Ärme takerdu pisiasjadesse nagu eenõu väljatöötamiskavatsuse puudumine, mis on tavaliselt iga valitsuse algatatud seaduseelnõu lahutamatu osa. Milleks väljatöötamiskavatsus, kui on ju koalitsioonileping, kuhu Isamaa surus sisse enda parlamendivalimiste kampaania põhilubaduse, teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise. (Igaks juhuks täpsustan, et viimane lause oli irooniline.)

30. oktoobril saatiski rahandusministeerium selle seaduseelnõu kooskõlastusringile, mis üldjuhul võtaks 15 tööpäeva. Aga mitte nüüd. Seekord on ministeeriumidel aega vaid viis tööpäeva. Ja seegi on fiktsioon, kuna mahuka, põhimõttelise ja suure mõjuga eelnõu autorid eeldavad, et ministeeriumid ei hakka vaidlema ega liigselt arutlema.

Miks? Vastust teab Isamaa üks võtmepoliitikuid, endine justiitsminister Urmas Reinsalu, kes nüüd hoiab Eesti välispoliitikat. Tema põhjendus, miks kärbitakse teise pensionisamba reformi seaduseelnõu kooskõlastusringi aega kolm korda, niidab jalust.

"Kui küsimus on selles, kas tegelikult oleks võinud see aeg pikem olla – ma ei tea, kuu aega, kolm kuud –, siis ma vaatan ka meedia muret selle üle, et asi on jäänud venima," rääkis Reinsalu mõne päeva eest. "Tegelikult Delfis öeldakse ja tuntakse huvi, küsitakse [Helir-Valdor] Seederilt, miks asi venib. Andke juba inimestele rohkem õigust, saan aru. Siis ma arvan, et on tõesti väga oluline, et lubadusi tuleb pidada."

Tõlge näib olevat lihtne. Valitsus teeb nii nagu valitsus tahab ja ärge õiendage seal kusagilt kõrvalt. Mis sest, et nii mõnelgi ministril võivad hambad ristis olla. Sest, kes ütles hiljuti: "Iga inimene, kes soovib jätkata II sambaga, saab seda teha. Mina isiklikult arvan, et see on mõistlik ja jätkan kogumist."? Peaminister Jüri Ratas.

Isiklik arvamus isiklikuks arvamuseks, aga valitsusjuhina on ta nõustunud tempoga, mis paljude juristide arvates sarnaneb hea õigusloometava rikkumisega.

Ent see on alles algus. Pole ju saladus, et opositsioon – Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid – nimetavad toimuvat teise pensionisamba lammutamiseks ning on valmis esitama riigikogus hulgaliselt muudatusettepanekuid. Eelnõu teisel lugemisel tuleks need kõik läbi hääletada. See on ajamahukas, aga midagi pole parata. Parlamendidemokraatia ongi mõnikord aeglane. Ent sellestki takistusest saab võimuliit mööda astuda. Nimelt kavatseb valitsus siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldushääletusega, mis tähendab, et opositsiooni muudatusettepanekuid riigikogus hääletusele ei panda ja eelnõu pannakse lõpphääletusele kohe, ilma kolmanda lugemiseta.

Keegi võib nüüd öelda, et valitsus on leidnud tagaukse, kuidas opositsioonist üle sõita, et usaldushääletust ei kasutata põhiseaduse vaimus, praegu ei ole vaja lahendada valitsuse ja parlamendi konflikti, kuna valitsus ja parlamendi enamus on Isamaa põhilise valimislubaduse täitmise asjus ühel meelel ja probleemiks on kiirustamine.

Oot-oot, Reformierakond on enda valitsemisajal sama teinud, saab sellele kurtmisele vastu vaielda. Halb põhjendus, sest Reformierakonna valitsemise kriitika on praeguse koalitsiooni oluline vundamenditäidis.

Eesti Panga president Madis Müller räägib samal ajal, et pensionisüsteemi muutes oleks vastutustundlik alustuseks kirjeldada muudatuste mõõdetav eesmärk ja oodatav pikaajaline mõju ning, et praeguste muudatuste käigus ei ole selgitatud, kui suuri pensione plaanib valitsus Eesti inimestele tulevikus tagada ja kuidas neid rahastada. President Müller räägib tühjusesse, valitsus teda kuulda ja kuulata ei taha. Kõik on ju koalitsioonilepingus kirjas, mida siin rohkem seletada.

Ent... President Kaljulaid ja õiguskantsler Madise ei ole enda sõna veel öelnud. Nende sõna aga lähtub põhiseadusest ja sellest, kas valitsuse ülihelitempos tegutsemine käib kokku ka põhiseadusega. Varume kannatust ja ootame nende arvamuse ära.