Urmas Viilma usutlus peaministriga: kes poliitikutest tuleks panna rahunemistuppa? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Luteri kiriku kõrgeim vaimulik Eestis, peapiiskop Urmas Viilma võttis "Pealtnägija" saates kujundlikult pihile peaminister Jüri Ratase ning küsis keskkonna teemade kõrval ka selle kohta, kuidas vältida sõnareostust ühiskonnas. Usutluses peatuti ka peaministri suhtel Jumalaga.

Härra peaminister Jüri Ratas. Mul on hea meel, et meil on korraldatud selline kohtumine, aga ega te ei tunne ennast praegu niimoodi nagu pihitoolis või äkki on midagi, mis kripeldab ja tahaksite rääkida?

Armas vaimulik, armas peapiiskop. Eks ma ikka tunnen ju kõige paremas mõttes nii nagu inimesed ikka, kui näevad vaimulikku kirikuõpetajad sellist aukartust, austust. See on tegelikult ju alati siiras jutt südamest südamesse. Ja tihtilugu ma usun, et just teie töös on rohkem selle mure kuulamist ja mure võtmist inimestelt ja enda poolt andmist. Et kas ma tunnen ennast pihitoolis, ma ei oska seda öelda, aga ma arvan, et tuleb mõnus, huvitav ja siiras jutt.

Kui murest rääkida, siis üleüldine mure on praegu keskkonna pärast kogu maailmas ja Eestis ka. Kui me keskkonnast räägime, siis mul on tunne, et me räägime rohkem inimesest, järgnevates põlvkondades ja vähem loodusest. Kui me nüüd Pariisi kliimaleppe eesmärke hakkame täitma - väldime temperatuuri tõusmist võrreldes tööstusajastueelse ajaga enam kui 1,5 C võrra - ja teeme seda ainult iseenese pärast, siis mulle tundub see natukene egoistlik. Ja ma olen ka kuulnud, et on juba neid, kes ütlevad, et me peame justkui sisenema võidujooksu, et esimesena saavutama selle kliimaneutraalsuse või süsiniku neutraalsuse. Esimesena, sest me saame siis majandusliku edu. Kui me võtame piibli, siis Jumal pani inimese paradiisiaeda ja ütles, et te peate seda harima, hoidma ainuüksi sellepärast, et see on Jumala looming. Kuidas tundub, härra peaminister?

Ma arvan, et see motiiv, et inimene on looduse kroon, ei käi minu põhimõttega kaasas. Inimene ei ole looduse kroon, vaid ta on üks osa sellest meie elurikkusest, mitmekesisusest. Võib-olla tõesti, me peame teatud oma tegevusi rohkem kontrollima ja muutma, aga mitte ainult meie endi pärast. Kasvõi üks väga konkreetne näide, et kui me võtame tohutu tarbimise, järjest rohkem ja rohkem me seisame poelettide ees ja tarbime erinevaid kaupasid, see on tegelikult koht, kus me peaks korraks mõtisklema, mõtisklema selles osas, et selles pakendis, mis on plastik, jõuab väga palju maailmameredesse, maailma ookeanidesse. Ja seal on need meie looduse osad, olgu nad siis suured või väiksemad kalad, kellel on väga suured probleemid sellega. Kasvõi võtame siin oma parkides või metsades. Ega see kile ei taha mitte kuidagi kõduneda ega mädaneda, aga samas on väga suur probleem näiteks lindudele, lindude peredele, kus väga palju väikeseid linde just hukkub tänu sellele.

Jah, ma osalesin Admiral Bellingshauseni pardal septembris ka ühel etapil sellel ekspeditsioonil ja me arutasime koos meeskonnaliikmetega, et mida me siis saame ise ära teha ja mida kuskil maailma nurgas saab selle jaoks ära teha. Te olete ilusti juba praegu esile toonud need probleemid. Aga minu jaoks on küsimus, et kui ma lähen ühte kaubanduskeskusesse sinna leti äärde ja mul on valida, kas ma võtan selle biolaguneva juurvilja või puuviljakoti või võtan siis selle mitte laguneva. Ja siis ma näen, et ma pean selle biolaguneva eest maksma kuus senti ja teise ma saan tasuta, siis mul tekib see küsimus, et miks seda kuute senti ei võiks see kaupleja ise kinni maksta? Kuidas on tasakaal tarbija vastutuse ja tootja või kaupleja vastutusega, et kas siin ei saaks midagi ära teha? See on ju poliitiline küsimus, et muuta seadusi või?

Ma arvan, et see on väga õigustatud, et öeldakse nii, et meil on olemas selline printsiip nagu saastaja või siis tarbija maksab. Aga on olemas ka teine printsiip, et tootja vastutab. Ja kõige võib-olla lähim näide on see, et kui ühel hetkel me autorehve soovime vahetada, et need vanad rehvid saab siis jätta sinna maha, et, et see on see tootja vastutuse printsiip. See, mis te toote, on minu meelest väga igapäevane tõesti, et kumma kilekotti ma siis haaran. Kas selle kilekotti, et jah, maksan neli-viis-kuus senti rohkem ja mul on lootus või teadmine, et ta kuidagi selles keskkonnas kõduneb kiiremini, ta ei ole nii kahjulik keskkonnale. Või lööb välja siin see inimlikkus. Ja kahjuks seda on ju nii palju, et ei, ka seda kuute senti ma ei anna oma kukrust ära. Sest et siis ma pean juurde maksma, siis ma saan midagi tasuta. Kas võiks muuta? Teie nüüd toote välja selle tarbija vastutuse ja saastaja maksab printsiibi ja selle tasakaalu koha. Ma arvan, et see on tegelikult päris hea näide, kuidas mina, kui tarbija ja tegelikult läbi selle ka saastaja peaksin mõtlema, et kas on kõiki neid kilekotte vaja sealt rullist tõmmata või äkki on mõned kilekotid või tekstiilkotid, mida saab kodust kaasa võtta ja korduvkasutusena tarbida.

Te toote juba häid näiteid. Vaatajat kindlasti huvitab, et kuidas peaminister ise eeskuju annab. Kas te sorteerite prügi või millised on need, sellised väikesed asjad, millest maailma parandamine ühes kodus algab teie näitel?

Öeldakse ju tõesti nii, et prügi sorteerimine, tekkekohas on kõige efektiivsem. Kas minu pere sorteerib prügi? Teatud ulatuses kindlasti. Kui me räägime pandipakendist, siis loomulikult me sorteerime selle eraldi. Paber-papp me sellegi sorteerime eraldi, rääkimata sellistest ohtlikumatest jäätmetest, nagu on näiteks televiisoripuldi patareid või mingid muud patareid. Nii, et kindlasti me sorteerime prügi. Ma ei saa teie ees siin pihitoolis vaadata teile otsa ja öelda, et ma lähen alati poodi tekstiilkotiga, mille ma olen kodust kaasa võtnud, kahjuks seda ei ole. Ka mina tarbin mõnikord plastikkotti, tõsi viimasel ajal, kui ei ole kaasas tekstiilkotti, ma olen püüdnud osta paberkotti ja seda pärast kasutada, siis ära mingil teisel otstarbel, ütleme, koguda sinna paberit või pappi.

See on hea eeskuju. ma arvan, et see, et keegi juba juba mõtleb, kuidas ta saaks maailma muuta väikestest asjadest on juba suurepärane samm. Aga tulles nüüd keskkonna teemalt pisut konkreetsema ehk vaimse keskkonna peale, meid ümbritseva vaimse keskkonna juurde, siis meie ümber on hästi palju sõnu. Meil on juttu olnud viimasel aastal ka palju sõnavabadusest ja sellest, et sõna on vaba. Mul on endal tekkinud tunne, et sellise sõnavabaduse taha varjatakse ka sõnalodevust ja on tekkinud selline sõnareostus. Kui me prügi sorteerime, siis oma suust välja tulevaid sõnu me ei sorteeri. See ei puuduta ju ainult avaliku elu tegelasi, kuigi nende sõnakasutus jääb väga hästi silma. See puudutab ka mind, kes ma kasutan sõna tööriistana ja igaüht meist või kommentaariume. Kuidas on võimalik seda muuta, et inimesed hakkaksid oma sõna sisemisest vajadusest piirama, nõnda et nad säilitaksid oma väärikuse ja selle inimese väärikuse, kelle poole nad pöörduvad?

Ma ei tea, kas küsimus on selles, et meie elutempo on tõusnud. Kindlasti on tõusnud viimase 15, 20, rääkimata 30 aasta jooksul. Ja see tähendab seda, et erinevates olukordades me peame järjest kiiremini reageerima. Ja seda oma poolt soodustab muutunud meediaruum. Igaõhtustest kella üheksastest "Aktuaalse kaamera" uudistest on saanud väga tugevasti sotsiaalmeedia, online meedia. Isegi mina kasutasin nüüd siin sõnareostust eesti- ja ingliskeelses aspektis sõnaga online. Nii et selle eest vabandust. Me peame kindlasti tunnetama, et sõnal on igapäevaselt järjest suurem kaal. Mina näen seda oma töökohal, et ühest lausest või isegi ühest sõnast võivad tulla väga suured skandaalid, väga suured probleemid. See, mida meie ühiskonnas võiks rohkem olla ja mida kahjuks jääb pigem vähemaks, ja see käib kindlasti poliitikute kohta ka, on kuulamisoskust. On see, et ma suudan, ma tahan, aga ma õpin ka sellest kuulamisest midagi.

Kui me nüüd poliitikutest räägime, siis kui palju on seal sõnakasutuses sellist näitlemist oma valijate, oma toetajate nimel? Ei ole ju mina ainus, kes on tõdenud, et kui rääkida üks-ühele nende inimestega, siis on tegemist väga meeldivate inimestega ja teinekord, kui sa oled seltskonnas, kus on erinevad osapooled koos, siis ka seal nad suhtlevad väga loomulikult. Aga niipea, kui astutakse kaamera ette või tehakse avaldusi, siis on tegemist justkui sellise näitemänguga. Kas siin ei ole ohtu ka selle näitlemisega üle piiri minna, kus ongi vaja klaarida lõpuks suhteid kasvõi riikide vahel? Ja kas sõna kaal või kas sõna devalveeru? Ja ka vabandused, mis järgnevad...

Muidugi on oht, ja mitte ainult oht, vaid me näeme, et see ka realiseerub. Ja teatud sõnal või teatud lausel, mis tuleb Lõuna- või Kesk-Euroopast, on seal hoopis teistsugune kaal ja mõte kui näiteks siin Põhja- või Ida-Euroopas. Võib-olla see toobki välja selle mõtte, et kui suur on tegelikult poliitiku vastutus. Et see sõna võib olla väga huvitav ja see pealkiri võib olla kõikides meediaväljaannetes, aga tihtilugu väga jõulisel või mõnikord äärmuslikul lausel või sõnal on see oht, et see on nagu säraküünal, mis põleb väga kiire leegiga ära. Aga ühel hetkel võib sellest pahandust tulla väga palju, et kõike seda lahendada. Keegi ütleb ühe lause, järgmine ütleb natukene jõulisema lause ja siis ole siis see poliitik, kes ütleb, et tuleme nüüd nendest kaevikutest välja ja püüame siin keskpõrandale kokku saada ja leppida kokku nii, et me saame siit üheskoos edasi minna.

Mida teie peaministrina olete teinud, et meil oleks vähem sõnarämpsu?

Ma olen öelnud välja seda, et igasugune sõna kasutamine, kus sees on kellegi halvustamine, vihkamine, eemaletõukamine, ma olen alati selle vastu seisnud ja öelnud, et see ei ole õige suund Eestile.

Palju räägitakse jõulurahust ja kolmandal advendil Jõgeval kuulutati jõulurahu välja. Piiskop Joel Luhamets oli seal ja ka riigikogu aseesimees Siim Kallas ja Jõgeva omavalitsusjuht. Nüüd see rahu, et seda rahu säilitada, siis kas on keegi koalitsioonis või opositsioonis, kelle peaks panema sellisesse rahunemise ruumi nagu näiteks lasteaedades mõnel pool kasutatakse või oskate te kedagi nimetada, kuigi ma väga ei usu, et te seda teete?

Ma nimetan Jüri Ratast. Et otsida seda pindu teiste silmades, tuleb kõigepealt vaadata, kas seda pindu või seda palki, ei ole sinu silmas. Ma ei tea, kas see peab mingi ruum olema, aga võib-olla see võiks olla mingi oskus. Kui öeldakse, et kui sa ütled välja, hinga korra sisse ja välja ja kui sa hakkad midagi väga põhimõttelist otsustama, siis mõõda, mitte viis-kuus korda, vaid mõõda üheksa korda ja siis tee see lõige, siis tee see otsus. Ma arvan, et seda on poliitikas väga vaja. Üks on see kuulamise mõte, aga teine on märkamise mõte. Ma siiski arvan, et kui me võtame sellised suured poliitilised põhimõtted, siis tänu Jumalale, et pigem oleme tulnud kõik rohkem keskpõrandale kokku kui läinud äärmustesse.

Mulle väga meeldis teie vastus. Selles on, on selge kristlik vaade ja te ka tsiteerisite Piiblit nimetades palki ja pindu. Tulleski nüüd jõulude ajal lähemale kirikuteemadele, siis te olete väljendanud avalikult oma usku Jumalasse või kiriku ja piibliga lähedasi seoseid. Kas see aitab selles ametis ka, et Piiblit loete? Või teil on kodus olnud isa, kes on õpetanud pere palvetama ja olnud eespalvetaja. Kas see taust on aidanud teid?

Väga palju, muidugi aitab. Ma ütlen ka täna siin intervjuus, et kindlasti ma olen jumalakartlik ja ma olen usule avatud ja ma usun Jumalat. See ei ole mingi saladus, et mul on hea meel selle üle. Ma mäletan ühte ema juttu, kui minu ema oli väga väike ja nii väike, et ta ei mäleta tegelikult oma isa. Mu ema on öelnud, et tal ei ole isegi ühtegi pilti koos oma isaga. Ja minu tädi, kes oli siis natukene vanem tüdrukutirts ja minu vanaisa pidi minema sõtta ära. Seal on üks kiri, mida minu vanaisa jättis minu emale ja minu tädile. See mõte oli, et lapsed, uskuge jumalat. Nende peres ei olnud seda, et iga pühapäev käidi kirikus, aga Jumalat usuti. Kindlasti olid söögipalved ja just see mõte, kus isa oma väikseid tütreid õpetas. Ta ei pöördunud tagasi sõjast, aga see kiri on alles. Aga minu isa on tõesti olnud väga usule pooldav ja usub Jumalat. See on mind aidanud, on kindlasti andnud tasakaalu. Ja ei saa salata, et ma ka ise ka oma töises päevas mõnikord selle hetke leian ja palun abi ja tarkust ja kindlameelsust.

Te ütlesite, et vahel päeva jooksul te leiate selle aja, et ka Jumala poole pöörduda. Kui see saladus ei ole, mida te viimati palusite Jumalalt?

Eks ikka meelekindlust ja tarkust, mingite eelseisvate küsimuste lahendamisel, olgu need erinevad koosolekud või keerulised probleemid. Aga võib-olla selline väga sügav palve oli ühel selle aasta advendil, kui mul oli võimalus isaga minna kirikusse. Kui me tulime tagasi ja ta oli uuesti voodis, siis koos palvetasime ja läbi "Meie Isa palve" ja eks see oli tänu, et meil on võimalus olla koos, et see kirikuteekond sai toimuda. Arvestades tema tervist, oli see keeruline. Aga tänu Jumalale, see läks väga ilusasti ja ma muidugi palusin talle tervist ja tervenemist.

Mulle meenub üks minu ametivend, kes oli väga liigutatud jõuluperioodil, kui jõululaupäev ja kõik see rahva tung kirikuses oli möödas, siis mõni päev hiljem oli jumalateenistus väikeses maakirikus. Inimesi oli vähe ja peaminister tuli ja istus seal inimeste hulgas üsna tühjas kirikus. Kas sel aastal ka on mahti minna jõulude ajal kirikusse millalgi?

Jaa, kindlasti ma seda teen ja suure tõenäosusega see on minu vanemate maakodu lähedal. See on tänane Saarde vald ja see saab olema suure tõenäosusega Kilingi-Nõmmel asuv kirik. Mul on hea meel, et minu lapsed tulevad sinna kaasa ja ma usun, et nad saavad sellest ainult positiivseid ja õigeid emotsioone tulevikuks.

Intervjuu lõpetuseks võib-olla mitte väga originaalne küsimus küsija poolt, aga mida sooviksite jõuluks öelda inimestele, kes teie poole vaatavad, mõni austavalt mõni ka võib-olla pilkavalt, aga nad on kõik teie juhitava riigi rahvas?

Jah, ma olen tõesti pidanud seda põhimõtet algusest peale silmas, et mina pean olema kõigi Eesti inimeste peaminister. Seda sõltumata sellest, kas tänane televaataja minu üle naerab, ei toeta mind või toetab mind. Aga kui te küsite, mis see soov on, siis võib-olla see, et ma soovin kõikidele televaatajatele tugevat tervist aastaks 2020. Kindlasti ma soovin ka seda, et inimestel oleks keegi, kellega jagada oma muresid ja rõõme. Et nad ei peaks üksi olema. Ja kui soovida natuke laiemalt riigile, siis loomulikult rahu. Aga mida veel? Et me võiksime 2020 näha, et Eesti inimesi pöördub rohkem tagasi Eestisse. Ja me võiksime ka näha seda, et ühel hetkel me saame öelda, et see on see aasta kui iive oli positiivne. Et tegelikult see on rahvaarvu tõusule pööramise soov.

Väga tänan selle intervjuu eest, selle võimaluse eest teiega koos siin vestelda. Soovin seda kõike, mida te soovisite praegu teistele, et ka teil oleks ilusad jõulud, et teil oleks aega oma pere jaoks. Olge teie õnnistatud ja kõik need, kes teile kallid on. Aitäh, härra peaminister.

Ma tänan.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: