Kui Nõukogude ajal oli tavaks peita psüühilise erivajadusega inimesed looduskaunites kohtades asuvatesse hooldekodudesse, kus nad 300-500 kaupa majades elasid, siis tänapäeva arusaamade kohaselt on neil samasugused õigused kui teistel inimestel ning nende isoleerimine ei ole mõistlik.

"Kogu meie eesmärgi saab kokku võtta ühe lausega - usume, et igal inimesel on õigus elada kodus, mitte institutsioonis. Sellepärast sulgeme vanu, suuri hooldekodusid ja toome erivajadusega inimesed kogukonda elama," rääkis Hoolekandeteenuste avalike suhete juht Katrin Pärgmäe.

Paraku ei soovi paljud inimesed oma erivajadusega inimesi oma kodu lähedusse elama. Eelmisel aastal tahtis Hoolekandeteenused ehitada Narvasse kahekorruselise nelja korteriga hooldekodu, mis oleks saanud eluasemeks 24 psüühilise erivajadusega inimesele. Seepeale teatas Narva linnapea Aleksei Jevgrafov, et niisugune asutus ei pea linnas asuma, sest haiged ja potentsiaalselt ohtlikud inimesed hakkaksid vabalt linnas jalutama.

Pärgmäe ütles, et Narvas on protsess pooleli ja praegu alustatakse hooldekodu ehitamist Põltsamaale ja Paidesse. See, et kohalikud hakkavad niisuguste plaanide vastu protestima, on tema sõnul tüüpkäitumine, mida kohtab väga sageli.

"See on vana hirm või eelarvamus - täpselt ei teata, kes sinna tulevad ja igaks juhuks hakatakse vastu võitlema," tõdes ta.

Värskeim juhtum pärineb Kuressaarest, kuhu oli Saaremaa psüühiliste erivajadustega inimeste kodu jaoks juba asukoht välja valitud ja projekteerimistingimuste taotlus esitatud, kuid ümbruses asuvad korteriühistud hakkasid selle vastu protestima ning Saaremaa vallavalitsus jättis Hoolekandeteenuste taotluse rahuldamata.

Pärgmäe ütles, et ka erivajadustega inimestel on õigus elada välja kujunenud elukeskkonnas, võrdsetel alustel kõigi teiste inimestega. Erivajadus ei tee inimesest teise kategooria kodanikku, kes peaks elama kogukonna äärealadel - ka tema tohib elada tiheasustusalal või hinnatud piirkonnas.

Ta lisas, et kui kogukonnal on hirmud, tuleks tegelda nende hirmude ja eelarvamuste kummutamisega, mitte erivajadusega inimesi tõrjuda.

Saaremaa vallavalitsuse abivallavanem Marili Niits ütles, et põhjuseid selleks oli elanike vastuseisu kõrval veel, viidates tehnilistele nüanssidele, kuid inimeste vastuseis selliste hoonete rajamise puhul on pigem tavaline. Elanikele tuleb tema sõnul rohkem selgitada, millised inimesed sinna tulevad ja mis hoone see on.

"Jätkuvalt käivad arutelud selle üle, kus see üksus saab olema. Ka sel nädalal on kohtumised ja praegu on jätkuvalt teemad lahti, kuhu see rajada," tõdes ta.

Niitsi sõnul käib siiski töö selle nimel, et üksus Saaremaale luua, kuid milline on ajakava ja võimalikud asukohad, selgub läbirääkimiste käigus ning arutada tuleb nii Hoolekandeteenuste kui ka elanikega, kas see neile sobib. Vald uurib ühtlasi teiste omavalitsuste kogemusi niisuguste asutustega.

Lihula kogemus näitab, et hirmudel polnud alust

Läänemaal Lääneranna vallas tegutseb Lihula Südamekodu, kus on kolmes peremajas 30 psüühilise erivajadusega klienti. Majad said valmis üle-eelmise aasta lõpus ning sinna koliti endised Koluvere hooldekodu patsiendid.

Lihula Südamekodu juhataja Vanda Birnbaumi sõnul eelnes avamisele põhjalik teavitustöö.

"Kõige olulisem ongi, et juba siis, kui projekt hakkab maast madalast arenema, tuleb kogu aeg rahvast teavitada," rääkis ta. "Käisin juba aasta enne projekti looma hakkamist potentsiaalsete klientidega Koluveres kohtumas, sai ka valla lehes kirjutatud, mida ma seal nägin ja kuidas nad olid. Ka vallavalitsus oli hästi toeks kõigele."

Ette tulnud muredest tõi Birnbaum välja paar nende klienti, kes tunnevad huvi prügikastide vastu ning paraku ei pruugi erivajadusega inimesele ühe korra antud selgitus, et nii pole ilus, kohe meelde jääda. Üldiselt ei ole Lihulas aga südamekodu juhataja sõnul elanikega suuri probleeme olnud.

Südamekodu kliendid jalutavad linnavahel ja hingavad värsket õhku, samas on neil ka oma territooriumil nii palju tööd, et sageli rakendatakse neid maja ümbruse haljastamisel ja väiksematel abitöödel. Tublimad mehed on labidatega saadetud ka linna teistesse paikadesse, kui seal on lihtsamatel töödel abi tarvis.

Birnbaum ütles, et kõige enam kardavad inimesed seda, et agressiivsed inimesed lastakse linnapeale lahti - kui erivajadusega inimestega pole varem kokku puututud, siis mõeldakse kõiksugu asju. Seepärast ongi vaja selgitada, et üksuse elanikud on samamoodi inimesed meie keskelt ning haigus võib tabada iga peret. Ka kohalik omavalitsus peab toetama ja selgitustööd tegema.

Uues kodus saavad erivajadusega inimesed päriselu elada

Praeguseks on seitse psüühiliste erivajadustega inimeste kodu valminud Pärnus, Paldiskis ja Tallinnas ning lisaks on 550 inimest majutatud peremajadesse kogukondades.

Seetõttu on Hoolekandeteenustel olemas ka kogemus, mis tegelikult juhtub: Pärgmäe tõi välja, et naabritega hakatakse hästi läbi saama ja kohalikud saavad aru, et kui inimesel on erivajadus, tähendab see, et tal on mingis eluepisoodis abi vaja. Näiteks on osa inimesi ööpäevases üksuses sellised, kel on vaja abi riietumisel või keda tuleb õpetada, kuidas sõita bussiga.

"Paide linnapea ütles väga armsalt: need on meie enda õed, vennad, emad ja isad, kellele seda üksust on vaja," lausus Pärgmäe, kelle sõnul on tulevikus mõeldudki nii, et näiteks Paides terve elu elanud inimene, kelle hooldamisega vanemad tema täiskasvanuks saamise järel enam toime ei tule, saab kodulinna hooldekodus kodusarnase lahenduse.

Viimase üheksa aasta jooksul on uus kodu rajatud üle 1100 varem erihooldekodudes elanud inimesele, kuid 2022. aastaks on plaanis luua kodud veel umbes 600-le. Tähtaeg on seotud Euroopa Liidu toetusperioodiga, mis siis läbi saab, kuid lisaks on eesmärk sulgeda kaks suurt seni töötavat hooldekodu Võisikul ja Sõmeral nii, et kõik elanikud saaksid uude koju samal ajal.

"Kui tegime 2018. aastal kolinute seas rahulolu-uuringu ja küsisime, mis neile uue kodu puhul meeldib, vastati, et saab minna sõbraga koos tööle, juuksurisse, teatris käia, mitte et hooldekodu bussiga viiakse ekskursioonile. Saab päriselu elada," selgitas Pärgmäe.

Hoolekodude paiknemine kogukondades peaks vähendama sotsiaalset ebavõrdsust ja tõrjutust ning võimaldama erivajadustega inimestel oma lähedastega samas piirkonnas elada. Eelistatud asukohad on need, kus püsielanikke on üle 2000 ja kus poed, apteegid ja muud olulised teenused on jalutuskäigu või bussisõidu kaugusel.

Sotsiaalkindlustusameti andmetel elab Eestis umbes 55 000 inimest, kellel on diagnoositud psüühikahäire või vaimupuue. Neist 44 000 elab oma kodudes ja 11 000 elab hooldekodudes või saab mõnd toetavat teenust.