Võib siis öelda, et nüüdne NATO liidrite kohtumine oli 29 riigijuhile kui elustamisbrigaadi kogunemine ajusurmas patsiendi ümber?

Olnud seal kohapeal ja seda ise näinud, siis kuuldused patsiendi surmaeelsest agooniast on ülepaisutatud.

Vastupidi, oli näha, kuidas aruteludel kinniste uste taga näitasid kõik liitlased solidaarsust ja ühtsust. Sealt ruumist väljudes oli ühtekuuluvustunne suurem kui sinna sisse minnes.

Kas Prantsusmaa presidendil Emmanuel Macronil tuli taganeda tormi külvanud sõnadest, et 70-aastane NATO on ajusurmas?

Ta ütles juba enne, et kasutas ajusurmaväljendit ka selleks, et provotseerida suuremat mõttevahetust, mis on üldse NATO poliitiline ühtsus ja laiemalt – kuhu paigutub NATO transatlantilistes suhetes, milline on Euroopa kaitse- ja julgeolekupoliitika tulevik, milline on eurooplaste roll NATO-s.

Need on tõsised, tegelikud ja arutamist väärivad küsimused. Näiteks, mida saaksime rohkem teha terrorismivastases võitluses? Pärast Ukraina sündmusi aastal 2014 on NATO-l kaks väljakutset – Venemaa ja rahvusvaheline terrorism, millega NATO on tegelenud väiksemas ulatuses Iraagis ja suuremamahuliselt Afganistanis.

Ja USA president Donald Trump ei korranud enda kunagist mõtet, et NATO on aegunud?

Ei, seda ta kindlasti ei korranud. Vastupidi, tuli signaale, et ka tema on muutunud.

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor Sven Sakkov hindas, et üllatus-üllatus, aga nüüd on Trump NATO ankur ja kaitsja selliste läbematute ja halvasti ütlevate poliitikute ees nagu Macron. On nii?

See, kuidas riigijuhid omavahel avalikult suhtlevad ja millised on tegelikult riiklikud positsioonid, on kaks erinevat asja. Trumpist jäi kohapeal küll arusaamine, et tema on rohkem NATO-meelsemaks muutunud. Ja ütlen ausalt: ei jäänud muljet USA ja Prantsusmaa või Trumpi ja Macroni vastandumisest.

Vahetult enne tippkohtumist muutus meile kõige olulisemaks Türgi ultimaatum mitte kinnitada Poola ja Balti riikide – ehk NATO kirdetiiva – uuendatud kaitseplaane, kuni, president Recep Tayyip Erdoğani sõnul: "...meie sõbrad NATO-s ei pea terroristlikeks organisatsioonideks neid, kelle vastu meie peame terrorivastast võitlust". Kui ootamatu oli selline poliitiline pantvangikriis?

Ootamatu oli kindlasti. Eelkõige seetõttu, et kaitseplaanide küsimust hakati avalikult arutama. Kaitseplaneerimine on üldjuhul salajane nii riikides kui ka NATO-s. Tegu on protsessiga, mis ei jõua kunagi lõpuni – oled ühe plaaniga valmis saanud, alustad juba järgmisega, sest oled midagi uut teada saanud...

Teine pool ehk vastasmängija on vahepeal teinud mingeid liigutusi, millega nüüd tuleb arvestada?

Just, maailm on dünaamiline.

Tavaliselt pole sellised erimeelsused NATO-s ametnike kabinettidest välja jõudnud, nüüd muutus see tipptaseme probleemiks. Miks?

Hea küsimus. Kui te mujal sel teemal edasi vestlete ja vastuse leiate, siis rääkige mullegi.

Tegemist ei pidanud olema NATO liidrite päevakava küsimusega, kuid avalikuks see sai, seetõttu pidid ka liidrid teemaga tegelema.

Kas tegelikult oli Türgi mure nende enda värskendatud kaitseplaanis, mille vastuvõtmist blokeeris USA, kes ei nõustu oma kauaaegseid liitlasi ehk kurdi võitlejaid Süürias nimetama terroristlikuks organisatsiooniks ja seepeale otsustaski Türgi blokeerida meie kaitseplaanid?

Tegelikult on see veel keerulisem. Aga, jah, türklastel on oma julgeolekumure, mida nad üritavad liitlastele selgemaks teha ja selles protsessis oli jutuks ka meie kaitseplaan.

Kuid on oluline, et teema, mis ei pidanud olema liidrite päevakavas, aga kuna see sai avalikuks ja jõudis liidrite ette, siis erinevate konsultatsioonide järel, kus ka meie peaminister [Jüri Ratas] väga aktiivselt osales, jõuti lahenduseni, mis võimaldas meie kaitseplaanid NATO peakorteris vastava protseduuri kaudu heaks kiita.

Kuidas lahenduseni jõuti?

(Paus) Nende päevade jooksul suheldi aktiivselt erinevate riikide vahel.

Balti ja Poola juhid kohtusid Türgi presidendiga?

Nad suhtlesid omavahel. Ei saa küll öelda, et oli üks dramaatiline kohtumine, kus [lahendus] otsustati. Oli veel mitmeid teisi liitlasi, oli NATO peasekretär ja... Ma sellega piirduksin.

Eesti kaitseminister Jüri Luige sõnul oli kokkuleppele jõudmise juures tähtis, et kõik osalised astusid lahenduse leidmiseks lõpuks sammu tagasi. Oli nii?

(Paus) Jah... Võib ka nii öelda.

Millise sammu meie tagasi astusime?

Ütleme siis nii, et tingimata ei olnud meie need, kes pidid seal midagi ära andma. Meie [kaitse]plaani juures ei muutunud midagi, seal ei tehtud midagi ümber, me ei andnud midagi ära... Mul on keeruline seda rohkem kommenteerida.

Kas Eesti võttis omaks, et Süüria kurdide üksused, kellega Türgi võitlust peab, on terroristlik organisatsioon?

See, millega Eesti ja meie peaminister tegeles, puudutas ainult meie kaitseplaani. Meie ajasime ainult oma asja.

Oma asja saab ajada erineval moel – otse minnes ja ringi minnes.

Kui meie peaministril olid – tinglikult rääkides – laual jutupunktid, siis need olid ainult ühe teema kohta, milleks oli meie kaitseplaan.

NATO liidrite kohtumise lõppdeklaratsioonis korratakse lubadusi, et allianss tagab meie territooriumi ja meie miljardi kodaniku julgeoleku, ning et rünnakut ühe liitlase vastu võetakse kui rünnakut kõigi vastu. Võime me nüüd rahulikult edasi elada?

Võime küll.

Ja me ei pea mõtlema plaanile B, kuidas Balti riigid hakkaksid end üksi kaitsma?

Me ei ole kunagi sellele mõelnud.

Eesti, Läti ja Leedu on praegu kõige otsesemalt ohustatud NATO liitlased, hoiatab mõttekoja Atlantic Council analüüs, mida ajakirjanikele alliansi kohtumise eel jagati. Olete nõus?

Mõttekodade toodangut on üksjagu... Kui vaadata geograafiat ja vägede arvukust, lugeda ohupõhises planeerimises numbreid, siis tõsi – meie piirkonnas on [NATO ja Venemaa] jõudude vahekord ja vägede liigutamise kiirus üks kõige suuremaid muresid. Aga aastast 2017 on liitlaste väed siin kohapeal.

Järgmine samm on see, kuidas vajadusel kas heidutamiseks või lausa kriisiga tegelemiseks jõuaksid liitlased kiiresti siia. Seetõttu ongi oluline liidrite kohtumisel avalikult välja kuulutatud NATO valmiduse algatus 30+30+30 – 30 pataljoni, 30 lennueskadrilli, 30 sõjalaeva, et NATO liitlastel oleks vajadusel kasutada suurem hulk kõrges valmisolekus vägesid.

Liitlastel on küll suur hulk vägesid, aga kui julgeolekuvaade läks 1990ndatel otsesest sõjalisest ohust rohkem välisoperatsioonidele, siis pole vägede valmisolek enam nii kriitiline ja sul on rohkem aega ette valmistada. Alates 2014. aastast on seda üritatud muuta, et oleks rohkem kõrges valmisolekus vägesid, mida kasutada kiirelt juba konflikti ennetamiseks.

Eesti panus 30+30+30 algatusse on üks jalaväekompanii?

Just, üle saja mehe.

NATO liidrite kohtumise lõppdeklaratsioonis öeldakse, et allianss vastab mõõdukal ja vastutustundlikul viisil Venemaa uutele keskmaatuumarakettidele. Milline see NATO vastus on?

Oluline on tähele panna, et me [NATO-s] ei kavatse peegeldada Venemaa tegevust. Ei ole plaanis hakata välja arendama samasuguseid süsteeme ja neid Euroopasse paigutama, nagu juhtus 1980ndatel ja viis Euroopas pinge tõusuni. Praegu teeme seda muud moodi – vaatame üle enda kaitsvad süsteemid, õppuste korraldamise, arvestame [Venemaa] uute relvaliikidega oma planeerimises ja doktriinis, kindlasti paneme uue rõhu luuretegevusele, et saada vajadusel võimalikult kiire eelhoiatus.

Venemaa agressiivsed tegevused on ohuks Atlandi-ülesele julgeolekule, saab lõppdeklaratsioonist lugeda, ning samas on seal lubadus, et NATO jääb avatuks dialoogile ja konstruktiivsetele suhetele Venemaaga, kui Venemaa teod teevad selle võimalikuks. Mida NATO Venemaalt ootab?

Siin tuleb vaadata NATO kui organisatsiooni suhet Venemaaga ja teiseks konkreetsete riikide suhet Venemaaga. Ega deklaratsioonis sõnastatud midagi uut. Korrati üle, et meie Venemaa-suunaline poliitika on jätkuvalt selline nagu see on...

Ning NATO Vene-poliitika toetub jätkuvalt heidutusele ja dialoogile...

Just.

... ja dialoog põhineb alliansi tugeval kaitsel?

Absoluutselt. Muutusi siin ei ole.

Teate, kes ütles: "Kui me tahame Euroopas rahu jalule seada, Euroopa strateegilise autonoomia uuesti üles ehitada, siis peame oma suhtumise Venemaasse läbi vaatama."?

Ma võin aimata, aga öelge mulle.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron oma kuulsas "NATO ajusurma" intervjuus The Economistile. On tema ütlemises ja NATO liidrite kohtumise lõppdeklaratsioonis vastuolu?

Ta on pärast seda täpsustanud, et Prantsusmaa ei ole naiivne Venemaa suhtes ja võtab tõsiselt liitlaste – eriti Ida- ja Kesk-Euroopa riikide – julgeolekumuret. Ma ei taha kuidagi oletada, et Prantsusmaa oleks teinud kannapöörde sellest, mis on viimased kuus aastat toimunud. Piltlikult öeldes ei ole oodata muutust, kas nad jätkavad NATO lahingugrupis 2021. aastal või mitte. Jätkavad küll.

Aga mida teha president Macroni Euroopa sõjalise ja tehnoloogilise suveräänsuse ideega?

Ta ei taha ümber pöörata ega kahtluse alla seada seda kõike, mida Euroopa Liidus on tehtud 2017. aastast kaitsedimensiooni tugevdamiseks. Prantsuse presidendi üleskutse, et eurooplased peaksid rohkem mõtlema ja olema rohkem valmis tegema, on mõte, mida ka meie saaksime toetada. See ju haakub sooviga, et eurooplased panustaksid rohkem kaitsekuludesse, et tõsta oma vägede valmisolekut. Kui sul on kõrgem vägede valmisolek, on sul tõenäoliselt valmidus või täpsemalt tahe vajadusel neid vägesid kasutada, sest oled sellele mõelnud...

See kõik pole üllatav. Põhiküsimus on, kas see vastandab Euroopat kuidagi NATO-le.

Macron arvab ka, et tema hinnangul suudab Euroopa ennast ka ise kaitsta.

Oleneb milliste ohtude eest.

See ongi keeruline küsimus, kuidas Euroopa tugevdamine ei nõrgendaks NATO-t seestpoolt.

On keeruline küsimus. Riikidel on ühed ja samad väed, ei ole ju nii, et Euroopale arendad ühte ja NATO-le teist tüüpi vägesid. Aga see ei ole omavahel tingimata vastuolus. Vaadake, kui lai on praegu NATO haare, see ei takista eurooplastel kuidagi tegemast kontsentreeritumat kaitsekoostööd endi keskel, kui oskame selle, mida teeme Euroopas, panna ühte jalga käima NATO-ga. Küsimus ei ole, kas peaks Euroopas [kaitsekoostööd] edasi arendama, vaid küsimus on – kuidas.

President Trump ütles enne NATO liidrite kohtumist Londoni lähistel, et tegelikult peaksid liitlaste kaitsekulutused olema neli protsenti SKT-st. Lõppdeklaratsioonis mainitakse endiselt kahe protsendi eesmärki. Seega panustab Eesti piisavalt?

Kui NATO mõõdupuid vaadata, siis teeme seda, mida oleme lubanud. Kaks protsenti panustame aastast 2015.

Mis puudutab nelja protsenti, siis... me ei ole täna veel selle arutelu juures. Praegu räägitakse endiselt, kuidas liitlased jõuavad kahe protsendi juurde aastaks 2024, nagu Walesis viis aastat tagasi kokku lepiti.

Kas liitlased ka jõuavad?

Suurem enamus NATO liitlasriike on oma planeerimisdokumentides sellise lubaduse andnud. Mis päriselt saab, näitab aeg. Aga viimased aastad on näidanud selgelt Euroopa liitlaste kaitsekulude tõusu. Vaatame kasvõi, kuidas enne nüüdset liidrite kohtumist ütlesid sakslased esimest korda välja, et ka nendel on eesmärk jõuda kahe protsendini, tõsi, mitte 2024 vaid 2031. Need on märgilised ütlemised.

Seega võime olla kindlad, et kui häda käes, siis kehtib põhimõte "rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu"...

Absoluutselt.

 ... ning liitlased tulevad meile appi...

Kahtlemata.

... ja neil on selleks poliitiline tahe, sõjaline võimekus ja NATO-l on pidevalt uuendatavad kaitseplaanid?

Absoluutselt.

Ja NATO on endiselt maailma võimsaim sõjaline organisatsioon?

Ma olen sellega täiesti nõus.