"Kaamerate salvestisi igasugustel eesmärkidel kindlasti kasutada ei tohi. Kui kaameraid kasutatakse, siis sellel peab alati olema selge eesmärk - tavaliselt võib selleks olla vara ja inimeste kaitse," rääkis advokaadibüroo Ellex Raidla advokaat Merlin Liis esmaspäeval Vikerraadios.

Näiteks võib kaupluse juhtkond paigaldada turvakaamerad varguste tuvastamiseks. "Aga kui kaamera on sellisel eesmärgil üles pandud, siis pood ei tohi seda kasutada selleks, et jälgida, kuidas tema töötajad töötavad, mida nad tööpostil teevad. Ehk kaamera salvestist võib kasutada ainult sellel eesmärgil, milleks need on üles pandud," rõhutas Liis.

"Töölepingu täitmise kontrollimiseks reeglina kaameraid kasutada ei tohi. Kui kaameraid töökohal kasutatakse, siis näiteks turvaeesmärkidel. Ja sellisel juhul tuleb kaamerate paigutamisel ja kasutamisel jälgida minimaalsusprintsiipi, mis tähendab, et kaamerad tuleb paigutada selliselt, et see oleks inimeste privaatsusõigusi võimalikult vähe riivav," rääkis ta. See tähendab, et kaameraid võib paigaldada üldaladele, välisterritooriumile, aga ei tohi paigaldada sellistesse ruumidesse, kus inimesed võivad eeldada suuremat privaatsust - näiteks puhkeruumidesse ning kindlasti mitte riietus- ega pesuruumidesse.

Kaamerate ülesseadmisel tuleb objektiivi ette jäävaid inimesi sellest teavitada, lisas advokaat. "Seadus sätestab, et kaameraid võib teatud juhtudel kasutada, kuid inimesed peavad olema kaameratest alati teavitatud ja peavad teadma, kui neid jälgitakse," rääkis Liis, kuid ta möönis alati sellest kinni ei peeta.

"Kaameratest teavitamise osas näeb regulatsioon ette kaheastmelise teavitamise. Esiteks tuleb kaamerast teavitada sildiga - selleks võib olla näiteks pilt kaamerast, silt kaamera kujutisega, mida me sageli näeme. Ja lisaks tuleb inimesi teavitada ka täpsematest tingimustest kaamerate kasutamise kohta - kui kaua nende salvestisi säilitatakse, kuidas on inimesel võimalik tutvuda tema kohta tehtud salvestisega," rääkis ta.

Liis märkis, et nendele inimestele, kes kaamerasilma ette on jäänud, tuleb tagada õigus salvestisega tutvuda, mis on tema kohta tehtud. "Ja reeglina ei ole võimalik keelduda sellise salvestise väljaandmisest. Aga kui selline salvestis välja antakse, siis tuleb arvestada ka teiste inimeste privaatsusega - ehk kui salvestisele on jäänud kolmandaid isikuid, siis nende kujutised tuleb udustada," rääkis andmakaitsespetsialist.

Samas ei tohi eraisikud levitada salvestisi inimestest ja nende pahategudest, vaid kui on kahtlusi, siis tuleb salvestatud videod edastada politseile, ütles Liis. "Politseile võib alati salvestisi edastada, sest politseil on õigus kuritegusid uurida ja politsei võib kaamera salvestisi töödelda. Aga inimesed ise omakohut teha ei tohi ja kui midagi on filmitud omal otstarbel, siis seda avalikult jagada ei tohi, isegi kui on mingi pättus peale jäänud," tõdes ta.

Ka Eesti linnaruumis on üha rohkem kaameraid, nende kasutamine üha kasvab ja sellest tagasipöördumist enam ei ole, tõdes Liis. Tema sõnul on turvakaamerate kasutamisel nii negatiivseid kui positiivseid külgi. Privaatsuse kahjustamise kõrval on positiivseks küljeks näiteks see, et teatud tüüpi kuritegevus on drastiliselt vähenenud, kuna neid on uues olukorras väga raske toime panna.