Nüüdseks on sellest, kui teie müüsite enda osaluse Eesti Meedias maha, möödas neli aastat. Kuidas näete seda, mis on toimunud Eesti Meedia ja Postimees Grupiga?

Kahjumid on üks asi, see majanduslik seis on nukker. Miljonid või kümned miljonid eurod miinuseid on muidugi raske koorem. Margus Linnamäele mitte, tal on nii palju teiste äride kasumit, nii et see ei ole üldse probleem katta ära Postimehe augud. Aga see ülalpeetava mentaliteet või psühholoogia mõjutab omaniku ja ettevõtte suhteid. See on kindlasti raske. Selle miinuse hind on ka see, et Postimees on väga paks.

Paar aastat tagasi Postimehe juhid hõiskasid, et Postimehes on rohkem lehekülgi kui Helsingin Sanomates, et Postimees on Põhjamaade kõige paksem leht. Minu Soome kolleegid muigasid selle peale, et järelikult ei ole tegemist enam sõltumatu väljaandega. Et kui lehekülgede arv on määrav millegi näitamiseks hoolimata rahast, hoolimata võib-olla ka turu ärarikkumisest, siis see nii või teisiti tekitab turul pingeid ja hälbeid.

Aga paksus ka pole probleem, probleem on usaldusväärsuses. Neid lehekülgi võiks olla vähemalt kümme vähem, et see majandus kuidagimoodi jalgadele saada. Aga taastada Postimehe usaldusväärsus, see on see, mis praegu väga halvasti paistab välja, isegi siis, kui ei ole põhjust. Aga see, kuidas asi välja näeb, on meedias täpselt sama oluline kui poliitikas.

Aga mis on hetkel valesti? Mis siis kaotab seda usaldusväärsust?

See, mis nagu paistab silma, on omaniku tahe lehte ideoloogiliselt suunitleda. Mitte see slogan seal ega ka mitte Peeter Helme ametisse määramine, kuigi see ei olnud ka juhus, et Peeter Helme sinna sai. Juhus võib-olla on ainult see nimi. Aga see, et ta on tegelikult väga konservatiivse ilmavaatega, kes suhtub liberaalsesse ajakirjandusse pigem vaenulikult kui mõistvalt, ei saanud olla juhus. See oli tegelikult ikkagi Margus Linnamäe käekiri, tahe ja väljendus.

Ja see võtab Postimehelt ära võimaluse olla avalik-õiguslik kanal, mis oli meie (Linnamäega algselt koos omanikeringi kuulunud inimesed, sh Kadastik – toim.) taotlus. Eesmärk oli, et Postimees on küll erameedia, aga ta võiks olla sellise funktsiooniga ühiskonnas ning tähenduse ja missiooniga, et oleks avalik-õigusliku kandepinnaga. Aga see võimalus kadus ära.

Ta on nagu ideoloogiliselt suunitletud turundusinstrument. Tal on väga palju lehekülgi, väga palju huvitavat materjali, pikad lood, aga ta on muudetud turundusinstrumendiks poliitika ja äri ajamisel. Ja koos sellega on väga palju kahju tehtud tervele Eesti ajakirjandusele.

Rahvusringhääling kindlasti on puhtpragmaatiliselt paremas seisus sellepärast, et avalik-õiguslik konkurent on kadunud. On lihtsalt erameedia, kes tegutseb ühes sektoris, aga mis ei ühenda rahvast. Ja see funktsioon, mis Postimehel oli rahva ühendajana, ükspuha kui erimeelsed nende vaated ka ei ole, on kadunud. See ei ole lootusetult kadunud, aga ma arvan, et oleks Margus Linnamäele endale parem, kui ta ei oleks meediaga seotud.

Oleks meediale parem, oleks Eesti riigile parem. Tal on nii suured huvid äris ja poliitikas, et meedia sinna komplekti enam ei klapi, ilma et ohverdada tuleks meedia enda sisemist vabadust ja sõltumatust.

Mis see lahend on? Kas börsile või kuhu iganes? Või kes oleks siis paremad omanikud? Alati võib vihma käest räästa alla sattuda. Ma ei tea.

Välisinvestorid kindlasti ei taha selles olukorras, mis täna Eestis on, üldse mõeldagi selle peale, et investeeriks meediasse.

Kui te ütlete turunduskanal ja poliitiliselt ka selline turunduskanal, kas sinna alla kuuluvad näiteks need "Meie Eesti" rubriigid, mis on ju sellised ilmavaateküljed kuidagi?

Need ka, aga üksvahe oli ka arvamuskülgedel tunda üsna selget, ütleme siis kallakut või survet. Vaatame, mis on ka kaadriga toimunud: põhimõtteliselt arvamustoimetuse ajakirjanikud, üldsegi mitte minu poolt sinna pandud, vaid aastaid seal töötanud ja erinevate peatoimetajatega töötanud väga tugevad arvamusajakirjanikud, professionaalid, nad kõik viimseni on sealt kas lahkunud või minema aetud. Tegelikult on see kaadripuhastus teinud Postimehe nagu anonüümseks ja sellest on kahju, et isiksused, kelle sõnade järele sa januned, tahad lugeda neid, nagu Erik Moora näiteks Eesti Ekspressis, on Postimehes ära kadunud.

Postimehes on nüüd nii palju uusi tundmatuid nimesid. Võib-olla ma ise olen ka liiga vanaks saanud juba, aga liiga palju on seda põlvkonda vahetatud, ent lugeja ei vahetu. Lugeja on ikka paljuski sama lugeja ja ka poliitiline meelsus on lugejatel kõikide uuringute järgi, mis oli Postimehel ja ma ei usu, et ta on kolme-nelja aastaga muutunud, üldsegi mitte see, mida võiks väljendada sõnadega rahvuslik konservatiivsus. See ei ole tegelikult Postimehe kahe kolmandiku lugejate väärtushoiak, nende väärtushoiakud on hoopis teistsugused. Niimoodi on mindud vastuollu oma lugejatega.

Aga muidugi on Postimees nii suur laev, et selle lugejate hoiakute muutmine üleöö ei käi. Selles mõttes on kõigile, kes Postimehele kaasa elavad, antud piisavalt aega, et seda korrigeerida.

Kas Postimees on saanud osaks sellest muust äriimpeeriumist selles mõttes, et seal on väga selgelt mingid liinid, mis jooksevad? Näiteks, kui ma võtan Postimehe veebis lahti ja Apotheka reklaam on seal tõsiste lugude vahel väga aktiivselt domineerimas.

Jah, see häirib ja see on ka see turundusinstrumendiks olemine, millele ma vihjasin. Loomulikult, kui omanikul on meediakanal käes ja ta saab seda tasuta, isegi kui ta maksab selle eest, siis tegelikult raha tuleb tema enda taskusse ja kõik on üks katel. See ei ole ka väljaande usaldusväärsusele, teistele reklaamidele ja ka reklaamikeskkonnale tervikuna hea.

Kui omaniku reklaam domineerib, mis siis, et see on võib-olla pandud sellel hetkel, kui lihtsalt polnud sinna midagi panna, (omaniku reklaam läheb reeglina mitterahaliste kohtade peale, kus teised on maksnud), siis see loob sellise reklaamikeskkonna, mis võtab kogu reklaamikeskkonnalt usaldusväärsuse ära. Näiteks mina nüüd kui Apotheka konkurent ei tahaks sinna väga reklaami panna, sest keskkond ei ole enam mulle ja minu kliendile sõbralik. Siin on omad riskid, kui sa liiga kuhjad omaenda reklaami sinna. Neid allettevõtteid on lugematu hulk ja kõik nad on vaikselt seal Postimehes kuidagimoodi ära turustatud. See pole päris hea.

Aga hullem on, kui sisuliselt langeb see reklaamimise ja turundamise vajadus kokku sellega, et Postimees peab kirjutama siis kas vähem või rohkem varjatud kujul samadest äridest ühel või teisel viisil. Seda oli algul tunda, et kui Margus Linnamäe alustas seda kontrollimist, siis algul suure rohmakusega tulid sisse kõik need teemad, mis on tema isiklik hobi. Või näiteks kui tegevjuht Sven Nuutmanni hobi oli purjetamine, siis hakkas spordilehekülgi kohe täitma purjetamine. Ratsutamisest tehti kohe ülekandeid. See näitab, et toimetusega üldse ei arvestatud. Nii pole toimetusel võimalik kamandada lugejahuvidest lähtuvat ajalehte, kui omanik või tema lähikondsed viivad lehte sisse teemad, mis neile endile meeldivad.

Sõltumatusega on nii, et sõrme annad ja käsi läheb.

2013 ja 2015 antud intervjuudes ütles Margus Linnamäe mõlemal korral, et tema meediaärisse ei sekku. Tänast olukorda vaadates võib öelda, et ta valetas.

Inimese teadvus muutub, aeg muutub. Tehakse teisi otsuseid muutunud olukorras.

Ma nii üheselt ei julgeks öelda, et ta valetas. Tegelikult on ta võib-olla tõesti mingil ajahetkel nii mõelnud, aga praegu on olukord muutunud ja tema enda teadvus on ka muutunud. Võib-olla sihilikku valetamist pole olnud, kuigi tagantjärele võttes ma siiski nii sinisilmne ei oleks. Ma arvan, et see pikk püss, kuidas ikkagi meediat kontrollida ja kasutada ära omaenda huvides, oli tal algusest peale sees. See ilus jutt, et lihtsalt Postimeest aidata ja tuua rahvuslik kapital tagasi Postimehe taha, et see missioonijutt siiski oli silmakirjalik.

Täna (22. novembril – toim.) avaldatud Eesti mõjukate edetabelis on ta esimesel kohal. On see õige positsioon?

Ma arvan küll. Teist inimest Eestis ei ole, kellel on nii suured võimalused käes sekkuda poliitikasse, ärisse väljaspool meediat ehk siis igasugustesse äridesse. Tal on nii palju raha, et ta võib investeerida ikka väga-väga paljudesse sektoritesse.

Tegelikult on ta päris võimsad asja püsti pannud ja selle eest müts maha tema ees Ta on järjekindlalt ehitanud võib öelda juba meelelahutuse impeeriumi. Ma arvan, et selles vallas tegelikult on väga hea, et ta on Eestis tegutsenud ja keegi teine võib-olla ei oleks nii hästi seda teinud. Ta teeb seda hästi ja professionaalselt.

Aga vaat see ajakirjandus seal otsas on see, mis on lõhki ajanud selle pilli.

On ta oligarh?

Jah, selle definitsiooni järgi, mis rahvusvaheliselt käibel on, tegemist on oligarhiga.

Aga ta ise ütles 2015, et Eesti on nii väike, et siia ei mahugi ühtegi oligarhi.

Oligarhide suurused on ikkagi suhtelised. Oligarhi ei loeta mitte rahas kokku, vaid selles, kui suured on sul mõjutusvõimalused kolmes valdkonnas. Kui on ühendatud poliitika, äri, see tähendab väljaspool ajakirjandust äri, ja ajakirjandus ise ehk siis meedia. Kui need on ühendatud ja ühiste huvidega läbi põimunud, siis sõltumata sellest, missugune see volüüm parasjagu on, tegemist on oligarhiga.

Kas te kahetsete, et aitasite sellel oligarhil Eestis sündida?

Noh, jah, muude võimalustega ja võib-olla teiste võimalike omanikega ei oleks Postimees nii paks olnud, lehekülgi oleks vähem olnud. Aga võimalik, et seisund oleks olnud parem nii Postimehes kui ühiskonnas tervikuna.

Aga see kõik on oleksid ehk võinuks ka kehvemini minna. Ega see, et Postimees on väga mahukas ja seal on väga palju lugeda, ei ole üldse mitte paha.

Ärilises mõttes on see mõttetu kohati, see on raha põletamiseks läinud väga paljuski, ennekõike Kanal 2-ga läks väga kurvasti ja minu meelest lihtsalt väga hea turupositsiooniga kanal hävitati. Nüüd hakkab jälle tema taastamine. Aga ma ei saa kunagi seda teada, kas teised variandid oleks paremad või halvemad olnud. Nüüd lihtsalt tuleb selle variandiga elada. Loota, et Margus Linnamäe siiski mõistab, mis on meediaomaniku vastutus. Ja muudab ennast siis või annab kõik võimalused, et sõltumatu Postimees saaks taastada oma rahvalehe positsiooni.

"Pealtnägija" pakkus Margus Linnamäele võimalust kommentaariks, kuid ärimees keeldus.