Viimaste aastate metsadebati kestel on keskkonnaministeerium avalikul areenil omamoodi tegelasena välja joonistunud. Käesoleva kümnendi eel metsatööstuse liidust keskkonnaministeeriumisse siirdunud ning möödunud aastal Eesti Erametsaliitu edasi läinud Andres Talijärv on saanud omajagu tähelepanu. Aga ehkki ministeerium oli ja on Talijärve "tegu", pole ta siiski kuigivõrd tema "nägu".

Selleks esindab Eesti metsapoliitika suur liberaliseerija liialt vanema ajastu võimuesteetikat. Minevikku, mil poliitaparaat ja ehitised olid nii massiivsed, et väike inimene pidi taipama, et tema jõud neid paigast ei liiguta.

Tänapäevane võim esindab end teisiti: efemeersema ja androgüünsemana. Massiivsus on asendunud õhulisusega, peeglite ja klaasiga. "Võtted" meenutavad pigem mustkunstniku kui jõumehe omi.

Rohepesu vastutulelikkuse maskis

Ilmselt ei saa sellise imagoloogia kujundamist jätta vaid kommunikatsiooniosakonna kanda. Keegi peab ülalkirjeldatud protsesse ka juhtima.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on ministeeriumi avaliku näo kujundamises olulist rolli kandnud praegune eluslooduse asekantsler Marku Lamp, kes näilise vastutulelikkusega – kui teisel pool lauda istuvad keskkonnakaitsjad või ajakirjanikud – kõige süüdimatumat metsapoliitikat "roheliseks" räägib.

Marku Lamp töötab ministeeriumis 2002. aastast alates, varem metsaosakonna juhataja ning peaspetsialistina¹. Tema juhib ka järgmise kümnendi metsanduse arengukava koostamisprotsessi, hoides seda kindlalt "ohjes" – teiste sõnadega metsatööstusele sobival rajal.

Ornitoloogide nördimus

Lambi tegevus on säästva metsanduse eestkostjates aasta-aastalt üha suuremaid küsitavusi tekitanud, kulmineerudes tänavu sügisel mitme avaliku umbusaldusavaldusega asjassepühendatud ringkondadelt.

Nii juhtis ornitoloogiaühing suve lõpus alarmeerivat tähelepanu eluslooduse asekantsleri tegevusele Rail Balticu trassi rajamisel, kuna RB ehitamise eeldus oli, et kompenseeritakse raudteega kaasnev hävitav mõju loodusväärtustele.

Trassi mõjualasse jäävad Lõuna-Pärnumaa metsad olid ekspertide hinnangul metsise jaoks kõrge väärtusega ja raudteega kaasneva mõju leevendamiseks sobilikud, seega tegi Keskkonnaamet ettepaneku luua piirkonda negatiivset mõju kompenseeriv kaitseala.

Paraku andis asekantsler Marku Lamp oma volitusnorme eirates korralduse kaitse alla võtmise ettepanek registrist kustutada, nõudes takkapihta veel ka keskkonnaameti poolt kavandatud püsielupaiga piiride muutmist RMK soovitud kujul. See omakorda viis metsise kaitseks sobivate alade raiumiseni tänavu sügisel².

Tähelepanuväärselt on Lamp hetkel ministeeriumi esindajana ka RMK nõukogu esimees.

Pärandikaitsjate pahameel

Asekantsler Lampi juhatusel toimus ka pühapaikade kaardikihi eemaldamine Maa-ameti kodulehelt, ehkki kõnesolev kaardikiht oli ainus, mida spetsialistid riigi poolt võimaldatava säästu-eelarvega teha suutsid, et meie kultuuripärandit päästa.

Kui kaardikihil oleks tuvastatud mõni eksimus, siis saanuks seda tagantjärele korrigeerida. Seevastu kaardikihi täieliku eemaldamise tagajärjel kestev infosulg on meie pärandkultuurile korvamatuid kaotusi toonud.

"2018. aastal olime tunnistajaks, kuidas suurte metsafirmade soovil, muinsuskaitseameti heakskiidul ja keskkonnaministeeriumi asekantsleri Marku Lampi eestvedamisel kõrvaldati looduslike pühapaikade kaart esmalt metsaregistrist ja seejärel ka maa-ameti geoportaalist," seisab sügise alguses SA Hiite Maja avalikus pöördumises keskkonnaministrile ja Kultuuriministeeriumile.

"Ühtegi konkreetset ja vettpidavat näidet kaardi vigade kohta pole seni koostajatele esitatud. Metsaärimeeste vastuseis on jäänud tänaseni arusaamatuks, kuna kaardile kantud pühapaigad moodustavad kogu metsamaast 0,13 protsenti ja erametsast veelgi vähem," seisab avalduses³.

Ka pahameeletormi äratanud Aburi hiie maharaiumine sai võimalikuks tänu kaardikihi eemaldamisele, sest maaomanik väitis, et ei olnud hiiest teadnud. Lampi otsusel eemaldatud kaardikihil oli Aburi hiis aga täiesti leitav⁴.

Keskkonnakirvega pärjamine

Käesoleva aasta alguses andis Eesti Keskkonnaühenduste Koda, millesse kuulub üle külme keskkonnaorganisatsiooni, sealhulgas Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine, Keskkonnaõiguse Keskus ja paljud teised, Marku Lambile aga "prestiižse" Keskkonnakirve auhinna – sedapuhku vääriselupaikade kaitse takistamise eest, kuna Lamp algatas protsessi, mille tulemusel sai vääriselupaiku eramaadel inventeerida vaid omaniku loal.

Toonase tegevuse vastu oli isegi Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL), sest uus korraldus tekitas tööstustele tõsiseid toormeprobleeme. Enamik läänemaailmast tunnistab valdavalt vaid FSC säästva metsamajanduse sertifikaadiga märgistatud puitu ning üks sertifikaadi nõuetest on, et puit ei oleks varutud kõrge loodusväärtusega kohtadest, nagu seda on näiteks vääriselupaigad.

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür tõdes auhinda Lampile üle andes, et keskkonnaministeeriumi vääriselupaikadega (VEP) seotud otsused ja tegemata jätmised osutavad pikaajalisele süsteemsele probleemile meie metsanduses.

"Loodusmetsi on Eestis alles vaid kaks protsenti, neist veerand on raiete eest kaitsmata ja hävivad sisuliselt iga päev. VEP-ide regulatsiooni on korduvalt muudetud, sõnumid on ebaselged, kompensatsioonide eelarve ebapiisav ning inventeerimise protsess on 15 aastat paigal seisnud," loetles Tüür eluslooduse asekantsleri struktuurseid tegematajätmisi⁵.

Lampi tegevuse tulemusel pidi FSC toimkond spetsialistide abiga kõik potentsiaalsed vääriselupaigad teadaoleva info põhjal ära kaardistama, mistõttu on hetkel puiduturu jaoks kasutuskõlbmatuks muutunud ka sellised alad, kus tegelikult ei pruugi vääriselupaika leidudagi.

Kaitsemetsade kaotamine

Marku Lampi "saavutusi" jagub ka möödunud kümnendisse. Üheks teedrajavamaks nende seast on 2008. aasta metsaseaduse muudatusega kaasnenud kaitsemetsade kaotamine. Otsus avas lageraiele kuus täiendavat protsenti Eesti metsapindalast – tänase raieintensiivsuse juures raiutakse selline ala tühjaks kolme aastaga⁶.

Ühtlasi oli kaitsemets viimane seadusandlik kategooria, kus inimese ja metsa vahelist multifunktsionaalset suhet väärtustati – vastandina majandusmetsade puidulisele orienteeritusele ja looduskaitsealade ökosüsteemidena prioretiseerimisele. Ka suur osa käesoleva kümnendi käigus kohalike pahameelt äratanud raieplaanidest puudutab endisi kaitsemetsa-alasid.

Keskkonnaministeerium väidab, et probleemid selliste metsade raiumisega lahendab Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt vastselt juurutatav kõrgendatud avaliku huviga ehk KAH-alade programm. Paraku sisaldab see eelkõige raieplaanide kosmeetilisi muudatusi, andes heal juhul kohalikele võimaluse hingelähedasemad puud või puusalud enne raiet ära märkida.

Arengukavade dirigeerimine

Asekantsler Marku Lampi seniste saavutuste kroonijuveeliks on aga käesoleva kümnendi metsapoliitika arengusuunad määranud alusdokument "Metsanduse arengukava aastani 2020⁷", mis saavutas oma lõppkuju kuuldavasti tühjade lootuste ja lubaduste ning loominguliselt väljajättelise protokollimise najal.

Sarnaseid ja peenemaidki "suunatud koostöö" meetmeid on täheldatud ka Rootsi metsanduse arengukava koostamise juures⁸. Sellise suhtekorraldusliku kaasamise eesmärgiks on ilmselt hoiduda reaalselt tasakaalustatud, kõigi huvidega proportsionaalselt arvestava kava koostamisest, ent jätta avalikkuse ees mulje demokraatlikust kaasamisest.

Hetkel seisame tuleval aastal lõppeva arengukava rusudel, kus laialdased lageraied looduskaitsealadel, inimeste kasvav pahameel ning mõistlikkuse piire ületavad raiemahud on saanud argipäevaks. Samal ajal on käimas metsanduse arengukava 2030 koostamisprotsess, mida juhib – üllatus-üllatus – järjekordselt eluslooduse asekantsler Marku Lamp.

Niidid viivad puidutööstuseni

Kuna arengukavad on meil mail paraku ministeeriumite, aga mitte teadlaste ja huvirühmade nägu, siis pole ka midagi imestada, et hiljaaegu avaldatud arengustsenaariumid – mille vahelt juhtrühma liikmed siis "valima" peaks – huvirühmade seas juba laialdast kriitikat on leidnud⁹.

Ehkki teadus räägib üleraie ja ka puidu põletamise vastu¹⁰, siis jätavad arengustsenaariumid sellega arvestamata, pidades peamiseks paradigmaks just puidutööstuse sisendit.

Nii näiteks on stsenaariumid intensiivsusest sõltumata läbivalt rajatud ebateaduslikule teesile, nagu suudetaks lageraiete ja biomassi põletamisega kliima soojenemise vastu seista, ehkki huvirühmade arutelude ajal debateerisid selle vastu korduvalt mitmed teadlased, samuti keskkonna- ja kodanikuühendused.

Säästva metsanduse põhimõtete eest seisvale ringkonnale on saanud selgeks, et seni, kuni metsanduse riiklikku juhtimist kontrollib asekantsler Marku Lamp ja teised puidutööstuse mõjuväljas tegutsevad ametnikud, siis on oodata vaid raiepoliitika intensiivistumist, tööstuse suunas kallutatud otsuseid ja lõppeks meie metsavarude ning ühtlasi ka loodusväärtuste kiiret hävinemist.

Poliitikasse on vaja rohkem huvirühmade häält, aga mitte ministeeriumi seatud raamistikku, mille niidid viivad ikka ja jälle kindlate ettevõtjate, aga mitte rahva ja laiema avalikkuseni.