Alissija Jevtjukova: praegu tahan omandada kogemusi ja õppida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Kinoteatri projektiga aastaks ajaks senise teatrikogemuseta teatrivaatajaks palgatud Alissija Jevtjukova, kelle pöörasest aastast valmis ka dokumentaalfilm "Aasta täis draamat" on oma kogemuse tulemusel teinud elus kannapöörde ja ammutab endasse praegu teadmisi ja kogemusi, millega tulevikus midagi head teha, võimalik, et ka oma kodulinnas Valgas. Teda intervjueeris Piret Järvis.

Sa oled 23-aastane noor naine Valgast, kes veel kolm aastat tagasi oli käinud oma elus täpselt kahte teatrietendust vaatamas.

Mida ma ei mäleta.

Siis kõik muutus, kui sind värvati ühte täiesti enneolematusse eksperimenti, kus sul tuli ära vaadata kõik 2018. aasta jooksul loodud Eesti teatrilavastused. Sa käisid kokku vaatamas 224 etendust ja sellel aastal ilmus dokumentaalfilm "Aasta täis draamat", mis siis jälgis seda sinu pöörast aastat elukutselise teatrivaatajana. Kas teater muudab inimest?

Ma arvan, et kõik muudab inimest, kui inimene ise tahab lasta ennast muuta. Ma olin avatud ka, ma läksin teadlikult ju selle mõttega, et ma tahan leida midagi, mis aitaks minu elu kuidagi kujundada edaspidi ka. Ja väga hea koostöö tuli selle alaga, selle vormiga. Mulle tundub, et leidsin täpselt miskit väga parajat.

Minu enda arvates oli see film "Aasta täis draamat" sinuga peaosas kindlasti üks selle aasta paremaid filme. Üks põhjus, miks see film mulle nii väga meeldis, oli see, et sa olid nii aus ja avatud ekraanil. Me kõik saime näha ka sinu kõige kurvemaid ja nõrgemaid hetki ja võib-olla ka sinu piinlikke momente. Millise tundega sa ise kinosaalis seda filmi vaatasid?

Esimene kord oli... No kui sa näed ennast põhimõtteliselt terve aasta vältel lihtsalt ekraanil ja sa saad aru, et kõik vaatavad seda - ikka mingi huvitav kihelemine sees. Aga nüüd olen vaadanud neli korda, väga hea meelega läheks vaatama uuesti. Iga korraga ma läksin kainemaks seda vaadates. Ma ei vaadanud lihtsalt neid mälestusi. Ma olen väga palju positiivset tagasisidet saanud ja väga palju huvitavaid küsimusi, millele mulle väga meeldib vastata, sellised psühholoogilised küsimused, mida ma nii naudin.

Mida sult küsitakse? Mida vaataja teada tahab?

Mulle meeldib, kui inimene tuleb pigem vestlusega, mitte lihtsalt, et oi, nii tore, nii lahe, et ma nägin sind filmis. Kui ta tuleb ja räägib, et teda reaalselt kõnetas mingi asi või räägib mingi loo, mis tal seostub või räägib, kuidas tema kogemus sellega klapib. Kui lihtsalt on midagi, mis inimesi kõnetab, see on nii armas ja siis saab lihtsalt juttu edasi rääkida ja see on väga lahe.

Millist tagasisidet oled sa saanud oma kodulinna Valga inimestelt? Kuidas nemad sind näevad?

Ma ei teagi, sest mina pidin minema sinna filmivaatamisele ja vestlusringile pärast filmi, aga neil läks projektor... prožektor?, noh, see asi katki, ja ei näidatud filmi ja ma ei saanud mitte kellegagi suhelda, aga Tõrvas käisin ja seal oli väga armas, kuigi seal oli 15 inimest publikus, aga me juba nii suurepäraselt rääkisime arenguplaane, kuidas seal rohkem teatrit teha ja väga armas oli.

Oled sa kahetsenud ka äkki midagi? Et äkki poleks pidanud nii palju välja ütlema ja kõike välja laduma, mis sul parasjagu peas oli?

Ei no ma tegelikult ikka liiga avatud ka ei ole, ma ikkagi ei rääkinud paljusid asju Martale (filmi režissöör Marta Pulk - toim), mis mu peas toimus. Ma arvan, et see oli selline mõõdukas kogus infot, mida võiks üleüldiselt rääkida inimestega ja, noh, mitte nii väga tabuks pidada.

Kas Eestis üldse tehakse head teatrit? Sest tegelikult selles dokumentaalfilmis me näeme hetki, kus sa oled üsna kriitiline Eesti teatri suhtes. Sa ütled, et on igav, on etteaimatav.

Noh, sellega on, nagu ta on: ikka on väga neid, mis mulle meeldivad ja ikka on neid, mis mulle ei meeldi. Aga ma nüüd lõpuks hiljuti sain aru, et tegelikult see on väga tore, et mulle ei meeldi need tükid, kus ongi publik 50+. Noh, see on terve mingil määral. Leppisin sellega ja, noh, kõigile on teatrit vaja.

Kus tehakse Eesti kõige paremat teatrit?

No loomulikult - Kinoteater (Alissija aastase teatriprojekti korraldaja ja palkaja - toim), loomulikult - Paide teater. Ja no kõik need inimesed, kes viitsivad katsetada midagi uut ja teevad koostööd ja mõtlevad ja ei järgi neid kindlaksmääratud struktuure. See on kõik väga tore.

Kaks aastat tagasi, kui sa alles alustasid teatrivaataja eksperimenti, siis sa ütlesid, et ei tea ka ühtegi Eesti teatrinäitlejat. Kas praeguseks hetkeks on sul välja kujunenud oma Eesti lemmiknäitlejad?

Minu lemmiknäitlejad on praegu need, kellega ma koostööd teen, keda ma lavastan praegu koolis. Aga... ei ole niimoodi. Paljusid on huvitav jälgida, kelle nimesid ma ei mäleta, ausõna. Aga pigem ikkagi need, kes on kuidagi välimuse poolest silma jäänud. Ma tean, et üks on lokiline poiss, üks on tüdruk, hästi armsa näoga, väga armsa näoga, ma arvan, et üks kõige armsamaid nägusid Eestis võib-olla (naerab).

Nii palju muutis kinoeksperiment ja aasta otsa teatris käimine sind küll, et sa oled langetanud nüüd oma elus sellise valiku, et sa läksid sügisel Viljandi kultuuriakadeemiasse lavastamist õppima. Kuidas sul õpingud läinud on?

Õpingud on läinud väga huvitavalt ja väga intensiivselt. Aju reaalselt plahvatab inspiratsioonist ja mõtetest ja seal on koos inimesed, kellega tahaks neid mõtteid jagada. Ja seda saab teha ja saab tuge küsida. Mina tunnen, et täiesti paljulubav koht ühele noorele teatrikunstnikule.

Kui palju sa jälgid seda, mis meie ümber siin ühiskonnas toimub? Kas näiteks ka sellised teemad nagu poliitika või mõned sotsiaalsed teemad võiks ka olla need, mis sind kõnetavad ja sind inspireerivad tulevikus?

Nad kindlasti inspireerivad ja kõnetavad ja nad kindlasti tulevad sisse, aga ma ise tahaksin olla mingil määral ettevaatlik. Ma ei tahaks olla see, kes ütleb, et nii peab olema, et me elame valesti. Pigem anda sinna mingi mõtteaine ujuma.

Mis sa arvad, kui poleks olnud seda eksperimenti, poleks olnud sinu aastat teatrivaatajana, poleks olnud seda dokumentaalflmi, siis kus sa viibiksid praegusel hetkel, aastal 2019, detsembri lõpul?

Tõenäoliselt kas Marokos või Keenias kuskil.

Miks just seal? Miks mitte Valgas?

Sest ma ei plaani veel Valka minna. Ma väga tahan mingi aeg Valka minna, sest vene keeles on selline vanasõna või ütlus, et seal, kus sa oled sündinud, saad sa kõige kasulikum olla. Ma kindlasti tahaks oma kõiki neid teadmisi koguda ja siis Valgas ka midagi lahedat teha, võib-olla teater. Praegu tahaks kogemusi ja õppida kõike, mis saab.

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne AK-d kell 20 ja pärast AK-d kell 21.30

"Aasta säravaimad tähed" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: