Analüüs | Lahing uute tubakatoodete pärast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaapanis on lubatud kuumutatavat sigaretti müüa ka puuviljamaitselisena. Eesti aga ei taha meeldivaid lisamaitseid ja lõhnu lubada.
Jaapanis on lubatud kuumutatavat sigaretti müüa ka puuviljamaitselisena. Eesti aga ei taha meeldivaid lisamaitseid ja lõhnu lubada. Autor/allikas: REUTERS/SCANPIX

Väike, kuid häälekas seltskond tegeleb Eestis nišikaubale nagu kuumutatud tubakatooted võimalikult laiade õiguste väljarääkimisega. ERR kaardistab, kes on võitluses kes ja mille üle lahing käib.

Kogu Euroopa on viimased 20 aastat tõmmanud tubakatoodete silmust järjest koomale. Esmalt jäid sinisest suitsust puhtaks baarid ja kontorid, rajati spetsiaalseid suitsuruume, keelud tulid ka bussipeatustesse ja ühiskondlike hoonete sissepääsude ette. Suitsupakkidele pandi hirmutavad pildid ja loosungid nikotiini kohutavast mõjust tervisele. Tõsteti aktsiise, korduvalt. Lõpuks kadusid sigaretid sootuks vaateväljast, nüüdseks on sellest saanud otseselt letialune kaup. Kõik need meetmed on viinud selleni, et sigaretid on muutunud kalliks, kättesaamatuks. Lisaks on suitsetamiselt võetud laheda elustiili oreool.

Mõistagi on see kõik mõjutanud ka tarbijate hulka. Järjest enam inimesi loobub suitsetamisest, sest sellest on saanud tülikas ja kallis sõltuvus.

Ent tubakatootjad tahavad mõistagi edasi elada ja kasumit teenida. Nõnda mõtlevad nad välja järjest uusi tooteid ja nippe, millega käestlibisevat turgu võita. Seejuures tegutsevad nad kaasaegsete idufirmade geriljameetoditega: turgu püütakse kiiresti ja kõikehõlmavalt haarata niššides, mis on seadustega reguleerimata jäetud ehk hallala ära kasutades. Täpselt nii, nagu Uber ja Taxify (nüüd Bolt - toim) tulid "sõidujagamisteenusega", mis ei mahtunud taksoveokorralduse alla ja nii, nagu nüüd vallutavad Bolt ja CityBee Euroopa tänavaid elektritõukeratastega, millele veel oma kategooriat pole, tulid esmalt turule e-sigaretid, millele seni kahtinud regulatsioonihammas ei hakanud, on nüüd turgu otsimas ka kuumutatavad tubakatooted.

Seadus sörgib alati muutuste sabas, seega seni, kuni pole keelde ja piiranguid, on võimalik omale ruttu turgu sisse süüa ja seejärel juba omale sobivaid tingimusi seadustesse sisse lobistada.

Selle loogika järgi toimib praegu ka tubakatootja Philip Morris, kes kuumutatud tubakatoodetega Euroopas võimalikult palju turgu loodab saavutada. See kolm aastat tagasi valminud lahendus ajab ametnikel juhtme kokku, sest raske on öelda, mis see siis on.

Nii püüab iga riik nüüd välja mõelda, mis see on ja millistel tingimustel seda müüa ja turundada tohib: kas tubakas tohib olla maitsestatud või ei, kellele ja kus seda müüa tohib, kus seda tõmmata tohib. Selleni välja, kas iga riik tohib kuumutatud tubakatoodetele oma regulatsiooni teha või peaks kõik tsentraalselt läbi Euroopa Komisjoni käima. Ka Eestil on siin vaidlus pooleli.

Kümmekond aastat tagasi, kui e-sigaret reguleerimata turule tuli, põhjustas see ametnikele paraja ehmatuse, sest seaduses ette nägemata piirangute tõttu võisid neid osta ka alaealised, ja seda nad tegidki. Tootjad ise polnud tootele vanusepiirangut määranud. Siis sündis regulatsioon küllaltki kiirelt tänu koolidele, kes tunnis e-sigaretti tõmbavate alaealiste tõttu lärmi tõstsid ning sellega seaduseprotsessi kiirendada aitasid. Selle tulemusel keelustati e-sigarettide reklaamimine ning maitse- ja lõhnaainete lisamine, samuti reguleeriti, kus seda teha tohib.

Kuid lahing kuumutatud tubakatoodetega ei lähe sugugi sujuvamalt ega kiiremini, sest nüüdseks on sellele aktiivse lobistamise tulemusel päris palju avalikke eestkõnelejaid tekkinud.

Nüüdseks on nende tootja Philip Morris jõudnud nii kaugele, et on teatanud plaanist sigarettide tootmisega lõpparve teha, juhul kui uus toode turul hästi vastu võetakse. Kuumutatud tubakatoodete arendusse on ettevõte investeerinud 2,8 miljardit eurot, arusaadav, et nüüd loodetakse tulemusi näha. Seadeldis, mille sisse spetsiaalne, tavapärastest lühem sigaret pistetakse, maksab saja euro ringis ja see vajab laadimist samamoodi nagu telefon või kõlar.

Kõrgtehnoloogiline sigaret

Kuumutatud sigaret ehk Iqos on kombinatsioon kõrgtehnoloogilisest seadeldisest ja spetsiaalsest sigaretist. Põletamise asemel kuumutab seadeldis tavapärasest lühemat sigaretti lihtsalt madalamal temperatuuril. Seega tubakas sees ei põle, vaid pigem haudub ja eritab aerosooli. Nikotiini satub kuumutatud toote tõmbamisest kopsu sama palju kui sigaretiga, ent väidetavalt satub toksiine organismi 90 protsenti vähem.

Seega tegemist on jätkuvalt tervist rikkuva tootega, kuid tootja sõnul rikub see tervist tavasigarettidest vähem. Tervishoiuametnikud aga rõhutavad, et Iqose puhul on tegu siiski tubakatootega, mistõttu peaks ka see vastama sama karmidele nõuetele kui tavasigaretid.

Eestis kehtiv tubakaseadus suitsuvabu tooteid turule ei luba, registreerida saab vaid uusi suitsetatavaid tooteid, kui turuletuleku plaanist terviseametit vähemalt kuus kuud ette teavitada. Niisiis, kuna kuumutatavad tubakatooted on ametliku klassifikatsiooni järgi suitsuvabad, on need seaduse järgi Eestis keelatud, kuid Philip Morris ei taha neid suitsetatava tootena registreerida, sest sellega kaasneks kohustus panna tootele peale ka eemalepeletavad hoiatused terviseriskide kohta. Pealegi näeb tubakaseadus ette, et tooteid tuleb müüa suuremas koguses kui ühekaupa, näiteks sigarette võib müüa vähemalt 20 kaupa ehk üksnes pakis. Selle nõudega sooviti tagada see, et alles suitsetamise vastu huvi üles näitavad noored ei saaks sigarette ükshaaval ostes endale tervist kahjustavat harjumust külge harjutada.

Käänuline seadusetee

Kuna need piirangud Philip Morrisele ei sobinud, soovis ettevõte oma uuele tootele seaduses täiesti eraldi kategooriat. Sotsiaaministeerium nõustus sellega tingimusel, et kõik piirangud jäävad samaks, mis suitsetatavatele toodetele, st maitse- ja lõhnaaineid lisada ei tohi, ühekaupa müüa ei tohi, avalikult müügiletile välja panna ei tohi, suitsu ette tohib panna vaid kindlalt piiritletud kohtades jne. Tubakatootjale see mõistagi ei meeldi, mistõttu algas agar vastutegevus, milleks võeti appi kohalikud eestkõnelejad, lobistid, poliitikud. Kohati on rünnakud regulatsioone soovivate ametnike vastu suisa isiklikud mõõtmed võtnud.

Selle aasta hakul läks kaklus pealtnäha nišitoote üle riigikogus nii ülekäte, et toonane tervise- ja tööminister Riina Sikkut tõmbas tubakaseaduse eelnõu teisel lugemisel sellele pidurit. Nimelt esitasid riigikogu liikmed tubakadirektiivi arutelu ajal muudatusettepanekuid, mis tegelikult puudutasid e-sigarette ja kuumutatud tubakatooteid.

Kuna aeg surus tubakadirektiiviga takka - see tuli tähtaegselt vastu võtta -, tegi sotsiaalkomisjon ettepaneku tubakadirektiiv tubakaseaduse eelnõust lahutada, et viimast saaks kiirustamata ja eksperte kaasates sisuliselt arutada. Sellega võitis ta tubakaseadusele aega juurde, arutelu jätkub sel sügisel.

Esiotsa nõustus minister Sikkut kuumutatavatele sigarettidele eraldi kategooria lubamist, ent kui sellele taheti suuremaid õigusi kui tavasigarettidele, katkestas minister arutelu, sest pikaajalisi tervisemõju uuringuid tootele veel pole. Tema hinnangul vajas see põhjalikumat arutelu ning kiirustamine polnuks seaduseloomele kasuks tulnud.

Euroopa Komisjonis "kitul"

Sestpeale lahvatanud lahing, mida poliitikud ja lobistajad peavad, käib ametnike vastu.

Kõik algaski sellest, et sotsiaalministeerium ei kooskõlastanud kuumutatavatele tubakatoodetele meeldivate maitse- ja lõhnalisandite lubamist, sest nende hinnangul ei ole vahetegemine tavaliste sigarettidega põhjendatud. Ministeeriumi hinnangul pole riigikogul õigust erikohtlemist võimaldada ning uue, erisustega tootekategooria loomiseks meie tubakaseadusesse tuleks luba küsida Euroopa Komisjonist. Sellise soovituse andsid ka juristid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ning justiitsministeeriumist. Advokaat Jüri Raidla omakorda raiub vastu, et mingit luba pole vaja ning käib seda ka riigikogu liikmetele selgitamas.

Sotsiaalministeerium saatis juuni keskel päringu Euroopa Komisjoni, neil on aega vastata 90 päeva. See tärmin kukub 16. septembril. Sestpeale on aga käinud armutu lahing kodukamaral. Korraga aktiveerusid mitmed poliitikud, riburadapidi ilmusid nii arvamus- kui muud artiklid mitmetes väljaannetes, mille sõnum oli kõigi puhul üks: sotsiaalministeeriumi ametnikud on oma kooskõlastusest keeldumise ja komisjonilt küsimisega ületanud volitusi ja asunud riigikogu asemel ise poliitikat kujundama.

Sotsiaalministeerium on päringut Euroopa Komisjonile põhjendanud sooviga saavutada vaidluses õigusselgus: kas EL-i liikmesriigil on õigus soodustavaid erisusi tubakaseadusesse sisse kirjutada või vajab see samm komisjoni luba. Kui riigikogu saab rohelise tule, soovib ministeerium kaasata tubakaseaduse muutmise eelnõu arutellu ka arste ja ennetusega tegelevaid tervishoiuspetsialiste, et kogu argumentatsioon alternatiivsete tubakatoodete tervisekasust vaid lobistide nägu ei jääks. Arstide ja teiste spetsialistide ülesanne oleks siis seaduseloojatele selgitada, millised on tubakatoodete ja neile lubatavate lisandite mõju tervisele ja tarbimisele.

Kui Euroopaga sotid selgeks saavad, läheb ministeerium edasi eelnõu ettevalmistamisega valitsusele esitamiseks, enne kui see tagasi riigikogu saali jõuab.

Lobistid

Philip Morrise huvide ametlik kaitsja Eestis on advokaat Jüri Raidla. Ta on võtnud eesmärgiks, et Euroopa Liidu tubakadirektiivile saaks lisada Philip Morrisele meelepäraseid asju ilma, et riigikogu need heaks peaks kiitma ja nii et need seetõttu otse kohalduksid. Asi on selles, et ainult Euroopa Komisjon võib keelata uudsetes tubakatoodetes lisatud lõhna- ja maitseained, mistõttu käib samal ajal Euroopa tasandil lobitöö ka komisjoni suunal. Raidla tahab veenduda selles, et riigikogul seda õigust ei oleks.

Sotsiaalministeerium seisab aga selle eest, et uudsed tubakatooted ei saaks tavaliste sigarettide kõrval erikohtlemist ehk eriõiguseid.

Lõhna- ja maitseainete lisamine aitab peita tubaka ebameeldivat loomulikku maitset ja tõsta toote atraktiivsust. Just sel põhjusel lisati varem sigarettidele näiteks mentooli või vanilli, nüüdseks aga on see keelustatud.

Raidla on käinud kohtumas kõigis parlamendifraktsioonides, et kuumutatud tubakatoodetele paremaid tingimusi välja rääkida ja selgitada. Ta ongi saanud mõned eestkõnelejad.

Isamaa faktsiooni kuuluv Tarmo Kruusimäe on e-sigarettide eestkõneleja, kes võitles varem selle eest, et sel tootekategoorial oleks vähem müügi- ja tarvitamispiiranguid kui tavasigarettidel. Kruusimäe teeb tihedat koostööd ka MTÜ-ga Suitsuvaba Eesti, mis vaatamata kõlavale nimele ei võitle mitte tubakatoodete vastu, vaid e-sigarettide eest, lootes kõik suitsetajad e-sigarettide usku pöörata.

Isamaa "katuserahadest" läks tänavu kevadel 5000 eurot MTÜ-le Suitsuvaba Eesti. E-sigarette lobistava organisatsiooni kodulehel ongi kirjas, et riigikogu liikmed Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling on nende sõnumite "võimendajad".

E-sigarettide algatust on avalikult häälekalt toetanud ka Kruusimäe fraktsioonikaaslane Priit Sibul, kes nädal tagasi sotsiaalministeeriumi ametnikele arvamuslooga Postimehes sisse sõitis, süüdistades neid omavolis.

Fraktsioonikaaslased teavad, et Raidla on kohtunud ka Vilja Toomastiga Reformierakonnast. Toomast on olnud e-sigarettide eestkõneleja juba aastaid, sestpeale, kui ta veel europarlamendi liige oli. Tema selgitusel ei peaks riigikogu teemaga üldse tegelema, vaid lähtuma europarlamendi otsustest.

Ehkki advokaat Raidla tegevus Philip Morrise esindamisel on väljunud tavapärase õigusnõustamise raamidest ja sisenenud otsapidi juba kommunikatsiooni pärusmaale, on ettevõttel Eestis ka oma ametlik kommuniktsioonipartner. Tubakagiganti esindab siin alates juulist Powerhouse endise ministri Janek Mäggi isikus. Mäggi töötab selle nimel, et Eesti võtaks oma teavituse Euroopa Komisjonist tagasi, enne kui otsus tuleb. Selleni on jäänud veel maksimaalselt kuu ehk vastamise tähtaeg on 16. september.

Mõistagi ei sõltub tubakagigandi Philip Morrise käekäik Eesti pisikesest turust. Ent Eestil on selles mängus suurem roll. Nimelt valmib 2021. aastaks aruanne Euroopa tubakadirektiivi rakendumisest liikmesriikides, kus erilist tähelepanu pööratakse just uutele toodetele. Liikmesriikide seadused, ka seaduseaugud on väga erinevad. Näiteks Malta ei luba uudseid tubakatooteid üldse turule, Ungari aga on keelustanud lisatavad lõhna- ja maitseained.

Kui aga vähemalt viies liikmesriigis saab tubakatootja oma uued tooted eraldi kategooriana endale sobivate klauslitega seadustesse, näeb EL seda juba üldise seaduseloomena, mis mõjutab ka tubakadirektiivist tehtavaid järeldusi. Sellest võib saada üleüldine tava, mis annab soovituslikuna rakendada siis juba mujalgi. Seetõttu on lahing igas riigis kogu vaeva väärt.

Vaieldavad terviseväited

Nii nagu e-sigarettidega, nii ka kuumutatavate tubakatoodete puhul väidavad tootjad ja turustajad, et need on tervisele vähem kahjulikud kui sigaretid. Tervisekahju hindamise aluseks on aga loogikaviga: mõju võrreldakse sigarettidega, mitte ei vaadelda eraldi. See tähendab, et tõrva ja vingugaasi ei pruugi tõesti e-sigarettide või kuumutatud tubakatoodete tarvitaja sama palju sisse hingata, ent nende toodetega kaasnevad ka kahjulikud tervisemõjud, mida omakorda sigarettidega ei esine.

Just tänavu juulis teatas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), et e-sigarettide tootjate väide, nagu ei põhjustaks nende toode vähki, on paraku ümber lükatud.

Teisisõnu, vale on väita, et need tooted on tervislikud või oluliselt tervislikumad kui tavasigaretid. Nende tervisekahjud on teistsugused. Näiteks sisaldab e-sigaret formaldehüüdi ja glütseriini. Kuumutatud tubakatoodete puhul on aga arstid täheldanud kiireid ja ohtlikke muutusi bronhiepiteelides, mida sigarette tõmmates üldse ei esine. Ka nende toodete pikaajalist mõju pole saanud meditsiin veel hinnata, sest tegemist on nii uute toodetega.

Kui turustajad ja nende eestkõnelejatest poliitikud on soovinud näidata e-sigarette tervislikuma alternatiivina sigarettidele, siis tegelikkuses ei ole see päris nii läinud. Tervise Arengu Instituudi (TAI) statistika kohaselt on e-sigaretid kõige populaarsemad noorte inimeste seas. Just neile on uued tubakatooted kõige atraktiivsemad. Seega pole jutt asendustoodetest päris kooskõlas tegelikkusega.

Möödunud aastal oli Eestis e-sigarettide tarvitajaid 10,5 protsenti. Igapäevaseid tarvitajaid on 1,5 protsenti elanikkonnast. Need näitajad on püsinud võrreldes 2016. aastaga stabiilsena. Nagu öeldud, siis populaarseim on toode noorte seas. Igapäevaselt tarvitavad e-sigaretti enim 25-34-aastased mehed (5,7 protsenti), neile järgnevad 16-24-aastased. Kui kuni 24-aastaste noormeeste seas on igapäevaste tarvitajate hulk võrreldes 2016. aastaga vähenenud (siis 4,8, möödunud aastal 2,5 protsenti), siis sama vanade neidude seas hoopis kasvanud (2016. aastal 1,1 ja möödunud aastal 2,2 protsenti).

Kui vanasti prooviti keskmiselt 12-13-aastaselt oma esimene sigaret ära, siis nüüd on see asendunud e-sigareti proovimisega. Nii proovis 73 protsenti 11-aastaseid esimesena e-sigaretti, enne kui tavalist, ent ka 12-15-aastaste seas oli esimene proovimine e-sigareti poole kaldu.

Ka müüjate tegevus kinnitab, et võitlus käib ikka uute kasutajate juurdesaamise nimel. Nimelt keelab tubakaseadus alates selle aasta juulist e-sigarettide vedelikes erinevad maitse- ja lõhnaained, aga turustajad on leidnud nipi keelust üleastumiseks. Kui varem müüdi maitsestatud vedelikke valmissegudena, siis nüüd müüakse vedelikke lihtsalt kahe komponendina eraldi ehk maitsestamata vedelik ja maitsestaja on võimalik tarvitajal endal kokku segada. Seega seadustest ei lasta end klientuuri nimel segada.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: