Ajakirjas Politico kirjutas EL kõrge välisesindaja Frederica Mogherini nõunik Nathalie Tocci, kuida EL täidab Lähis-Idas USA-st tühjaks jäänud koha. On see unistus, mis kunagi ei täitu?

See on unistus. EL-il ei ole ei poliitilist tahet, ei sõjalist jõudu. Võibolla on EL-il finantse, aga praegu, kui Süürias käib aktiivne sõjategevus, on raske ette kujutada, kuidas neid finantse ülesehitustöös kasutada.

Miks Süüria on oluline? Sest Süüria on praegu see kriis, kus kõik riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid näitavad, kui tõsiselt saab neid Lähis-Ida küsimuste lahendamisel võtta. EL on aktiivne paljudes stabiilsemates Lähis-Ida riikides, mis suudavad kasutada EL-i majandusabi või teha EL-iga koostööd.

Aga hetkel mängib Lähis-Idas suurt rolli jõud, mida EL-il pole ja EL pole kunagi selleks mõeldud. Nii on Tocci hinnang pigem akadeemiline.

Praegu tundub, et USA-st tühjaks jäänud koha võib täita hoopis Venemaa, kes saatis ameeriklaste lahkumise järel enda üksused Süüria kurdide aladel sõjalist operatsiooni alustanud Türgi ja Süüria vägede vahele?

Venemaa roll on Lähis-Idas kogu aeg kasvanud. Nende strateegia on selge – omada mõju kaugel, väljaspool oma piire, milleks neil ongi muuhulgas sõjaväebaasid praegu näiteks Süürias Vahemere ääres.

Venelased on kasutanud taktikaliselt iga auku, mille Lääs jätab. Ja nüüd on nad jõudnud Põhja-Süüriasse toetama Süüria vägesid ja kaudselt ka kurde.

Venemaa kasvatab rahvusvahelist mõjukust ja tõsiseltvõetavust?

Põhimõtteliselt on see täpselt nii. Ja Venemaa kasutab neid auke, neid võimalusi, mida Lääs on talle jätnud. Väga raske on ette kujutada Venemaa suuri sõjalisi operatsioone väljaspool nende territooriumi, aga praegu Põhja-Süürias seisavad nad väga väikeste jõududega türklaste ja kurdide vahel.

Ainuüksi seal vahel seismisega mõjutavad nad geopoliitilist olukorda. Nagu ameeriklased mõjutasid samuti väikese meeste arvuga geopoliitilist olukorda enne oma lahkumist [kurdide aladelt].

Nii võib hakata varsti murenema ka EL-i sanktsioonipoliitika Venemaa suunal, mis kehtestati pärast Krimmi ülevõtmist ja sõjategevuse algust Donbassis?

Praegu on trend selline, et suhetes Venemaaga otsitakse palju uusi võimalusi ning ei ole kahtlust, et mida aktiivsem ja mõjukam on Venemaa Lähis-Idas ja teistes piirkondades, seda rohkem on potentsiaali, et sanktsioonide poliitika vaadatakse ümber.

Mida see mõjukus reaalselt tähendab? Kui Venemaa tegutseks praegu vastuolus Lääne huvidega ja tekitaks konflikti...

Vastupidi. Euroopa huvides ongi, et Türgi operatsiooni järel pinged Süürias ja Iraagis ei suureneks, ...

Täpselt nii.

... et ei tuleks pagulasi ja muud halba. Venemaa lahendab olukorra või vähemalt leevendab seda ning muutub Euroopale partnerina järjest vajalikumaks.

Lääs on otsinud Süürias kogu aeg läbirääkimiste partnerit ja pikka aega pole teda olnud. ISIS-ega läbirääkimisi mõistagi ei peetud. Kindlasti on seal Läänel lihtsam proovida läbirääkimiste protsessi pidada stabiilse rahvusriigiga, kes kasutab tavapäraseid diplomaatilisi vahendeid.

Teisest küljest pole kahtlust, et nendel läbirääkimistel lähtutakse sugugi mitte Lääne huvidest, sest Läänel ei ole seal [Süürias] oma vägesid "põllu peal" ja seetõttu ei ole ka palju sõnaõigust.

Kas ja kuidas see kõik Iraaki mõjutab?

Kohtumistel Iraagi peaministri ja kaitseministriga oli täiesti selge, et nende põhiline mure on kõik see, mis puudutab vangilaagreid ja põgenikelaagreid Süüria territooriumil, kus on palju ISIS-e liikmeid. Need on hiigelsuured laagrid, mis ei ole klassikalises mõttes vanglad, aga kus on tuhandeid inimesi, keda kurdid valvavad, praegu.

Ja nüüd, tänu sellele [Türgi algatatud] sõjale on potentsiaalne võimalus, et need laagrid jooksevad tühjaks, ISIS-e mehed ja naised pääsevad välja. Väga paljud nendest on Iraagi kodanikud ja on väga tõenäoline, et nad proovivad Iraaki naasta. Loomulikult, Iraagi valitsusele on kõige vähem vaja, et siia saabub uus terroristide laine. Iraagi valitsusel on probleeme niigi piisavalt. Seetõttu – sõna otseses mõttes, kui meie siin praegu istume – on Iraak paiskamas oma vägesid läänepiirile, et piir kindlustada ja kontrollida kõiki, kes püüavad seda illegaalselt ületada.

Meenutan, et ISIS-e väed kalifaadi ajal olid jõudnud peaaegu Bagdadi eeslinna. Tegu ei ole abstraktse ohuga rubriigis "Üks pomm siin, üks pomm seal", vaid Iraagi valitsushoonetes nähakse seda akuutse, väga tõsise probleemina.

Kui optimistlik teie Iraagi tuleviku suhtes olete?

(Paus)

Seda on tõesti väga raske öelda, sest kõik sõltub paljudest faktoritest.

Pärast sõda, kui Iraagi valitsus naasis USA ja rahvusvaheliste okupatsioonijõudude asemel täitma oma põhiseaduslikku rolli, siis loomulikult olid suured lootused. Kui vaatame Iraagi poliitilist tegelikkust, siis valimised olid vabad, demokraatia elemente on palju. Samas on suured usukonfliktid, on rahvarahutused, on terrorism.

Iraagi valitsuse suurim mure, mida ma jagan, on see, et Iraaki proovitakse ära kasutada erinevate naabrite – kellest mõned on väga tugevad – vahelise pingete ja kisklemise kohana. See on kõige hullem.

Ühel pool on Iraan ja teisel pool...?

Noh, siin võib nimetada palju vastaseid ja pingetekitajaid.

On klassikaline vastuolu sunnide ja šiiiade vahel. On Iraan ja teiselt poolt näiteks Saudi-Araabia. Loomulikult on ka suur vastuolu Iraagis mõistetavalt väga aktiivsete ameeriklaste ja Iraani vahel. See pinge on viimastel kuudel ainult kasvanud.

Selge see, et Iraak, ka tänu oma religioossele ülesehitusele, on väga murelik ja pelglik.

Ja siis on vastuolu ka Iraagi valitsuse soovi vahel ehitada stabiilset riiki ja miljonite iraaklaste rahulolematuse vahel oma igapäevase eluga.

Täiesti õige. Iraak on rahvusvahelise korruptsiooniindeksi järgi üks kõige korrumpeerunumaid riike. Samas on Iraagis palju rahvuslikku rikkust, eriti maavarasid ja ümberringi näeme, kui kõrget elatustaset need [teised naftariigid] oma kodanikele pakuvad. Selles mõttes omab suurt tähtsust, kas Iraagi valitsus suudab üles ehitada ühiskonna, mis haarab kaasa laiad massid või, nagu oleme näinud viimastel nädalatel, tekitab majanduslik olukord suuri pingeid ja rahutusi ühiskonna sees.

Kaitseminister Jüri Luige pikemat intervjuud, kas Eesti minek Iraagi sõtta oli paratamatus ja kuidas sõjaline võit ei lõpeta sõda, saab lugeda reedel ERR-i portaalist.