Eesti presidendid on pöördunud riigikohtusse 14 korral ja saanud sealt õiguse 11 korral ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikohtu hoone Tartus.
Riigikohtu hoone Tartus. Autor/allikas: Riigikohus

Kui president Kersti Kaljulaid jättis välja kuulutamata pensionireformi seaduse, oli see 65. kord, mil president mõne seaduse välja kuulutamata jättis. Sellele lisaks on president pöördunud taasiseseisvumise järgselt 14 korral riigikohtu poole, et viimane otsustaks, kas seadus vastab põhiseadusele.

Eesti põhiseadus näeb ette, et riigipeal on õigus jätta riigikogus vastu võetud seadus välja kuulutamata ja saata see koos selgitustega parlamenti tagasi. Kui riigikogu võtab seaduse seda muutmata uuesti vastu, siis on presidendil võimalik pöörduda riigikohtusse, et see tunnistaks seaduse põhiseadusega vastuolevaks. Kui riigikogu seda ei tee, peab president seaduse välja kuulutama.

Sellesisuline ettepanek tehti põhiseadusliku assamblee 1992. aasta 3. aprilli istungil, kus suurendati põhiseaduses presidendi õiguseid. Täpsemalt võeti vastu ettepanek, et kui president mõne seaduse vetostab ja riigikogu seda ei arvesta, on presidendil õigus riigikohtusse pöörduda seaduse tühistamiseks.

Riik oli alles noor

Lennart Meri pöördus riigikohtusse kaheksal korral. Autor/allikas: Faivi Kljutšik / ERR

Kokku on õigust jätta seadus välja kuulutamata või hiljem ka riigikohtusse pöörduda kasutanud kõik taasiseseisvumise järgsed presidendid. Kõige rohkem kordi jättis seaduse välja kuulutamata Lennart Meri – esimesel ametiajal 25 korda ja teisel ametiajal 16 korda. Riigikohtusse pöördus Meri kaheksal korral, millest riigikohus rahuldas ta taotluse seitsmel korral.

Osaliselt on Meri suurim seaduste väljakuulutamata jätmine seotud riigi nooruse ja seaduste suure hulgaga. Näiteks esmakordne riigikohtusse pöördumine oli seotud riigivapi seadusega. Selle 1993. aastal vastuvõetud seaduses oli punkt, mille alusel määrati riigipitsati hoidjaks riigisekretär.

Meri leidis, et kui panna riigipitsati hoidjaks riigisekretär, siis allutatakse põhiseaduse vastaselt president valitsuse kontrollile. Riigipitsatit kasutatakse suursaadikute ametisse nimetamise või tagasikutsumise kirjadel ja välislepingute ratifitseerimisel ja ülesütlemisel. Riigikohus leidis, et riigisekretäri käes pitsati hoidmine ei alluta presidenti valitsusele ja seega oma esimesel riigikohtusse pöördumisel seaduse tühistamiseks Meri oma soovitut ei saavutanud.

Järgmine kord pöördus Meri riigikohtusse sama aasta sügisel, et tühistada maksukorralduse seadus, mis oleks andnud rahandusministrile õiguse kehtestada kohalike makse, võtnud maksumaksjatelt vaidluse korral õiguse ilma kohtueelset menetlust läbimata otse kohtusse pöörduda ja võimaldanud maksuametil kasutada erivahendeid – näiteks paigutada ettevõtete kontoritesse kaameraid. Selle seaduse osas riigikohus nõustus presidendiga ja kuulutas seaduse põhiseadusevastaseks.

Järgmise aasta alguses, 1994. aasta veebruaris viis Meri riigikohtusse teenetemärkide seaduse. Parlament oli nimelt seadustanud, et tulevikus saaks president lähtuvalt põhiseadusest teenetemärke anda vaid valitsuse poolt moodustatud riiklike teenetemärkide komitee ettepanekul. Sisuliselt oleks olukord muutunud selliseks, et president oleks saanud aurahasid anda vaid nendele inimestele, kelle valitsus välja käib. Riigikohus leidis, et see seadus ei vasta põhiseadusele.

Sama aasta suvel võttis riigikogu vastu presidendi töökorra seaduse. Selles nähti ette, et kuigi põhiseadusest tulenevalt on presidendil õigus eriolukorras vastu võtta seaduse jõuga seadlusi, otsustaks sisuliselt seadluste vastuvõtmise vajaduse üle peaminister. Riigikohus otsustas, et kuna need seadlused peavad niigi kandma peaministri ja parlamendi esimehe allkirja, siis ei ole põhjust peaministri võimu laiendada ja kuulutas seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.

Vaidlustas presidendist möödamineku

Vaid ühel korral ei saanud Lennart Meri riigikohtust õigust. Autor/allikas: Toomas Tuul / ERR

1994. aasta lõpus pöördus Meri taas riigikohtusse. Seekord vaidlustas president rahuaja riigikaitse seaduse. Selle kohaselt oleks valitsus saanud kaitsejõudusid rahuajal kasutada erinevate kriisiolukordade lahendamiseks. Sellega oleks rahuaja eriolukorras mööda mindud presidendist kui riigikaitse kõrgeimast juhist. Riigikohus kuulutas seaduse põhiseadusevastaseks.

Riigikogu, mis selle seaduse vastu võttis, ei olnud rahul ei presidendi ega ka riigikohtu otsusega. Näiteks ekspeaminister ja Isamaa juht Mart Laar ütles toona, et president üritab endale allutada kaitseväge ja tegemist on ohtliku tendentsiga. Tema toonane parteikaaslane ja riigikaitsekomisjoni liige Jaanus Betlem ütles riigikogu ees, et seoses riigikohtu otsusega kerkib üles küsimus, kes võtab riigikohtu vastutusele, kui viimne rikub põhiseadust või tõlgendab seda suvaliselt. Siiski suutis riigikogu seaduse ilma vaidlusaluste säteteta 1995. aasta alguses vastu võtta.

Lennart Meri pöördus järgmisel korral riigikohtu poole 1996. aasta aprillis. Siis oli riigikogu vastu võtnud mittetulundusühingute seaduse, mis oli Meri hinnangul vastuolus ÜRO lapse õiguse konventsiooniga. Seadus ei võimaldanud muu hulgas alaealisel MTÜ-sid asutada ja presidendi hinnangul oli see põhiseaduse vastane. Riigikohus hindas seadust sarnaselt presidendiga ja tunnistas selle nii asutamispiirangute kui ka muude asjaolude tõttu põhiseadusega vastukäivaks. Riigikogu eemaldas seadusest täisealisuse nõude, võttis selle vastu ja Meri kuulutas selle välja.

Eelviimane kord, kui Meri seadusega riigikohtusse läks, juhtus see keeleseadusega. Riigikogu muutis keeleseadust nii, et valitsus sai võimaluse kehtestada erinevatele valitavatele positsioonidele eesti keele oskuse nõude. Meri hinnangul aga anti muudatusega valitsusele liiga laiad volitused kehtestamaks juba ametisse valitud riigikogu ja ka kohalike omavalitsuste volikogude liikmetele keeleoskuse taset. Samuti ei olnud Meri rahul füüsilisest isikust ettevõtjatele valitsuse, mitte seaduse poolt keelenõuete kehtestamisega.

Riigikohus rahuldas presidendi kaebuse ja leidis, et seadus oli põhiseadusega vastuolus. Valitsus läks järgmisel aastal keeleseaduse muudatusega uuele ringile ja võttis sealt välja keeleoskuse valitsusepoolse hindamise. Seaduse alusel kehtestati nõue, et riigikogu liige ja volikogu liige peavad oskama eesti keelt tasemel, mis võimaldab neil osa võtta vastava organi tööst ja mõista õigusaktide sisu.

Viimane kord, kui Meri mõne seadusega riigikohtusse läks, oli 1998. aasta märtsis presidendi armuandmise korra seadusega. Parlament tahtis kehtestada nõude, et presidenti hakkaks armuandmisel nõustama kõrgetest riigiametnikest koosnev komisjon. Meri leidis, et riigikogus kaks korda vastu võetud seadus reguleerib presidendi tegevust üle. Riigikohus nõustus Meriga, leides, et seadus oli põhiseadusega vastuolus. Uut sellise seaduse loomise katset riigikogu enam ei teinud.

Rüütel läks riigikohtusse neljal korral

Anold Rüütel läks riigikohtusse neljal korral. Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

President Arnold Rüütel jättis seaduse välja kuulutamata kokku 13 korral ja läks riigikohtusse nelja seadusega. Neist kahe osas leidis riigikohus, et seadus ei olnud põhiseadusega vastuolus, ja kahe puhul, et oli. Esmalt vaidlustas Rüütel 2004. aasta augustis seaduse, mis lasi üüri piirmäärad vabaks. Eesti iseseisvuse taastamise järel leidis suur hulk inimesi ennast elamas elupindadel, mis tagastati Nõukogude Liidu okupatsiooni eelsetele omanikele või nende järglastele.

Selleks, et nõnda kutsutud sundüürnikud ei oleks liialt ebasoodsas olukorras ja vältimaks suure hulga inimeste kodutuks jäämist, kehtestati üürile piirhinnad. Näiteks Tallinnas olid sundüürnike üüri piirhind 15 krooni ruutmeetri kohta. Riigikogu võttis vastu seaduse, et need piirhinnad kaotada.

"Iseseisvuse taastamise käigus alustatud omandireform tuleb lõpule viia kooskõlas omandireformi eesmärkidega ning austades õiguskorra põhiseaduslikke aluseid. Seaduste põhiseadusega vastavuse hindamine on riigikohtule põhiseadusega antud pädevus," põhjendas Rüütel riigikohtusse pöördumist. Riigikohus leidis, et seadus oli põhiseadusega kooskõlas ja tagastatud elupindade üürnikel ei olnud õigustatud ootust, et piirhinnad kunagi ei tõuse.

Teisel korral läks Rüütel riigikohtusse 2005. aasta sügisel seadusega, mis võimaldas riigikogu liikmetel kuuluda kohalike omavalitsuste volikokku. Selle seaduse puhul jõudis riigikohus Rüütliga samale järeldusele ja otsustas, et seadus on põhiseadusega vastuolus. Riigikohus tõi peamiselt välja, et selline valimiskorra muutmine ei ole nii lähedal valimistele õigustatud. Riigikohus tegi oma otsuse vaid mõni päev enne valimispäeva, kui eelhääletamine juba käis.

Riigikogu seadustas parlamendi liikmete kohalikesse volikogudesse kuulumise 2016. aastal. Sel ajal president olnud Toomas Hendrik Ilves kuulutas seaduse välja ja see kehtib tänaseni.

Kolmas kord, kui president Rüütel riigikohtusse pöördus, oli seoses e-valimistega, peamiselt võimalusega eelhääletamise ajal oma häält muuta. Nimelt hindas riigipea, et võimalus eelhääletamise ajal piiramatult oma e-häält muuta on põhiseadusega vastuolus. Riigikohus presidendiga selles osas ei nõustunud ja seadus jõustus.

Viimane kord kui Rüütel riigikohtusse pöördus, oli 2006. aasta oktoobris seoses Eestist Saksamaale hilis-ümberasunute varaga ehk viimases laines lahkunuid puudutanud omandireformi seaduse muudatusega. Riigikohus tegi otsuse pärast seda, kui Rüütel oli juba ametist lahkunud, leides, et seadus oli põhiseadusega vastuolus.

Ilves läks riigikohtusse riigikogu palkadega

Toomas Hendrik Ilvesel oli riigikohtusse asja ühel korral. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

President Toomas Hendrik Ilves jättis oma esimesel ametiajal seaduse välja kuulutamata seitsmel korral ja teisel ametiajal kahel korral. Ainsal korral, kui president Ilves mõne seaduse osas riigikohtusse pöördus, käsitles see riigikogu liikmete palkasid. Nimelt olid riigikogu liikmete palgad seadusega seotud keskmise palgaga, aga 2008. aasta lõpus, kui ülemaailmne majanduskriis hakkas Eestisse jõudma, soovisid riigikogu liikmed üldise pahameele foonil oma palkasid langetada. Eriti olukorras, kus need veel jätkuvalt varasemate võrdlusperioodide tõttu kasvasid.

Parlament võttis vastu seaduse riigikogu liikmete palgad 2010. aastani külmutada niiviisi, et need saaksid vaid langeda. Ilvese hinnangul oleks riigikogu enda palkade ülevaatamisega teinud ohtliku põhiseadusliku pretsetendi. Tema hinnangul oli välistatud sama riigikogu enda töötasu muutmine ja samale järeldusele jõudis ka riigikohus.

Parlament hiljem siiski kärpis seadusega oma kuluhüvitisi ja muutis avaliku sektori palgasüsteemi, sidudes selle lahti keskmisest palgast. Need muudatused kuulutas Ilves välja.

Kersti Kaljulaid on riigikohtusse saatnud senini ühe seaduse. Selle aasta juunis saatis ta riigikohtusse kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse. Kaljulaid leidis, et kaitseväele inimeste piiratud jälgimise õiguse andmine ei ole põhiseadusega kooskõlas ja samale järeldusele jõudis ka riigikohus. Kuigi riigikohus tunnistas seaduse põhiseaduse vastaseks, ei nõustunud ta kõigi Kaljulaidi toodud etteheidetega.

Möödunud reedel jättis Kersti Kaljulaid välja kuulutamata pensionireformi eelnõu, viidates selle vastuoludele põhiseadusega. Kui riigikogu selle muutmatul kujul vastu võtab, siis on Kaljulaidil õigus pöörduda riigikohtusse, et viimane otsustaks seaduse põhiseaduspärasuse üle. Kui riigikohus leiab, et seadus on põhiseadusega kooskõlas, peab Kaljulaid selle välja kuulutama.

President Kersti Kaljulaid on seni riigikohtusse pöörunud korra ja saanud õiguse. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: