Kuidas teie seletaksite Lokuta või Eidapere inimestele, mis on kliimaneutraalsus ja miks see on kasulik?

Kui võtame eelduseks, et inimtekkeliselt on kliima viimastel aastasadadel soojenenud nii palju nagu meile räägitakse, siis Euroopa pingutab, et vähendada CO2 heidet.

Kuidas seda selgitada näiteks tädi Maalile või onu Oskarile? Piltlikult öeldes – nii palju, kui autoga sõites tuleb summutist CO2 välja, tuleb seda ka ära siduda, selles suunas liigume. Seda saab teha metsa abil, aga ka erinevate arenevate tehnoloogiatega, mis suudavad CO2 tehaste korstnatest kinni püüda ja väärindada...

Mulle tundub, et peaksime CO2 vaatama mitte ainult kui suurt probleemi, mis see kahtlemata on, vaid teisest küljest kui võimalust tegelda tehnoloogiate arendamisega, leida lahendusi, kuidas pöörata see lõpuks inimkonnale plussiks.

Pöörata plussiks – mille? CO2?

CO2 kinni püüdmise ja väärindamise. Need tehnoloogiad arenevad lähemate aastakümnete jooksul kindlasti edasi.

Suur osa Euroopa Liidu riike tahab 2050. aastaks jõuda kliimaneutraalse majanduseni. On see ka Eestile vajalik ja jõukohane siht?

Kas on jõukohane, seda on täna lihtsam küsida kui sellele vastata. Oleme uuringute käigus saanud sellele hinnalipiku, et kliimaneutraalsuseni jõudmiseks tuleks Eestis investeerida ligi 17 miljardit eurot.

Mulle küll tundub, et poliitikud võtavad eesmärke, mis on kaugel, kergekäelisemalt kui neid, mis on lähitulevikus. Toon prügi näite. Me teadsime 2008, et meil tuleb 2020. aastal 50 protsenti jäätmetest taaskasutada, aga praegu me maadleme sellega.

Eesti võtab praegu toormena ringlusse vaid 32 protsenti jäätmetest.

Sõltuvalt metoodikast 28-44 protsenti.

16,7 miljardit eurot on Eestis üldse vaja, et jõuda 30 aastaga kliimaneutraalsuseni, kuid lõviosa peaks andma erasektor 12,12 miljardi euroga. Kuidas te kavatsete selle raha meie ettevõtjatelt kätte saada?

See on hakanud ka meedias oma elu elama, kuidas riik hakkab ettevõtjat pigistama. Aga vaatame, mis igapäevaselt toimub. Riik on ju aastaid ehitanud kergliiklusteid, on erinevaid meetmeid energiatõhususe saavutamiseks, küll majade soojustamine, küll ettevõtjate toetamine erinevate programmidega, ökonoomsemad seadmed...

See on igapäevane protsess, kus ettevõtjad vaatavad niikuinii, kuidas energiat kokku hoida, võtta kasutusele ökonoomsemaid seadmeid... See pole nii drastiline ja hirmuäratav.

12 miljardit on suur raha.

On. Aga palju asju teevad ettevõtjad niigi. Kasvõi see, et inimesed ostavad elektriautosid ja me soodustame seda.

Elektriautod, väga tore. Kas Eesti taastab elektriautode ja laetavate pistikhübriidide toetuse?

Meil on üks kohe avanev meede, kust me anname toetust.

Rääkisin just automüüjaga, kes ütles, et riigi toetus elektriautode ostmiseks on null.

See tuleb. Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu on meil avanemas meede, kust toetame 5000 euroga elektriauto soetamist.

Kunagi olid need toetused suuremad?

Jah, ju siis olid rahaliselt paremad ajad.

Siin ongi valik – kas kliimaneutraalsus või riigieelarveline kokkuhoid.

Samme tuleb teha mõistlikult. Elektriauto on küll üks hoob, millega saame CO2 emissiooni vähendada, aga väga palju ei räägita sellest, kui palju maksab elektriauto tootmine ja mis maksab selle käitlemine, kui eluiga otsa saab. Näiteks avariilise elektriauto käitlemine jäätmena maksab päris hulga raha. Ma ei ütle, et me ei peaks siin edasi minema, aga ütlen, et samme tuleb targalt teha.

Teie ei ole elektriautode usku?

Pean ausalt tunnistama, et isiklikult – kui Rene Kokk – jätaksin selle [elektriauto etapi] vahele ja hea meelega ootaksin vesinikutehnoloogia pealetulemist. Olen ka keskkonnaministeeriumis algatanud nn vesiniku töögrupi, kes hakkab koos teiste ministeeriumidega tegelema vesinikutehnoloogia uurimisega, kaasates meie teadlasi ja vaadates paremaid referentse Euroopas, kuidas edasi minna. Mina olen pigem vesiniku usku.

Eestis kliimaneutraalsus – tähendab see otsust lõpetada täielikult energiatootmine sellisel kujul, nagu meil praegu on?

Seda me näeme ajas, mis päriselt saab. Aga ma kindlasti toetan, et riik peab endale alles jätma põlevkivienergia tootmise kui võimaluse.

Olen ikka öelnud, et ära aja enne vana kaevu kinni, kui uus valmis on. Nii olen seda meelt, et enne kui me lõplikult ei ole valmis põlevkivienergiast loobuma, peavad alternatiivid olema käega katsutavad, olgu selleks vesinikulahendused, tuulepargid, päikeseenergia, laineenergia või tuumaelektrijaam. Mitte, et oleksin suur tuumaelektri fänn, aga energiat on meil vaja ja nüüdisaegne tuumaenergia ühe alternatiivina väärib kindlasti arutelu ühiskonnas.

Kas teie olete valmis astuma kõigi nende kõhklejate vastu, kellele sõna tuumajaam toob meelde kohe Tšernobõli, ja seletama, et tegelikult on tuumatehnoloogia see, mis annab meile energiakindluse?

Olen valmis otsima inimesed, kes on pädevad seda rääkima ja neid [avalikkuse ette] tooma. Arutama peab, rääkima peab. Meil ongi probleem, et tihti jääme tabudesse kinni, ei taha asju arutada. Me ei taha uusi tehaseid ja kanalaid avada, ja enne kui jõuame rääkima hakata, muutume väga närviliseks. Peame kindlasti arutama rohkem ühiskonnas.

Millal te viimati Hiiumaal käisite?

Eelmisel suvel.

Tuleks uuesti minna ja koos nendega, kes tahavad Hiiumaa lähedale merre tuuleparki rajada, kuid kelle mõjuhinnanguid ei taha Kärdlas keegi kuulata.

Siin me olemegi kohas, kus asjad ei ole mustvalged. Kui räägime, et põlevkivienergia on paha, paneme selle kohe kinni ja lähme üle tuuleenergiale, siis tuuleenergia jaoks tuleb leida need kohad, kus on [majanduslikult] optimaalne ja ka inimestele vastuvõetav.

Ma kindlasti ei tõtta ütlema, et see [tuulepark] peab just sinna tulema. Meil on Eestis veel võimalikke kohti. Kindlasti ma ei toeta, et tuleks minna üle inimeste. Kas puudutab see tuuleparke või karjääre, esiteks peavad arendajad saavutama [kohalike] inimestega kokkulepped.

Ja kui ei saavuta? Nagu oli näiteks Tartu tselluloositehase puhul, kui lõpuks ei huvitanud kedagi keskkonnamõju uuringud, tehase ehitamise plaan sumbus emotsionaalsesse vastuseisu.

Ongi väga halb ja väga hirmutav, et me isegi ei aruta asju, vaid juba eos kipume kohe "ei" ütlema. Eks Tartu puhul oli probleemikoht ka [riigikogu] valimiste pealetulek. See on halb tendents, et kipume asju kohe risti lööma, enne kui arutame. See meid riigina edasi ei vii, kahjuks.

Kas millalgi, varem või hiljem, lõpeb tõesti Eestis põlevkivist elektri tootmine?

Ma ei oska teile öelda ajaakent, aga et ühel päeval me elektri tootmiseks enam põlevkivi kasutama ei pea, seda ma usun küll. Aga ma ei usu, et lähiajal põlevkivi kasutamine üldse kaob, näiteks keemiatööstuses, mis oleks igati mõistlik.

Ja Eesti energiatootmise tulevik, pärast põlevkivielektri lõppu, taandub ainult küsimusele "taastuvenergia või tuumaenergia"?

Jah, eks tulevik näita.

Me ei hakka ju oma metsa elektrijaamade kateldes kütma?

Seda puitu kindlasti mitte, millest on mõistlik midagi muud teha. Kui räägime okstest, siis on teine asi.

Erametsaliit teatas, et Eestis raiutud puidust on umbes 36 protsenti väheväärtuslik, millest ei saa ei palki ega paberipuud ja mida võiks põletada Ida-Viru elektrijaamades.

Ka väheväärtusliku puidu puhul toetan mina selle väärindamist muul moel, näiteks väiksemates tselluloositehastes, mida Eestis teadaolevalt arendatakse. Kütteks peaks minema tõesti puit, millest enam midagi teha ei ole, ja oksad, biomass.

Mida teie arvate Kunda ja Linnamäe hüdroelektrijaamadest?

Suur teema. Olen sattunud siia [keskkonnaministeeriumi] huvitaval ajal, et on teatud probleemküsimused, mida minul ei ole enam võimalik edasi lükata. Aastaid ja aastaid hoitud Linnamäe teema on üks nendest, mida tuleb nüüd hakata otsustama.

Kuidas te otsustate?

Ühest küljest räägime kalade kaitsest, soovime kalade populatsiooni edasi arendada ja nad ülespoole [jõkke] lasta. Teisalt on selge meie huvi taastuvenergia suhtes. Mulle tundub, et pigem peab seal säilima praegune olukord, et hüdroenergiat toodetakse edasi, jäävad nahkhiired, kellele on veepeegel oluline, kohalik omavalitsus toetab seda samuti.

Minu arvamus kaldub sinnapoole, et ei ole mõistlik seda objekti lõhkuda. Küll aga on kindlasti vaja vaadata üle kompensatsioonimeetmed kalade osas.

Kuidas teie mõistate, miks on kliimadebatt ja keskkonnateemad nii oluliseks muutunud?

On põlvkondade vahetus ja noored põlvkonnad näevad asju teistmoodi, kui need, kes tulevad tööstusrevolutsiooni järgsest ajast. Teisalt ei saa vähetähtsaks pidada, et kliimapoliitika ongi üle maailma oluline poliitika. Kolmas, mitte vähetähtis aspekt on äriline.

Kahtlemata on aga igal pool kohale jõudnud, et kliimapoliitikast ei saa enam üle ega ümber, ükskõik millisest elualast räägime. See on nüüd meie elu lahutamatu osa, millega tuleb arvestada.

Aga miks siis rohelised ja elurikkuse erakond riigikogu valimistel ebaõnnestusid – olid nad erakondadena nõrgad või teemad jäid valijatele nõrgaks?

Kindlasti on nad kõik väga tublid inimesed ja nende maailmavaadet ma suures pildis toetan. Aga arvan, et on raske kõnetada valijat, kui toimetad väga kitsas spektris, lähed [valimistele] ainult ühe teemaga.

Loodus on instrument marksistlikuks võitluseks, leiab oma essees Tartu Ülikooli vanemteadur, doktor Peeter Espak. On tal õigus?

Eks looduse teema ole pikema aja vältel olnud teema, millega saab erinevaid huvigruppe aktiveerida. Oma iva on tal sees.

Seega briti jätkusuutlikkuse professor Jem Bendell liialdab, et ülemaailmse keskkonnaseisundi halvenemine on jõudnud punkti, kus ühiskondlik kollaps on vältimatu, katastroof tõenäoline ja inimliigi väljasuremine võimalik?

Selliste ägedate tsitaatide taha peab ka vaatama, et mis see põhjus on. Et kes tahab saada ajakirja esikaanele või kes ja miks selliseid rohkem ja vähem morbiidseid avaldusi teeb.

Aga tõsiasi on, et viimase 100 aasta jooksul on inimkonna arv peaaegu neljakordistunud – kahelt miljardilt varsti kaheksa peale. See toob meile tõsised väljakutsed, ka rahva arvu suurenemisega kaasneva energiatarbimise, toiduvajaduse. Kõik on tõsised teemad.

Lugesin hiljuti, et Eesti annab 0,05 protsenti maailma CO2 kogusest. 0,05 protsenti – kas me teeme midagi või ei tee, sellest ei sõltu maailma mastaabis ju midagi?

Oluline on suuna näitamine. Ega mina tõtt öelda mõista hukka neid, kes ütlevad, et Eesti tegemisest väga palju ei sõltu. Aga igapäevaselt räägime ka oma järeltulijatele, et ei ole ilus valetada, varastada, teistele haiget teha, ka loodust hoides ei ole õige lasta jalga sirgu ja rääkida ühiskonnas, et meist ei sõltu mitte midagi. Sõltub ikka.

Kui me ei anna siin eeskuju järeltulevatele põlvedele, siis käitume valesti, sest ka nemad peavad mõistma, et on oluline loodust hoida ja säästa. Ei ole õige väita, et number on nii väike ja me ei peaks seetõttu midagi tegema.

Roheline on kallim kui must. Paljud eurooplased tunnevadki muret energiaarvete eeldatava suurenemise pärast, kuid EL-is on niigi ligi 50 miljonil inimesel probleeme kommunaalmaksete tasumisega. On's Eesti liikumine kliimaneutraalsuse poole kõigile Eesti inimestele majanduslikult jõukohane?

Kliimaneutraalsuse poole liikumisel tulebki olla mõistlik, teha seda samm-sammult, mitte ainult loosungitest lähtuvalt, et jah, teeme. Eesmärgi püstitusena on see [kliimaneutraalsus] mõistlik, aga peab vaatama, et Eesti ennast sellega nurka ei värvi. Et me oma energiasõltumatust ei kaota. Et oma inimesi üle ei maksusta.

Kus teie osalesite 21. septembri prügikoristustalgutel?

Kõigepealt Delfis väikese intervjuu andmisega. (Muigab.) Aga oma talguürituse tegin järgmisel päeval kodukandis, Kuusiku lennuväljal teeäärt koristades.

Millal Eesti prügimajandus korda saab?

See on hea küsimus. Mis on korda saamine? Eestis on asjad küllaltki mõistlikud ja heal tasemel ning maailmamastaabis vaadates pole põhjust öelda, et meil on kõik halvasti.

Ise te meenutasite, et EL riigid on kokku leppinud võtta 2020. aastaks toormena ringlusse 50 protsenti olmejäätmetest, kuid Eesti on seni võtnud 32 protsendi ringis. Millal meie 50 protsendi piirini jõuame?

Hiljemalt aastal 2025, paremal juhul juba 2021 või 2022.

Eestis on see protsent praegu selline, sest meil on üheks suureks probleemiks biolagunevate jäätmete käitlemine. Järgmisest aastast läheb tööle biojäätmete eraldi korjamine, majade juurde tulevad biojäätmete konteinerid...

Vabandust, aga meie kortermaja juures on juba praegu see konteiner.

Aga paljudes kohtades ei ole ja see on suur probleem, sest paljud ka ei taha võtta. Samuti tahame eramajade juurde saada kompostrid, siis ei ole vaja neil eraldi konteinereid. Siingi tuleb leida mõistlikud lahendused, et näiteks võib konteineri võtta mitme maja peale. Kui biojäätmed ja ka pakendimajanduse korda saame, aitab see meid olmejäätmete 50-protsendilise ringluseni jõuda lähima paari aasta jooksul.

Olete ühe riigieelarve tegemise üle elanud ja saate aru, et kui järgmisel aastal tõstatate küsimuse, et riik toetaks kompostrite soetamist inimestele, siis tõenäoliselt te ei leia valitsuskabineti toetust?

Kui ma nüüd läbi huumoriprisma vastan, siis hoob on panna valitsusele lauale tulevane võimalik trahv selle protsendi mittetäitmise eest. Võibolla see motiveerib ka teisi ministreid. (Naerab.)

Väidetavalt arutab Saksa valitsus lennupiletite hinda kergitava rohelise maksu kehtestamist. Oleksite selle poolt?

Ei torma seda esimesel pilgul kohe toetama. Oleme siin Euroopa äärealal ja lennuliikluse maksustamise analüüs peab olema enne väga hästi tehtud.

Aga personaalne süsinikukvoot – mida sellest arvata?

On veel vara minna selle peale. Vara. On populaarne tulla välja uute algatustega, ka Soome on EL-i eesistujana teinud ettepaneku jõuda kliimaneutraalsusesse aastal 2035. Selliseid loosungeid, eesmärke on hea välja käia, aga nende saavutamine on hoopis teine küsimus.

Kas olete kolleegile, Soome keskkonnaministrile öelnud: 2035 on liiga vara?

Me ei ole veel kohtunud, aga lähiajal kohtume ja siis saame sel teemal rääkida.

On kõlanud ka idee taimsest teisipäevast – et inimesed teisipäeval liha ei sööks. Kuidas see teile tundub?

Mina jätkaksin teisipäeviti liha söömist. Aga mul ei ole midagi nende vastu, kes seda [taimset teisipäeva] pidama hakkavad. Kunagi olid meil kalaneljapäevad.

Kas autokütuste biolisand on rohepesu, ökoeksitamine?

Sellele ei saa vastata mustvalgelt. Aga peab vaatama, mis see biolisand on, sest see võib meile rohkem kahju tekitada, näiteks palmiõli tootmine, kui asi väärt on. Biolisanditega tuleb targalt vaadata. Eestis toodame me etanooli, võibolla tuleks arendada neid biolisandeid, mida me ise oma riigis saame toota.

Saan ma õigesti aru, et Eesti on loobumas autokütuste biolisandi nõudest?

Ei, otseselt ei ole loobumas. Otsitakse võimalusi, kuidas sellega edasi minna nii, et kütus on kenasti kasutatav.

Eesti on üks viimaseid kui mitte viimane riik, kes asus täitma EL-i biolisandi nõuet. Soome, põhjamaa, on hakkama saanud, ka muud riigid. Biolisand iseenesest ei ole vale, aga see peab olema mõistlik, et me ei pane teisalt keskkonda surve alla, teemegi rohepesu ja lisaks lähevad autode filtrid kinni.

Võtame vihmametsad maha, loomad jäävad koduta, toodame palmiõli ja saame biolisandi?

Mina seda ei toeta. Mina toetan näiteks etanooli tootmist meie oma teraviljast ja selle kui biokomponendi väärindamist.

Kas Venemaal odavalt ja keskkonna suhtes hoolimatult toodetud elektrile oleks vaja kehtestada Euroopa Liidu poolt süsinikutasu?

Raske vastata üheselt. Meile räägitakse, kuidas Vene energia on väga must ja saastab palju, samas on teine pool, kus teadlased ütlevad, et Venemaal ei ole lugu nii hull... Arutelu koht, et kui on piirkondi, kes segavad ja solgivad [EL-i] turgu, siis seda tuleb arutada.

Meie energeetikud ütlevad, et Vene odav elekter segab ja solgib turgu.

Jah, nii nad ütlevad. Aga eks siin ole muid tahke ka, näiteks ühendustega. Seda kõike peab arutama.

Kas raiemahtu Eestis tuleks vähendada?

Vastuse saame siis, kui metsanduse uus arengukava on lõpuks valmis. Need andmed, mida mina prargu tean, näitavad, et Eesti ei raiu rohkem kui on juurdekasv.

Ja vähendada lageraie osakaalu?

Praegune lageraie lubatud piir tõsteti mõne aja eest seitsme hektarini, kuid mulle tundub, et me ilmselt liigume tagasi 5 hektari suuruste lageraie lankide juurde.

Kui metsandusest veel rääkida, siis kaalume linnurahu kehtestamist kaitsealadel ja raiejäätmete, ka okste, purustamise keelustamist lindude pesitusajal.

Avalikkusele saite tuntuks siis, kui paari aasta eest võitlesite välja maanteeameti korraks suletud Rapla teenindusbüroo taasavamise. Ehk peaksite nüüd seisma kinnipandud RMK kontorite uuesti avamise eest, et metsas oleks rohkem korda?

Päris nii ei ole see täna päevakorral olnud. Aga, koostöös RMK ja keskkonnaametiga mõtleme, kuidas tagada, et ülevaade meie metsades toimuvast oleks parem.

Metsavahid tagasi!

Võibolla jõuame ühel päeval ka sinna, praegu ma seda lubada ei saa.

Maailma tervishoiuorganisatsioon WHO tunnistas, et umbrohutõrjuja glüfosaat on vähki tekitav, lisaks mõjub mürgiselt ka keskkonnale. Austria on selle kasutamise keelanud, mujal Euroopa Liidus võib glüfosaati kasutada aastani 2022. Miks Eesti ei lähe koos Austriaga?

Mõistlik üleminekuaeg on mõistlik. Ka põllumehed otsivad lahendusi, kuidas glüfosaati vähem kasutada.

Nii et ka Eestis jääb 2022. aasta glüfosaadi kasutamise piiriks?

Arvan, et selle aja peale leitakse alternatiivid, mis ei ole keskkonnale ohtlikud.

Meenutasite metsanduse arengukava järgmiseks kümnendiks ehk MAK2030. Selle juhtkogu liige ja Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür, heitis teile ette, et "arutelude, läbipaistvuse ja laiema koostöö asemel on keskkonnaministeerium valimas kinniste uste poliitikat". Miks te nii teete?

Mina olen enda parima andnud. Minu ametiajal on kava koostamise juhtkogusse lisatud näiteks Eesti Metsa Abiks. Ma ei tunne, et oleksin protsessi sulgemas või seda halvale teele viimas.

Aprilli alguses ütlesite, et majanduse elavdamiseks on vaja rakendada meetmeid, kuidas väärindada puitu ja anda tööd meie inimestele – et me ei veaks vaid toorpuitu materjalina välja. Tulles Emajõe juurde tagasi, siis kas teie arvates võinuks sinna tselluloositehase ehitada?

Nii palju kui mina meedias seda jälgisin, siis mind häiris, kuidas hakati inimestele sellest [projektist]  rääkima, palju läks kommunikatsiooni nahka, lisaks oli valimiste-eelne aeg, kui asjad kipuvad nagunii seisma jääma.

Mina ei ole selle vastu, et arutada, meil on kogu aeg olnud probleem, et veame Eestist välja väärindamata puitu... Aga ma tean, et arengud toimuvad.

Kas on ideid uue tehase rajamiseks?

Mulle teadaolevalt midagi väiksemas mahus täna Eestis toimetatakse. Eks me näeme.

Kuhu?

Praegu veel kohta ei ütle. Aga olen aru saanud, et metsanduse valdkonna ettevõtjad, kes toona olid ka selle suure projekti taga, peavad nüüd plaani teha väiksemalt, et väärindada Eesti puitu.

On nad ka kohalike inimestega sellest rääkinud?

Usun küll, muidu oleksime ajakirjandusest juba kuulnud.

Toetate Eesti maavarade, näiteks fosforiidi uurimist, kuid seda peaks tegema riik, mitte eraettevõtted. Millal riik nende süvauuringutega alustab?

Mõnda aega tagasi loodi taas Eesti geoloogiateenistus, kes tegeleb maavarade uurimisega. Olen alati öelnud: uuringute vastu ei ole mul midagi, sest riik peab teadma, mis maavarad meil on. See ei saa olla tabu. Kui me teadmise saame ja mis siis edasi saab – see on juba teine teema.

Kas sealt edasi peaks riik ka selgeks tegema, mida tähendaks ühe või teise maavara kaevandamine või kasutusele võtmine?

Arvan küll. Kui teame, mida meie maapõues on, siis tuleks ka selgeks teha, koostöös teadlastega, millised võimalused oleksid seda kasutusele võtta. Ma ei ole öelnud, et selline plaan riigil on, ühtegi niisugust arutelu ei ole minu [ministri] ajal olnud. Aga on ju loogiline, et teaksime, millised stsenaariumid oleksid selle kasutusele võtmisel. See ei tohi olla teema, mille pärast keskkonnaminister risti lüüakse, et ma seda teile ütlen.

Raudteed Rail Baltic pole te kunagi toetanud, eriti selle praegusel trassil.

Vastab tõele. Jätkuvalt, kui see tulema peab, näeksin ma seda Tallinna-Pärnu vanal trassil.

Kas hakkate Rail Balticu projektile vajalike liiva- ja kruusakarjääride rajamisele kätt ette panema?

Olen öelnud ka enne, et kindlasti tuleb hoolega vaadata, miks ja kus soovitakse võimalikke karjääre avada. Rail Balticule vajalik materjal ei saa olla ainus argument, mis oleks kuldvõtmeke igale kaevandada soovijale, et saada võimalus karjäär avada. Siin tuleb vaadata väga tõsiselt silma, kui palju on meil praegu avatud karjääre, millised on nende kaevevarud. Olen jätkuvalt seisukohal, et uusi kaevandusi ei peaks avama väga pikalt enne, kui olemasolevad on ammendunud, rekultiveeritud puhkealadeks või metsa alla.

Kiusu te seoses Rail Balticuga ajama ei hakka?

Nagu ütlesin: kindlasti vaatan ma otsa karjääride avamise põhjendatusele. Kergekäeliselt ei anna ma neid lubasid. Aga kui omavalitsus on nõus ja inimesed on nõus, siis ei ole minu asi takistada ettevõtlusvabadust.

Kiire rongiühendus Euroopaga on meile vajalik?

Jaah...

Saab maanteelt veoautosid vähemaks.

Ma ei ole päris kindel, kas see tehnoloogia on tänapäeva vajadustele kohane, kui räägime juba näiteks hüperluupidest. Kindlasti on hea, kui meil on kiire raudteeühendus, aga... võibolla tasuks kaaluda ka alternatiive.

Eks elu näita, kas Rail Baltic ka tõeks saab.

Praegu ühendab see projekt riike Soomest Poolani, ka Eesti valitsus on Rail Balticule truudust vandunud.

Oleme koalitsioonilepingus sõnastanud, et [valitsus toetab Rail Balticut] juhul kui 81 protsenti rahastust tuleb EL-ist. Nendel tingimustel EKRE läks valitsusse, eks iga erakond on oma lõivu koalitsioonilepingus maksnud. Olenemata sellest, kas see mulle meeldib või ei meeldi, kokkulepet tuleb pidada.

Kui teid kaks aastat tagasi valiti Rapla vallavolikogu esimeheks, lubasite teha valitsusele ettepaneku täiendada riigiasutuste Tallinnast välja kolimise plaani ideega viia maanteeamet tervikuna Rapla linna. Nüüd olete ise valitsuses, kas teete selle ära?

Olen valitsuskabinetis seda ideed testinud. Aga tõsiasi on, et täna pole Raplas kohta, kuhu maanteeamet viia.

Maanteeameti inimesed hingasid kergendatult.

(Naerab.)

Üks teie personaalseid valimislubadusi oli, et "lõpetada tuleb riigile ja rahvale kahjulike otsuste vastuvõtmine". Nüüd tahab valitsus kärpida poole võrra tubakatoodete aktsiisi tõusu. See olekski ju rahvale kahjulik otsus.

Kui me vähendame aktsiisi?

Muidugi. Rahva tervisele.

Mäletan, kui olid alkoholi aktsiisi langetamise jutud, siis öeldi, et kuidas valitsus tahab suunata rahva uuesti jooma ja kui halb see on. Kahtlemata on halb, aga eks propagandaks kõlbab iga malakas. See alkohol toodi enne Lätist kaasa ja joodi ikkagi Eestis ära, kuigi meie statistika seda ei näidanud.

Nüüd on [alkoholi]aktsiisi laekumine paranenud. Ka salasigarettidega võitlemine on meil jätkuvalt laual, see pole kuhugile kadunud. Kokkuvõtvalt ei kutsu ma inimesi rohkem suitsetama, aga asja tuleb teha mõistlikult ja usun, et rahandusministeeriumil on olemas vastavad analüüsid.

Enne valimisi kohtusite Varbola inimestega ja ütlesite pessimistlikult: "Meie oleme tulevikupartei: nendel valimistel meid küll kampa ei võeta, aga järgmistel enam ilma meieta ei saa." Miks te arvasite, et ükski erakond seekord EKRE-t valitsusse ei taha?

Ei mäleta, kas ma seda täpselt nii ütlesin.

Lugesin ajalehest.

Kirjamust kannatab kõike. (Naerab.) Aga tollal oli mul küll veendumus, et uue valitsuse teevad Keskerakond ja Reformierakond.

Meedia kirjutab, et tahate kantsleri välja vahetada. Kõlab halvasti: kantsler Meelis Münt oli enne samas majas kliimateemade asekantsler ja juhtis Eesti EL-i istumise ajal kliima arutelusid.

Ajakirjanik, kes selle kirja pani, teab minu peas toimuvast rohkem kui ma ise.

Öelge siis, mis teie peas toimub.

Peab küsima ajakirjanikult, kust see sõnum välja võeti. Minu käest see tulnud ei ole.

Seega kantsler teab, et ta jätkab ka järgmisel aastal ja...

Kindlad asjad, mis aastatuhandete jooksul pole muutunud, on surm ja maksud. Kõik muu siin elus on pidevalt muutuv. Aga mul ei ole täna küll teadmist, et ma hakkaksin kohe kantslerit vahetama, nii et see kõik on puhas spekulatsioon või spinn.

Kas sõna "kohe" teie viimases lauses oli parasiitsõna või oli sel tähendus?

Ei, ei olnud tähendust, mul ei ole seda [kantsleri väljavahetamise] plaani. Me ei tea kunagi, mis ajas juhtub, aga konkreetne ajalehe väide oli tühja koha pealt võetud.

Mulle oli üllatav teada saada, et töötasite mõnda aega ka laevakaitsjana Adeni lahe piirkonnas ja India ookeanil. Kuidas te sinna sattusite?

Üks ettevõtlus lõppes ja pereelus tekkis võimalus sinna minna, avastada maailma.

Piraate nägite?

Jah, olen neid korduvalt näinud.

Tulistasite nende pihta?

Pihta otseselt ei olnud vaja lasta, aga hoiatanud olen.

Hirmuvärin oli, et järsku ronivadki pardale?

Mingit glamuuri seal pole. Töö oli huvitav, aga võimalus, et nad peale tulevad, on alati olemas. Nende riskidega tuleb arvestada.

Millises töös on rohkem riske – laevakaitsja või Eesti Vabariigi keskkonnaministri omas?

Need on kaks täiesti erinevat valdkonda, mida kõrvutada ei saa. Ühel juhul sa riskid iseendaga, teisel juhul on väga suured otsused, mis puudutavad tervet riiki ja rahvast.