Küllap on paljud televaatajad näinud vägevaid arvutianimatsioone, kus aastate jooksul suurem osa Eestist vee alla jääb ning lõpuks ainult Haanja kõrgustik ning ehk veel paar kõrgemat paigakest pinnal püsivad. Need sünged ennustused värske dokumendi kohaselt tõeks ei osutu, vähemalt esialgu, paarikümne ehk isegi saja aasta jooksul mitte.

Elame maapinna loomupärase tõusu piirkonnas ning merepind tõuseb kliimamuutuse tagajärjel siinkandis parasjagu nii palju, et maapinna tõus selle kompenseerida suudab. Küll ähvardab meid aga teistlaadne ning sugugi mitte meeldivam väljavaade.

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu aseesimees Annela Anger-Kraavi sõnul tõuseb Läänemeres laine kõrgus.

"Keskmine lainekõrgus suureneb, mis eriti mõjutab väikeste laevade omanikke ja hobisõitjaid ja samuti ka sadamate haldajaid, sest siis on vaja sadamaid paremini kindlustada. Laine tõuseb kuni 40 sentimeetrit keskmiselt," rääkis Anger-Kraavi.

Need kõrged lained aga hakkavad kaldale uhtuma mitmesugust saasta, sest kliimamuutuse mõjul on Läänemeri muutumas haisvaks mülkaks.

"Läänemeres toimub edasi eutrofeerumine, hapniku vähenemine, orgaanilise aine lagunemine, mis teeb väga raskeks kaladel ja muudel mereloomadel seal elada, samuti hakkavad taimed lagunema ja võõrliigid, kuna on soojem, tulevad ka sisse, mis ohustavad meie oma liike," kirjeldas ta tulevikku.

Mülgastumine toob tagasi soovimatud külalised, keda meie õnneks siinkandis juba sadakond aastat liikvel pole olnud. Näiteks suureneb aastaks 2050 kaks korda ala, kus saab elada vibrio. Meile, eestlastele, tähendab see ohtliku bakteri levikut.

"Kui keegi toorest siiga sööb, siis sealt võib saada selle bakteri, mis tekitab kõhuhaigusi ja üks vibrio liike tekitab ka koolerat," märkis Anger-Kraavi.

Osa kohti upub, teistel saab vesi otsa

Kõige selle juures on Eestil isegi hästi läinud. Meie kandis suuri mägesid pole, mistõttu me ka liustike sulamisveest ei sõltu. Aasias on aga suuri piirkondi, kus magevett saadakse peamiselt sulavaist liustikest. Näiteks suur ja kuulus Gangese jõgi koos kogu oma kallastel elava rahvaga sõltub Himaalaja liustike veest.

Kliimapaneeli raporti kohaselt aga kiireneb just soojadel aladel asuvate liustike sulamine oluliselt, nendega võrreldes sulavad Gröönimaa ja Antarktika suhteliselt mõõdukalt. See tähendab, et Himaalaja ja Hindukuši liustikute veest sõltuvaid alasid tabab algatuseks tõeline mageveeküllus, mis saab aga ruttu läbi ning uut vett polegi enam kusagilt oodata.

"Rohkem kui 1,3 miljardit inimest allavoolu, see tähendab Nepaalis, Bhutanis, Bangladeshis, Indias, Afganistanis, Pakistanis ja isegi mõnel pool Hiinas, on sõltuvad veest, mida need liustikud pakuvad. Kui palju vett täpselt neist liustikest tuleb, on eraldi teema, sest teaduslikes raportites öeldakse erinevaid asju, sest erinevad uurimistööd annavad ka erinevaid andmeid, kui suur protsent magevett täpselt liustikest tuleb," rääkis Goa riikliku polaar- ja ookeaniuurimiskeskuse endine direktor Rasik Ravindra.

Ravindra sõnul on aga andmete ja uurimistulemuste erinevusest hoolimata selge see, et mida väiksemaks liustikud sulavad, seda vähem sealt edaspidi magevett oodata on.

Kui enne saab veel kuidagi hakkama, siis hiljemalt sajandivahetuseks kujuneb sellest väga tihedalt rahvastatud Aasia osa jaoks väga tõsine probleem.

India ja naaberriikide puhul võib vähemalt ohata, et joogivesi saab küll otsa, aga vähemalt jäävad riigid ise vee peale, kui Bangladeshi rannikualad välja arvata. Paljude pisikeste saareriikidega on lugu aga sedamoodi, et kui Pariisi kliimaleppega paika pandud eesmärke saavutada ei õnnestu, upuvad need riigid lihtsalt ära.

Väikesaarte alliansi pealäbirääkija Carlos Fulleri sõnul asub osa nende liikmesriike väga madalal, üks neist vähem kui kahe meetri jagu merepinnast kõrgemal.

"Neid riike ähvardab eksistentsiaalne oht. Nad kaovad, kui me ei suuda merepinna tõusuga seotud probleeme paugupealt lahendada," märkis Fuller.