Peaasi, et suudame saada lahti kärsitusest tõrjuda neid diskussioone rehmava ütlemisega: siin pole midagi arutada, kõik on niigi selge.

Aga ei ole ju. Põlevkivist elektri tootmise vähenemine ja millalgi selle lõpetamine tähendab paratamatult küsimust, kas ja kuidas tagab Eesti enda energiavarustuse. Pime usk, et saame elektrit alati osta Soomest ja Norrast, võib ühel halbade asjaolude kokkulangemise päeval tähendada pimedat riiki.

Septembri lõpus andis keskkonnaminister Rene Kokk intervjuu ERR-i uudisteportaalile. Rahuliku ja selge jutuga mees on ta. Nimetab meie üheks probleemiks, et jääme tihti tabudesse kinni, ei taha asju arutada, räägime, et põlevkivienergia on paha, aga alternatiivsetest lahendustest ei jõua rääkima hakatagi, sest enne muutume väga närviliseks. "Peame kindlasti arutama rohkem ühiskonnas," on Rene Koka soovitus Hiiumaast Ida-Virumaani, Tartust Harjumaani.

Mõistlik.

Nagu on igati asjakohane ka näiteks majandusküberneetiku Toomas Petersoni tabudest välja astuv ettevaade, et majandustempo aeglustumise ja uute kliimapoliitikate ajal on tähtis uurida põhjalikumalt meie maavarasid, et neid efektiivselt ja loodussäästlikult kasutusele võtta.

Justnimelt: esmalt uurida. Sellist lähenemist vajavad loodus ja kliimaküsimused päris lihtsateski asjades. Ka siis, kui Tallinna linnavõim annab loa Pirita-Kose rohelisse piirkonda ehitada hooldekodu ja selleks saetakse maha nooremapoolne männitukk. Siis mõtledki, kas valitsuse tasandil kliimaneutraalsusega nõustunud Eesti pealinnas sätitakse mõne uusehituse vundamendijooned looduse järgi või muudetakse loodust kellegi ehitusplaanide järgi. Selles on suur loodusesse suhtumise vahe.

Samamoodi ei tasu ilma tõsise arutamiseta kohe omaks võtta ilusat ja populaarset arvamust, et me vajame uut ooperimaja, mis tuleb kultuurkapitali ehk kulka toel ehitada jõude seisvasse, murenevasse Tallinna linnahalli. Muidugi näeb see kunagi suursugune mereäärne hoone õnnetu välja ja on väga hea, kui valitsus koos pealinna võimudega leiavad talle uue otstarbe. Õnneks eeldab see ka muinsuskaitselise linnahalli renoveerimist. Ent samuti tähendaks see uue ooperimaja hilisemat ülalpidamist, mis lisanduks Estonia teatri jooksvatele kuludele. Ja kas siis oleks meil kaks rahvusooperi orkestrit, üks kummaski majas, või linnahalli saali kasutataks vaid n-ö projektipõhiselt?

Kas aga kulkast üldse peaks sellised arhitektuuriprojektid raha saama? Kulka on mõeldud ikka peamiselt loomeinimeste rahastamiseks ega ole kultuuriministeeriumi reservfond, meenutas kultuuriteadlik ja -tundlik inimene.

Niisiis, arutagem, vaidlusi kartmata ja neid tõrjumata. Tuumajaama ehitamisest kuni rahvusooperi uue saalini Tallinna linnahallis. Miski pole veel selge.