Eestil ei ole tubakakahjude vähendamise poliitikat, kuigi on alkoholi-, narko- ja HIV kahjude vähendamise poliitikad (nendest saab põhjalikult lugeda Tervise Arengu Instituudi kodulehelt). Minu hinnangul peaks aga just tubakakahjude vähendamine olema riigi prioriteet.

Toimivaid näiteid on juba mitmetest riikidest, loetlen vaid mõned: Suurbritannia, Rootsi, Island, Kanada, Uus-Meremaa, Holland, Tšehhi jne (guugeldage).

Mida aga üldse tähendab "tubakakahjude vähendamise poliitika"? See on suitsetaja teadlik ja pidev motiveerimine, et vähendada terviseriske talle endale ja tema lähedastele. "Poliitika" kõige parem lõpplahendus on sigarettidest loobumine. Täpselt seda soovitab ka riik oma suitsetamisvastastes kampaaniates, aga kasutab tööriistana inimeste hirmutamist, näiteks kolepildid sigaretipakkidel.

Hirmu- ja keelupoliitika kindlasti töötab osade inimeste puhul ja mingites elusituatsioonides, kuid mööda ei saa vaadata faktist, et endiselt on meil ikka liiga palju neid, kes eelistavad nikotiini tarbimiseks sigarette.

Sigaretisuitsetamise põhjusi on tegelikult vähe, paljuski on tegemist sotsiaalse- või harjumuspärase käitumisega. Kindlasti on paljudel suitsetajatel kujunenud nikotiinisõltuvus, mistõttu loobumine võib osadele suitsetajatele tunduda pea liiga suur ülesanne.

Sõltuvusega suitsetajaid on meil uuringute järgi enamik ja nad tegelikult soovivad suitsetamisest loobuda, aga mitte tingimata päevapealt. Üks väga hea ja kiire lahendus "päästa" need inimesed sigarettide tarbimisest tekkivatest ja kuhjuvatest tervisekahjudest, on neile pakkuda vähemkahjulikke – mittepõlevaid – tubakaga või tubakata asendustooteid.

Sellised tooted peaksid olema täiskasvanud suitsetajatele alati saadaval ja info nende kohta selge ja ühene. Jah, ka need tooted on tervisele kahjulikud riskitooted, aga sigarettidest siiski vähem kahjulikud.

Kes on tubakatoote tarvitaja ja mida ta tarbib? 

Täiskasvanud suitsetajaid on Tervise Arengu Instituudi 2019. aasta avaldatud uuringu järgi Eestis ca 200 000–250 000. Vaatamata erinevatele asendustoodetele, mis Eestis või lähivälismaal saadaval, on meil on ikka veel enamik tubaka- või nikotiinitoodete tarvitajatest sigarettide suitsetajad.

Tubakat loetakse üheks peamiseks ennetatavate haiguste ja surmade põhjustajaks, aga olgem täpsed – kõikide seniste uuringute sisemine eeldus on olnud, et tubakas võrdub sigaretiga ja et seda tarvitatakse tubakat põletades.

Kui palju on muude toodete tarvitajaid täna Eestis, on väga raske öelda, sest seda statistikat ei ole riik seni järjepidevalt kogunud. Mingid numbrid on silma hakanud TAI info taustal ka juhuküsitlustest, mille järgi võiks Eestis täna olla ca 30 000 e-sigareti regulaarset kasutajat, 30 000 huuletubaka kasutajat ning paar tuhat kuumutatud tubakatoodete kasutajat.

Kui palju kasutatakse meditsiinilisi, apteegist saadavaid nikotiini asendusteraapia tooteid, info puudub, kuid neid võib ka olla kindlasti mitu tuhat. Kordan igaks juhuks üle, et sigarette tarvitab aga ca 200 000 inimest.

Uued ja alternatiivsed tooted toimivad sigarettidest erinevalt, mistõttu peab suitsetaja tahtma muuta oma harjumust. Paljud aga tõenäoliselt nii väga ei tahagi, et raatsiksid tikutoosi asemel laadimisjuhtmete ja kuumutusteradega tegelema hakata. Kartus, et uudsed tooted leviksid suitsetajate hulgas kulutulena, ei vasta tõele, et vähemkahjulikud tooted suitsetajale üldse mingit esialgset huvi tekitaksid, tulevad mängu maitsed.

Aga mis on "õige" maitse?

Et kõik ära rääkida, pean alustama sellest, et umbes 2016. aastal tekkis mõte, et Eesti elu on juba liiga maitseterohke. Teisisõnu: sooviga muuta e-sigaretid vähematraktiivseks lastele, kellele need üldse mõeldud polegi, muudeti maitsestatud tooted vähematraktiivseks täiskasvanud suitsetajale, kelle jaoks oleks need parem valik kui sigarettide suitsetamisega jätkamine.

E-sigaretis on lubatud ainult tubaka maitse, aga selle lubamise loogika on ka pisut äraspidine, sest sisuliselt nullitakse mõne sigaretisuitsetaja huvi vähemkahjuliku toote vastu. Siiski, tubaka maitset eelistab Eestis 7-8 protsenti tarvitajatest, nii et nemad saavad oma tooteid legaalselt ja turvaliselt tootja poolt villituna osta.

92 protsenti tarvitajatest peavad aga liikuma Läti poodidesse, et valmistooteid osta, või siis segama omale sobiv maitse ise. Kuigi maitsestatud e-sigareti vedelikke müüa ei tohi, ei laiene keeld praeguses sõnastuses e-sigareti maitsestajatele, kui neid müüakse eraldi. Seega, sisuliselt segab e-sigareti tarvitaja, kes enne ostis tootja poolt "villitud" valmisvedeliku, sellise vedeliku nüüd ise.

Euroopa Komisjon palus maitse- ja lõhnaainete keeldu rohkem põhjendada (maitsed on suunatud lastele) ning 2019. aastal kehtivat keeldu üle vaadata. Kas sotsiaalministeerium on vastanud, seda riigikogu ei tea. Riigikogu teab, et eks me kunagi 2019. aastal vaatame siis keelu uuesti üle. Aega ju on veel.

Sotsiaalministeerium pakub täna lahendusena, et 20 000 erinevast maitsest valiks Suitsuvaba Eesti toetusrühm ühe maitse (eelistatult mentool), arvestades, et välja jäävad piparmünt, münt ja meliss jne.

Mille alusel aga keelata ülejäänud 19 999 võimalikku maitset? Milliseid maitseid keelata ja milliseid lubada, ning kas loome uue pretsedenti, et võiksime ka teistes valdkondades need maitsed ja lõhnad keelata? Samal ajal võiks siis juba jäädavalt keelata ka näiteks higi- ja suitsuhaisu, lõhnakuused, õhuvärskendajad ja odavad parfüümid.

Jah, kommimaitse võiks keelata

E-sigareti maitsekeeld tuleb üle vaadata. Maitsetel on tähtis roll täiskasvanud sigaretisuitsetaja jaoks, kes ei ole nikotiinist loobunud, vähemkahjuliku toote aktsepteerimisel. Maitsed, mis teeksid e-sigaretid noortele või mittesuitsetajatele atraktiivseks, ei tohiks olla müügil. Ja kui maaletoojate või kaupmeeste vabatahtlikku käitumiskoodeksit ei õnnestu rakendada, siis tuleks sellised maitsed – näiteks kommide, nätsu või karastusjoogi maitsed – selgelt keelata seaduse tasemel.

Sellist lõplikku nimekirja on aga keeruline kokku panna ja olles tutvunud kõigi võimalike olemasolevate lahendustega teistes riikides, siis seaduse tasemel polegi sellisena seda kuskil reguleeritud. See ei keela muidugi Eestit seda tegemast.

Oluline küsimus on, kuidas keelu asemel e-sigareti maitseid efektiivselt reguleerida ja kuidas muu hulgas ka ära hoida potentsiaalset musta turgu, eriti järgmise aasta mais kehtima hakkava üle-Euroopalise sigarettide mentoolikeelu valguses.

Mentoolitooted on Eesti täiskasvanud suitsetajate seas väga tavalised ja Venemaal ega Valgevenes, kust palju musta turu sigarette meilegi jõuab, mentoolsigarette ei keelata. Kui aga suitsetajal oleks legaalne alternatiivtoode, võib see üleeuroopaline meede ka töötada ja paljud mentoolsigarettide tarbijad ei hakkaks otsima toodet salaturult või kolmandatest riikidest, vaid leiaksid Eestis legaalse alternatiivi.