Eks me kogu aeg tuleme ja läheme, keegi lahkub, keegi naaseb, liikumist on siin ja seal. Ja siinkohal ei pea ma silmas Tõnu Õnnepalu, kes loobus teistkordselt kirjanikupalgast. See pole teab mis väärikas lahkumine. Pigem segane ja totter.

Need kaks sõna - "väärikas" ja "lahkumine" - on pärit Martin Helmelt, kelle käest küsiti, et miks te nüüd oma sõnu sööte, alles ütlesite, et kui läheb maaeluminister Mart Järvik, siis läheb ka valitsus. Ja Martin Helme vastas: "Oli vaja, et luua järgmisele ministrile normaalne stardipositsioon ja lahkuvale ministrile võimalus väärikalt lahkuda ning erakonnas edasi panustada."

Muidugi tahab iga inimene olla väärikas. Isegi kui keegi teine mõtleb, et no sel inimesel pole väärikusega midagi pistmist, siis on ikka küll.

Paar aastat tagasi sattus mu hea tuttav täbarasse seisu, maakeeli tsüklisse. Viimaks turgutati mees elule, pumbati vitamiini ja uut verd soontesse ning mees oli valmis kliinikust lahkuma. Tegin ettepaneku ta autoga koju viia, et mees ei satuks taas halvale teele.

Sõber oli nõus, palus enne veel ainult, et kas ta saaks poest läbi käia ja osta pudeli mineraalvett. Peagi istuski ta autosse suure pudeli Borjomiga, oli ikka täiesti närb ja kustunud tüüp, peaaegu ei rääkinud, värises ja oigas ja ütles, et nüüd aitab, tema enam ei joo. Ja lonksas Borjomi.

Sõit oli parajalt pikk, tasapisi tuli mu sõbrale elu sisse, ta muutus uljaks ja jutukaks, isegi bravuurseks. Mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et mees, kes pool tundi tagasi ainult värises, on nii kiirelt paranenud.

Ja siis ma panin tähele, et see Borjomi, mida ta jõi, oli selline huvitav, seal ei olnud üldse mulle sees. Ja ma mõtlesin, et miks ta seda endale teeb, miks ta mulle seda teeb. Ilmselgelt oli see väärikus, mis pani teda seda tegema. Ta ei tahtnud mulle end sellisena näidata. Olgugi, et autost lahkus ta peaaegu välja voolates.

Kui nüüd analüüsida maaeluministri Mart Järviku lahkumist, siis ilmselt on selle juures oluline tegur ajastus. Lõpp jääb alati inimestele meelde. Oli varasemalt, mis oli, aga lõpp on tähtis.

Kui ma õppisin ülikoolis raadiorežiid, siis minu kursuse juhendaja oli Rudolf Allabert, kes oli vana näitleja ja rääkis ikka, et teatris lavastuse esimene vaatus võib olla nii ja naa, aga teise vaatuse lõpp, finaal peab tõusma nagu koera saba! Ilmselt teadis seda ka Järvik.

"Aktuaalne Kaamera" on korduvalt näidanud, kuidas Järvik lahkub, paneb koti auto pagasnikusse ja tahab oma autosse istuda ja ministrile kohaselt väärikalt lahkuda. Need on ta kaks mõtet. Esiteks minna kiiresti oma autosse ja tõmmata uks niimoodi kinni, et ajakirjaniku mikrofonid ukse vahele ei jääks. Ja teiseks öelda midagi, mida ta teab: "Ma olen minister!".

Aga lennujaama pimedas parklas lahkumine pole ju eriti väärikas! Ja selleks oligi Järvikul vaja õiget kohta ja aega, nagu Helme sõnas.

See pidi aset leidma kõrgete lagedega väärikas kabinetis. Mart Järvik noogutab vaevumärgatavalt, ent väärikalt, kui talle on otsus teatavaks tehtud, ta pöördub väärikalt, parkett naksub väärikalt, ta astub üle kabineti väärikalt. Alles nüüd on ta valmis, ta paneb selja taga kinni väärika ukse, mille lingid on tehtud kantslerite sääreluudest.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.