Marko Kaasik: kliimadebatt globaalkapitalismi tõmbetuules ({{commentsTotal}})

Marko Kaasik
Marko Kaasik Autor/allikas: Kristel Vask

Kui eesmärk on kliimaaktiviste diskrediteerida ja see eesmärk pühendab abinõu, siis marksismi silt on just asi, mis peaks enamikul eestlastest punase tule põlema lööma, kirjutab teadlane ja poliitik Marko Kaasik.

Vastuseks Peeter Espaki esseele "Kliimadebatt fanatismi tõmbetuultes" - esmalt unustage marksism! See on tänapäeval marginaalne nähtus, mida esindavad ühe käe sõrmedel üles loetavad totalitaarsed väikeriigid ja pisiparteid osades demokraatlikes maades.

Karl Marxil oli oma osa ühiskonnafilosoofia ja majandusteaduse kujunemisel, aga tema prognoosid osutusid valeks, nagu enamik suuri sotsiaalseid visioone. Tänapäeval ei ole arenenud maades õieti enam töölisklassigi, kus see mõttelaad juurduda saaks.

Aga kui eesmärk on kedagi, näiteks kliimaaktiviste diskrediteerida ja see eesmärk pühendab abinõu, siis marksismi silt on just asi, mis peaks enamikul eestlastest punase tule põlema lööma.

Teadus on alati tõenduspõhine

Interdistsiplinaarse teadusvaldkonna, mida nimetatakse keskkonnateadusteks, ongi ellu kutsunud keskkonnakatastroofi oht, mille tajumise "stardipauguks" võib pidada Rachel Carsoni raamatut "Hääletu kevad" (1962)1.

Sellist bioloogia, keemia, füüsika, maa- ja sotsiaalteaduste sünteesi ei olnud enne, kui inimkond iseenda loodud keskkonnaohust teadlikuks sai. See ei ole inimlikust uudishimust alguse saanud teadus. Parimad keskkonnateadlased on need, kes saavad olukorra tõsidusest aru ja pühenduvad lahendusteks vajalike teadmiste otsimisele.

Teadus on alati tõenduspõhine, aga keskkonnateadustes määrab uuringute suuna vajadus ellu jääda.

Peeter Espak tõdeb tuginedes IPCC kliimaraporti refereeringule2, et tulevikku ei näe "sajaprotsendiliselt" ette. Iseenesest õige väide, sest igal prognoosil on oma määramatus.

Aga viidatud kirjutises on öeldud, et tegelik mõõdetud kliima soojenemine, 0,87 kraadi 150 aasta jooksul, erineb mudelarvutustega leitud inimmõjust vaid 0,1 kraadi võrra. See muljetavaldav täpsus on saavutatud umbes 30 aasta pikkuse koostööga paljude uurimisrühmade vahel üle maailma. Tegemist ei ole lihtsalt tagantjärele tarkusega.

Kliima mudelarvutus põhineb laias laastus samal metoodikal, nagu ilmaennustus. Majasuuruste arvutite "toore jõuga" lahendatakse päevast päeva ja aastast aastasse atmosfääri ja ookeani dünaamika võrrandeid, mille sisendiks on andmevoog satelliitidelt, maa- ja veepealsetest vaatlusjaamadest ja atmosfääri läbivatelt sondidelt.

Riistvara mõttes sarnaneb see tegevus üksjagu krüptovaluutade kaevandamisele. Kui ilmaprognoosi mudelite eesmärk on ennustada õigesti lähemate päevade ilma, siis kliimamudel genereerib ilmaandmestiku paljudeks aastateks.

Kahjuks ei saa ligikaudugi ennustada ilma konkreetsel päeval aasta või paari pärast, küll aga näiteks paljuaastaseid kuude keskmisi temperatuure, sajuhulki ja nende standardhälbeid (hajuvust) – suurusi, mis määravad kliima.

Kui mudel reprodutseerib rahuldavalt olemasoleva kliima ja juba aset leidnud muutused, siis on väga tõenäoline, et ta oskab ennustada kliimat ka näiteks juhul, kui CO2 kontsentratsioon tõuseb veel mingi kindel arv protsente.

Kliima mudelarvutused on jõudnud sellisele detailsuse tasemele, et võetakse arvesse konkreetsetes kohtades paiknevatest saasteallikatest, nagu linnad ja tööstuspiirkonnad, pärinevate aerosooliosakeste jt. saasteainete mõju pilvede tekkele.

Rõõm on siinjuures tõdeda, et Eesti teadus on ka selles vallas esirinnas, nagu näitab hiljuti ajakirjas "Nature" avaldatud Velle Tolli (TÜ) ja kolme välismaise kaasautori töö aerosooliosakeste nõrgemast kliimamõjust pilvetilkade moodustumise mehhanismi kaudu, kui seni arvatud3.

Mitte vähem, vaid rohkem demokraatiat

Miks "läänelikud" ühiskonnad saastavad (oma riigis) kõige vähem? Minu lühivastus on: sellepärast, et need on kõige demokraatlikumad. Ja kliimaaktivistide lootus on tugevdada, mitte hävitada rahva võimu!

Seda selleks, et üleilmset kapitalismi paremini kontrollida. Kapital teenib suurimat kasumit seal, kus valitsus ei hooli ei inimeste tervisest ega loodusest ja inimesed ei oska seda valitsuselt nõuda, sest nad on liiga vähe haritud ja neil pole harjumustki, et su hääl midagi maksab – nn kolmas maailm ehk halvustavas kõnepruugis "banaanivabariigid".

Aga taoliste riikide olukord kätkeb endas poliitilist ebastabiilsust, rahutusi ning revolutsioone inimeste liiga suure majandusliku ebavõrdsuse ja otsustamisest eemale jäetuse pärast.

Seepärast on hargmaiste korporatsioonide peakontorid ja suurem osa rahast ikka stabiilse demokraatia maades. Mõne tootmisbaasi ja turu ajutine kaotus poliitilise kataklüsmi tõttu (nagu näeme näiteks Venezuelas) elatakse sel moel kergesti üle.

Omal initsiatiivil, ilma riikliku surveta tulevikku vaatavaid keskkonnasäästlikke riskikapitaliste on kahjuks liiga vähe, Elon Musk ehk eredaim näide nende hulgas. Suurem osa investoreid tahab kasumit püüda sisse töötatud viisil, mistõttu valitsused peavad neid survestama jätkusuutlikumalt toimima.

Demokraatia ei ole mitte kapitalismiga "orgaaniliselt" kaasnev valitsemisviis, vaid rahavõimu tasakaalustav mehhanism. Ajalooline areng on viinud sinnani, et rahva poolt valitud, rahva huvidega arvestavad ja hüvesid mõõdukalt ümber jaotavad valitsused tagavad muu hulgas stabiilse ärikeskkonna.

Maailma viie demokraatlikuma riigi seast4 leiame kõik kolm Skandinaavia maad (Norra, Rootsi, Taani), neile looduslikult ja kultuuriliselt lähedase Islandi ja lisaks Uus-Meremaa maakera "kuklapoolelt". Ka Soome on neile lähedal, kõrgeima demokraatia tasemega kategoorias, demokraatia hälliks peetud USA aga jääb kaugele maha, olles Eestiga umbes samal tasemel.

Põhjamaade tugev kogukondliku rahvavõimu traditsioon pärineb kapitalismi eelsest ajast ja metsiku lääne korrastamine ei ole tänapäevani sel määral õnnestunud.

Nafta kui juhuslik õnn või õnnetus

Näeme, et nii mõnedki siiani tugevaks peetud lääne demokraatiadki on hakanud kliimaprobleemide ja majandusvõimu jagamise tõmbetuultes murenema.

Nafta pärast peetavad sõjad ja madala intensiivsusega relvakonfliktid on suurimad inimeste "heaolumaadesse" põgenemise põhjustajad, sest nafta on ressurss, mida vajab kogu maailm, aga mis on jaotunud planeedil inimeste seisukohalt juhuslikult, ilma et sel oleks mingit seost asukohariigi tehnoloogilise ja sotsiaalse arengutasemega.

Nagu rumalale inimesele loteriiga sülle langenud rahapatakas, põhjustab see tüli ja pahandust, mitte edenemist. Naftaga äritsemine mustal turul (millest korporatsioonid ei suuda kasumi nimel ära öelda) toidab diktatuure, usufanatismi ja terrorismi, mis selle rahavoo äralangemisel marginaliseeruks.

Vaid maailma demokraatlikem maa Norra suudab suurt naftavaru hallata oma rahva hüvanguks, seda riigiettevõtte Statoil kaudu. Taastuvad energiaallikad, mis on üle planeedi jaotunud märksa ühtlasemalt, peaaegu et igaühe "tagahoovis", tõotavad aga märksa enam toetada demokraatlikku ja kogukonnapõhist valitsemisviisi.

Aktivism ei ole haigus

Milline seos on feminismil kõige sellega? Kas üldse on? Jah, on, sest ainuke inimlikult vastuvõetav viis sündimust vähendada ehk Maa ressursside ammendumist aeglustada on anda naistele haridus, juurdepääs meediale ja võimalus osaleda ühiskonnaelus.

Maailm on juba kaunis edukas selles, sest enamikus arengumaadeski on rahvaarvu juurdekasv viimastel aastate kiiresti vähenenud, ligi pooled riikidest on alla rahvastiku pikaajalise taastootmistaseme. Suures osas Saharast lõunasse jäävast Aafrikast on otsustav muutus siiski veel toimumata ja kiire kasv jätkub5.

Milline on noorte, sh. teismeliste (Peeter Espaki käsitluses "laste") osa kliimamuutuste vastases liikumises? Läänemaailma lähiajalugu tunneb üht suurt noorterahutuste lainet, mis leidis aset umbes pool sajandit tagasi ja millel olid vaieldamatult elukogenud suunanäitajaid, nagu näiteks Herbert Marcuse6.

Tookordne mäss oli siiski vaieldamatult ajendatud noorte endi vajadustest ning unistustest mõtestatuma ja inimmõõtmelisema elu järele. Konflikti osaliseks lahenduseks oli kapitalismi parem kohandumine igaühe personaalsetele vajadustele, millele aitas suuresti kaasa tootmisprotsesside automatiseerimine, konveieritöö vähenemine ja paindliku loomingulise töö osatähtsuse tõus.

Tegemist oli tookord peamiselt sotsiaalse probleemiga, kuid üksikud noorterühmitused, nn. ökohipid, teadvustasid juba ka keskkonnakriisi vältimise vajadust.

Varsti peale toda protestilainet moodustati esimesed rohelised parteid, kuid laiem teadvustamine jäi oma aega ootama – kuni tehnoloogiline tõus arengumaades muutis ülemaailmse olukorra tõeliselt talumatuks.

Nüüd on teravik suunatud selgelt kliimamuutuste, prügiuputuse ja liikide hävimise vastu, millega toime tulemiseks on vaja kapitalismi ohjeldada, tugevdades demokraatiat ja rohujuuretasandi kogukondi.

Üleilmne koostöö parem kui killunemine

Maksude tõstmine, mida vasakparteid lühinägelikult propageerivad, ei toimi kapitali ohjeldamiseks. Selle asemel on vaja tagada maksude laekumine ka "rikkuse püramiidi" tipust.

Kiiresti progresseeruv tulumaks lööb kõige valusamalt keskklassi ja ettevõtlusmaksud väikeettevõtjaid, võttes ühtedelt motivatsiooni ametis edeneda ning teistelt võimaluse pakkuda konkurentsi suurkorporatsioonidele. Samal ajal saavad hargmaised kontsernid kantida raha riigist riiki ja maksta maksud seal, kus need on kõige madalamad, või lausa varjata oma tulusid kõigi valitsuste eest.

Osa raha keerutamise skeemidest on seaduslikud, osa rangelt võttes ei ole, kuid faktiliselt ei saa neid kontrollida, seni kui riigid ei tee tõhusat koostööd. Raha kättesaamiseks "tipust" on vaja valitsuste vahel tihedat infovahetust ja demokraatlikku kontrolli vähemalt Euroopa Liidu tasemel. Maksimumprogramm oleks ülemaailmne koostöö, milleni on küll veel pikk tee käia.

See nn. kultuuriglobalismi visioon on vastupidine globaalse tarbimisühiskonna mudelile, seades esiplaanile iga inimese, iga etnilise rühma ja subkultuuri omapära, nii rahvusriikide kui paljurahvuseliste ühenduste omavahelise koostöö ja vabatahtliku osasaamise üksteise kultuurist.

Rahvuskonservatiivide pakutav killunemine üksteisele vastanduvateks ja üksteise vastu väljamängitavateks riigikesteks oleks aga veelgi halvem alternatiiv senisele olukorrale, kindel tee kontrollimatu röövkapitalismi - kui mitte millegi veelgi õudsema - suunas.


Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: