgi usutaval moel kirjutada iseenda veendumusele vastukäivat teksti, ka mitte juriidilist teksti. Kui arutades meie enda õigusosakonnaga oleks meil tekkinud kahtlus, et seda vastuolu ei ole ja see oleks kontrollimisel leidnud ka kinnitust, siis ei oleks me loomulikult teinudki seda otsust.

Riigikogu esimees Henn Põlluaas ütles parlamendi ees selle hooaja avakõnes, et te rikute tavasid. Et Eestis on olnud traditsiooniks anda uuele koalitsioonile 100 kriitikavaba päeva. Teie seda tava Põlluaasa hinnangul ei järginud, kui teatasite suvel välismeediale, et vihkate ühte rahvalt mandaadi saanud parlamendierakonda.

Õigem oleks siiski öelda, et ma ei salli neid, teatud isikute väljaütlemisi. Seda on võimalik laiendada ja tõlgendada, ja tõepoolest vastab tõele, et ma ei ole ümmarguse sõnaga poliitik. Aga mida ma tahaksin öelda on see, et ma mitte kunagi ei sekku sisepoliitikasse, poliitilisse debatti. See on parlamendierakondade õigus teha maksumuudatusi ja seadusemuudatusi ette panna ja see ei ole tõepoolest põhiseaduses presidendi pädevus. Aga poliitilisel debatil on üks oluline piiraja ja see on põhiseadus. Ja minu töö on kaitsta sedasama põhiseadust. Nii, et kui mul tekib tunne, et inimesed ei usu ja on valmis lähtuma eeldusest, et näiteks inimõigused ei olegi universaalsed, et teatud ühiskonnagruppe võib pidada teistest vähem väärtuslikeks, siis ma tunnen, et ma peaksin sekkuma.

Kui ma ametisse astusin, siis ma lubasin kolme asja. Ma lubasin, et ma ei ole kunagi vait, kui kõne all on meie julgeolek. Ja meie liitlassuhted on selgelt meie julgeoleku osa. Ma ei ole kunagi vait ka siis, kui ohus on meie vabadused ja universaalsed inimõigused on osa sellest meie vabadusest. Või kui liiga tehakse nõrgematele. Ja liiga teha nõrgematele on eriti lihtne, kui sa oled tugevas positsioonis, näiteks ministriametis üritades seadusi rikkudes ametist vallandada mõne asutuse juhti, siis ka see läheb minu jaoks sellesse kategooriasse. Aga ma kordan veelkord, ma mitte ühelgi juhul ei sekku sisepoliitilisse debatti, ainult põhiseaduse ja meie õigusriigi kaitseks ja mulle tundub, et see on minu elementaarne tööülesanne.

Kuidas te peaminister Ratasega läbi saate? Kas te räägite omavahel kohtudes vaid EKRE-st või ka muust?

Ei, ikka räägime ka kahtlemata muust. Kasvõi näiteks see arutelu, kus mina olin võrdlemisi avameelne vesteldes Narvas energeetikutega energeetika tulevikust, jättis ka valitsusele ruumi natuke julgema sõnaga püüda edasi liikuda. Ma arvan, et me oleme teinud tegelikult head koostööd ka ÜRO kampaanias. Minister Reinsaluga seisab meil ees kolme mere tippkohtumine Tallinnas, kus me taaskord teeme kõik koostööd. Erimeelsused, mida esineb minu puhul ja ka kõigi teiste Eesti poliitikute puhul, ei tähenda seda, et seal, kus meil on vaja ja võimalik teha koostööd, siis me seda koostööd ei teeks.

Pool aastat on möödas teie kohtumisest Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putiniga. Toona te lootsite, et see kohtumine võib aidata kaasa dialoogi tekkimisele. Ma võib-olla ei oska märgata neid detaile, aga kui Admiral Bellinghauseni start Kroonlinnast välja arvata, siis mina meie riikide suhetes erilisi arenguid ei näe.

Ärge olge nii kärsitu. Venemaaga suhtlemisel on ka teine pool. Mitte ainult Eesti ja Venemaa vahelised suhted, vaid ka see, kuidas meie oma partnerite ja liitlastega koos peame käsitlema seda riiki, kes ei täida oma rahvusvahelisi kohustusi, asub meie kõrval ja on küll kahaneva majandusliku võimsusega, aga siiski oluline sõjaline võim, mis ei ole kõhelnud ka seda võimu kasutamast naaberriikide suhtes. Hästi oluline on, et me suudaksime oma partnerite ja liitlastega suhelda koos Venemaaga. Aga see koos suhtlemine tähendabki seda, et kui meie räägime Venemaaga, siis on meil võimalik vahetada muljeid oma rääkimistest Venemaaga ka oma liitlastega.

Kevadest siiamaani olen ma kuulnud oluliselt rohkem teiste käest nende kogemust, võrreldes selle varasema ajaga, mil ma olen olnud president. Jah, me vaidleme, mõjutame üksteist, aga lõpuks lepime me omavahel kokku need põhimõtted ja printsiibid ja siis me teeme seda rasket Venemaaga suhtlemise tööd, ka kõik koos. Ma ei ole ka kõhelnud ütlemast teistele riigipeadele, kes on toetanud näiteks Venemaa tagasi toomist ENPA-sse, et minu arvates oli see taktikaline viga ja ma arvan, et sama selgesõnaliselt tuleb meil ka oma arvamust, kui liiga kiiresti tahetakse liituda, välja öelda. Ma olen ka seda öelnud. Vesteldes Euroopa Liidu suursaadikutega ma juhtisin tähelepanu, et on oluline oht, et Venemaa, kes nüüd on ise asunud ilmselgelt otsima seda väljapääsu, mis peale Gruusiat läks ise üle, peale Ukrainat nad olid algul jahmunud, et ei läinudki ise üle see halb suhe lääneriikidega. Nüüd nad otsivad ise. Kõige halvem, mis me teha saame, on see, et Venemaa teeb ühe protsendi ja me teeme 10 vastu, sellepärast, et me nii tahame näidata, et suhted normaliseeruvad. Aga see kõik ei muuda minu jaoks seda paradigmat, et Venemaaga tuleb suhelda.

Vladimir Putinile meeldib suhelda Euroopa riigipeadega eraldi, mitte rääkida Euroopa Liiduga koos. Kas teie teate, millest Prantsuse president Macron, kes hea meelega võtaks Venemaa tagasi G8-sse, Putiniga räägib?

Kevadest siiani on minu võimalus suhelda Venemaa teemadel oma kolleegidega oluliselt avardunud ja ma ka teen seda.

Aga mis annab meile kindlust, et Macron ei teata ühel päeval, et pingelõdvenduse huvides ei peaks Prantsusmaa sõdurid Tapal asuma ja Putinile tuleb anda uus võimalus?

Mitte miski ei anna siin maailmas mitte kunagi mitte milleski kindlust, aga üks asi on täiesti kindel, et kui president Macroniga kolm, neli korda aastas rääkida, siis on tal vähemasti ka meie argumendid laual ja seda tulebki teha ja seda ma kahtlemata ka teen. Ja mitte ainult president Macroniga, vaid ka Frank-Walter Steinmeieriga, Angela Merkeliga ja kõigi teistega. Eesti on nii pisike riik, et meie välispoliitika otsustajate välistegevus peab olema ülivilgas, lihtsalt selleks, et meil oleks mingigi võimalus, et nendel inimestel oleks kogu aeg meeles, mis on meie positsioon. See on koormav töö, ma olen pooled oma tööpäevadest Eestist ära, aga seda tööd tulebki teha. Ja see on ka justnimelt osa sellest, et ma olen alati olemas, kui kõne all on Eesti julgeolek.