Janek Mäggi Philip Morrise lobistamisel erakondlikku eelist ei näe ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jüri Ratas ja Janek Mäggi valimisteööl.
Jüri Ratas ja Janek Mäggi valimisteööl. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Janek Mäggi suhtekorraldusbüroo teeb tubakatootja Philip Morrisele parlamendis lobitööd, et ettevõte saaks Eestis seadustada oma kuumutatud tubakatoote Iqos. Hiljutine Keskerakonna minister kinnitab, et erakonda kuulumises ja poliitilises lobistamises ta vastuolu ei näe.

ERR kirjutas augustis, et alates sellest suvest osutab tubakatootja Philip Morrisele Eestis lobistamisteenust endise Keskerakonna ministri Janek Mäggi kommunikatsioonibüroo Powerhouse koostöös vandeadvokaat Jüri Raidlaga. Tubakagigandi eesmärk on saada oma uuenduslik tubakatoode - tubakat kõrgtehnoloogilises seadeldises Iqos kuumutav lahendus - üle maailma võimalikult paljudes riikides müügile, soovitatavalt koos maitse- ja lõhnalisanditega, mis tubakatootele atraktiivsust lisavad ja tarbijaid juurde aitavad meelitada. Sel juhul saaks tavasigarettide tootmisest, mille tarvitamine regulatsioonidega järjest keerulisemaks on tehtud, lõplikult loobuda.

Philip Morris on oma uue toote turulesurumiseks investeerinud globaalselt juba ligi kolm miljardit eurot ning lahingut peetakse iga turu pärast eraldi.

Janek Mäggi ütles intervjuus ERR-ile, et tema erakonda kuulumisest parteikaaslaste ja teiste parlamendiliikmete seas lobitöö tegemisel eelist ei saa, pigem vastupidi.

Te teete lobitööd Philip Morrisele Eestis. Millise eesmärgi te olete nendega koos sõnastanud, millist saavutust nad teilt ootavad?

Kui me seda koostööd suvel alustasime, siis minu põhieesmärk oli see kommunikatsioonitegevuse korraldamine, mida me nüüd oleme siin vaikselt ka teinud. Protsess on ju kestnud väga pikalt - mitu aastat.

Varem ma nendega kokku puutunud ei ole või selle tööga, aga eks seal üks eesmärk on: [EL-i tubaka]direktiiv üle võtta. Vastavalt nagu ta Euroopa Komisjoni poolt ette nähtud on. Seal on erinevad vaidlused olnud.

Kas te isiklikult käite ka parlamendiliikmetega kohtumas?

Ma olen kohtunud erinevate poliitikutega ka, jah, koos Jüri Raidlaga. Jüri Raidla on seda protsessi tegelikult juriidiliselt poolt vedanud ja mina olen toetanud kommunikatsioonitegevust.

Milles see kommunikatsioonitegevus siis seisnenud on?

Kommunikatsioonitegevus, see on ju üldteada, ega seal midagi keerulist ei ole: erinevate tekstide koostamisel olen aidanud ja erinevate inimestega olen suhelnud.

Põhiliselt on ju selgitustöö see, mida siin vaja on olnud. Praegu Lätis ja Leedus on see konkreetne toode turul, Eestis mitte. Kõigis suurtes riikides täpselt samamoodi: Inglismaal, Prantsusmaal, Hispaanias, USA-s alates 30. aprillist. Kõik need riigid on ju tegelikult teinud vastavad testid. Eesti testide tegemisega ei tegele, enamasti me võtamegi üle suurte riikide praktika.

Eks siin praegu on probleemiks ju mitte ainult see, et konkreetne toode turul pole, vaid riigi seisukohast vaadates ka see, et tegelikult maksud lähevad Lätti ehk umbes 6000 Iqose tarbijat.

Leedu kogemus näitas selgelt, et suitsetajad ikkagi lähevad sellele tootele üle. Mitte kõik loomulikult, aga 14 protsenti vist on paari aastaga üle läinud. See on selgelt tervisele oluliselt vähem kahjulik toode kui tavatubakas. Uuringud näitasid isegi, et 90-95 protsenti, need on küll Ameerika Ühendriikides tehtud.

Ma isiklikult arvan, et see konkreetne toode kindlasti vähendab tervisekahjusid ühiskonnas. Ma arvan, et see on väga mõistlik. Philip Morris on ju ka tegelikult võtnud eesmägiks selle, et inimesed ikkagi suitsetamisest loobuksid ja pakkuda sellele alternatiivi.

Mina näen isiklikult seda, et kui Euroopa Liidus on kaks riiki, kus see toode turul ei ole - Eesti ja Malta -, siis see on selgelt selline anomaalia.

Aga miks on vaja, et sellele tootele oleks võimalik lisada ka meeldivaid lõhna- ja maitseaineid? Mismoodi see aitab kaasa tubakatarbimise vähendamisele?

See kindlasti ei aitagi kaasa. Küsimus on ju selles, et lõhna- ja maitsekeeldu ei saa Eesti iseseisvalt praegusel juhul kehtestada. Lõhna- ja maitseainete lubamine selle toote puhul on Euroopa Liidus kõikides riikides, kus ta turul lubatud on, mentooliga olemas. Siin on küsimus lihtsalt selles, tsiteerides Jüri Raidlat, et "keelatud keeldu ei saa Eesti kehtestada". Sellisel juhul peaks seda kehtestama Euroopa Liit tervikuna ja kui Euroopa Liit selle tervikuna kehtestab, siis ei ole Eestil siin midagi öelda.

Minu isiklik arvamus on ikkagi kindlalt see, et see konkreetne toode on rahvatervise huvides. Mul siin küll kahtlust ei ole. Probleem on selles, et kõik inimesed siiski ei loobu suitsetamisest. Sellest on kahju, nad võiksid seda teha, see oleks väga mõistlik. Paljud ei loobu ka alkoholitarvitamisest kahjuks. Me nägime siin, mis juhtus siis, kui Eesti kõrgema aktsiisipoliitikaga piiras alkoholi kättesaadavust.

Seal poliitikate kujundamisel on ikkagi suur küsimus see, et see lõpptulemus peab olema ühiskonna huvides, tervikuna mõistlik. Samas peab arvestama ka neid, kes kõikide inimeste meelest võib-olla kõige mõistlikumalt ei käitu, näiteks suitsetajad, aga eks neid on igatepidi ahistatud ja paljud poliitilised otsused on olnud väga õiged - suitsetamine on vähenenud, see on positiivne igal juhul, ma ei näe siin mingisugust teistpidi mõtlemist.

Millistele ettevõtetele te veel lobitööd teete oma büroo alt?

Kas ma pean hakkama aru andma, kes on meie kliendid? Meil on 20-30 klienti. Ma arvan, et neid kõiki üles lugeda oleks, noh, natukene kummaline.

Te teete neile kõigile lobitööd või?

Ei, aga ma ei ole seda öelnud, et ma lobitööd teen.

Ma küsisin just lobiklientide kohta.

Ma isegi ei nimetaks seda lobitööks, ma olen siin ikkagi selgelt kommunikatsioonipartner. Loomulikult, kommunikatsioon on natukene laiem, aga ma ikkagi rõhutaks, et mina ei tööta tegevjuristina, kuigi ma seda isegi hariduse poolest olen, ja kogu see seaduslik pool ja kõik see, sellega tegeleb ikkagi Jüri Raidla, nii et siin ei ole nagu...

Aga lobitöö ei olegi ju ainult juriidiline pool.

Aga ma siis küsin, et mis see lobitöö üldse on? Mida me selle all defineerime?

Ikkagi parlamendiliikmete ja valitsusliikmete ja teiste otsustajate, kõrgete ametnike jne veenmine.

Kui võtta kogu see kommunikatsioonitegevus, mida me oleme siin teinud, siis loomulikult see on hõlmanud mitte ainult erinevate tekstide ja võib-olla ka mõne pressiteate kirjutamist. Me oleme suhelnud ajakirjanikega, poliitikutega, mitmete mõjukate arvamusliidritega - muidugi me oleme seda teinud, loomulikult. Aga see ei ole mitte nii palju veenmine, et see üks või teine asi on õige, vaid see konkreetne temaatika, mis on olnud riigikogus juba väga pikk aega - seal on ikkagi poliitikutel ja avalikkuse hulgas ka olnud juba tükk aega väga selge arusaam, kuidas seda lahendada või mitte lahendada.

Siin on teatud määral sellised mustvalged vastaspooled. Kui mõni grupp usub, et üks või teine toode tegelikult on kahjulik ja seda ei peaks Eestisse turule lubama, siis loomulikult sellise arvamuse esitamine on nende õigus, aga on ka vastupidiseid arvamusi ja sealt siis tulebki seda tõde tegelikult otsida ja seda me olemegi aidanud otsida, see nii ongi.

Meie jaoks on see asi natukene teistmoodi ka - see konkreetne töö tuli läbi meie Leedu partneri, mitte siit Eestist üldse. Me oleme 20 aastat koostööd teinud. Meil on niiöelda ketikliente ja koostööpartnereid rohkem veel ja see rahvusvaheline pool on tegelikult meie jaoks väga tähtis.

Te olite alles hiljuti ise minister ja olete minu teada endiselt Keskerakonna ridades. Kas see selline poliitiline staatus, et olete seotud Keskerakonnaga ning valitsuses ja parlamendis on enamus Keskerakonna käes, siin mingisugust rolli ei mängi? Kuidas me võime kindlad olla, et siin parteilised sidemed ei saa määravaks selles töös? Kas siin vastuolu ei ole?

Ma ei arva, et kõik inimesed, kes Eestis ükskõik mis tööd teevad, ei tohiks poliitiliselt aktiivsed olla. Eestis on muidugi selline kummaline olukord, kus poliitilistesse parteidesse enamasti kuuluvad vaid isikud, kes töötavad poliitilistel ametikohtadel ja teised inimesed justkui ei võiks poliitiliselt aktiivsed olla.

Mina tegelikult suhtlen väga aktiivselt kõikide parlamendierakondadega või siis, ütleme, sarnase aktiivsusega. Ma suhtlen reformierakondlastega, isamaaliitlaste, sotsiaaldemokraatide, osade EKRE liikmetega samamoodi. Ma ei näe siin mingisugust erilist vastuolu ja mul ei ole kindlasti siin mitte mingisugust eelist sellepärast, et ma kuulun erakonda.

Võib-olla see mõnel konkreetsel juhul on isegi natukene vastupidi, sest ega siis ühe partei või erakonna teotusest ei piisa [seaduseelnõu läbisurumiseks] ja tegelikult on oluline ka see, et kui me vaatame seda konkreetset juhtumit, siis siin pigem on ju vastupidi: sotsiaalministeerium ja sealhulgas sotsiaalminister näevad asju natukene teisiti kui võib-olla Philip Morris ja väga mitmed opositsiooni- ja ka koalitsiooniliikmed. Selles mõttes siin ma küll mingisugust eelist kuskil ei näe.

No teie mitte, aga me ju ei tea?

Mina käitun seaduslikult. Nagu Jüri Raidla on ka mulle korduvalt öelnud, kui me oleme koostööd teinud, siis tema ütleb, et meie teeme kõike ausalt ja seaduslikult. Ja seda ma kindlasti ka teen.

Kas olete iseenesest valmis uuesti minema ministriks, kui seda võimalust taas pakutaks?

Praegu ma küll ei plaani. Mulle pakuti seda võimalust, ma loobusin. Eraelulistel põhjustel loomulikult, aga ma ei plaani. Mul ei ole sellist mõtet. Ma ei unista ministriametist, absoluutselt mitte.

Aga ei välista ka kunagi tulevikus näiteks?

Midagi ei saa kunagi elus välistada. Kui keegi oleks mu käest kaks aastat tagasi küsinud, kas ma tahan ministriks saada, siis ma kindlasti oleks öelnud, et mul ei ole mitte mingisugust sellist ambitsiooni. Aga kui see võimalus tekkis, siis ma otsustasin seda siiski kaaluda.

Mul isiklikult on väga palju selliseid asju, mis mulle kirge pakuvad, kas või maailma kabeföderatsiooni juhtimine, mis on oluliselt mitmekesisem ja haaravam ja huvitavam kui Eesti Vabariigi ministri töö. Maailmas on vähem spordiföderatsioonide juhte kui on peaministreid riikidel, nii et see on päris eksklusiivne klubi. Mul ei ole igav. Mul on väga huvitav elu enda jaoks. Kas see teistele nii tundub, see ei ole mulle isegi oluline.

Aga erakonnast välja astuda ei ole plaaninud, et võtta maha sellised võimalikud kahtlused, et kas te saate oma töös eeliseid?

Aga milles see kahtlus seisneb, ma kohe küsin?

Nagu ikka öeldakse: kõik ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima aus. Keegi ju ei tea, kas teie parteilised seosed midagi aitavad kaasa või ei.

Aga kas need kaovad ära siis, kui keegi deklaratiivselt teatab, et ta ei ole enam erakonna liige? Mina võin erakonnast välja astuda tänapäev! Mulle ei ole see mingisugune probleem. Aga näiteks see, et ma kuulun Keskerakonda, ega mul ei ole siis reformierakondlaste või isamaaliitlaste või sotsiaaldemokraatide või EKRE liikmetega siis raskem suhelda või ka nende inimesega, kes ühegi parteiga seotud ei ole.

Mina isiklikult ei näe, et seal oleks midagi traagilist. Ma arvan, et kõik inimesed, kelle puhul nende poliitilised vaated on teada, on igal juhul usaldusväärsemad kui need, kelle puhul need teada ei ole. Meil on väga palju inimesi, kes tahavad näida ausad, aga tegelikult seda pole. Ma arvan, et see probleem on pigem vastupidi.

Ma küll ei tea, et ma oleks midagi sellist teinud, mida ma peaksin häbenema, mille puhul ma peaksin tundma, et see oleks väga hirmus, kui see nüüd avalikuks saab. Ma ei tea, et ma midagi sellist oleks teinud. Ja kindlasti ma ei plaani teha ka midagi ebaseaduslikku, ebaausat, midagi sellist, mis läheb minu eetikakoodeksiga täiesti vastuollu läheb või üldse vastuollu läheb. Ma ei plaani. Ja ühelegi koostööpartnerile me ei ole ka midagi sellist teinud.

Kas oleks ikkagi võimalik teada saada, kes need teie kliendid on ja mis eesmärgi nimel te siis nende kõrgete ametnike poliitikute ja teiste mõjuisikutega suhtlete?

Mina olen suhelnud Eestis kõrgete poliitikutega, kõrgete ametiisikutega viimased 20 aastat hommikust õhtuni. Viimased 20 aastat, kõik, mis Powerhouse on töötanud, ma olen seda teinud.

Ma olen nõustanud Siim Kallast, ma olen nõustanud Tunne Kelamit, kõik selle sama aja jooksul, ja veel väga-väga-väga paljusid erinevaid inimesi.

Selles mõttes minu elus ei muutunud ministriks saamisega absoluutselt mitte midagi. Selle aja jooksul ma ei suhelnud sisuliselt ka peaaegu ühegi kliendiga. Ettevõte toimib minust siiski märkimisväärselt sõltumatult.

Kõik meie kliendid on ajakirjanikele täiesti teada - me saadame iga kuu välja ma ei tea, palju pressiteateid klientide nimel, keda me esindame. See ei ole mingi saladus ühelegi ajakirjanikule. Aga kas ma peaksin nüüd kedagi välja nimetama nendest? Selles mõttes see ei oleks võib-olla korrektne, sellepärast, et äkki ma unustan kedagi ära ja siis ta ütleb, et aga miks sa meid ei nimetanud?

Kõik suhtekorraldusbürood on natukene erakorralise meditsiini osakonnad - pöördutakse ju ikkagi probleemidega, ega keegi ei pöördu sinna sinu poole siis, kui kõik on väga-väga hästi, muresid ei ole, saame ise hakkama. Sellist asja ju ei ole. Enamasti on ikkagi mingi konkreetne probleem, mis vajab lahendamist, ja siis me seda lahendame koos. Mõnikord me suudame ära lahendada, mõnikord ei suuda, mõnikord peame ütlema, et ei saagi midagi teha - ka seda juhtub.

Ma ei küsinud ju kõikide klientide kohta, kelle kohta te pressiteateid saadate, vaid just nende kohta, kes vajavad abi mingite seadustega ja kelle puhul te ei pruugigi olla jõudnud pressiteadete faasi veel.

Seda küll, aga ma väga rõhutan, et ka selle konkreetse töö puhul (Philip Morrise esindamine - toim) meie ei tee ühtegi seadusemuudatusettepanekut. Meie midagi sellist ei tee. aga see, et selles konkreetses protsessis on kaasatud ka kommunikatsiooniinimene, see on paratamatu. Siin on lihtsalt niivõrd mitmekesine probleemipundar olnud, mida on olnud vaja lahendada. Ma oma rolli siin küll kuidagi üle ei tähtsustaks, kindlasti mitte.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: