Kui hea on teil pealinnas üksinda valitseda, et ei mingit koalitsiooni, on ainult Keskerakonna tahe?

Vastab tõele, et ainult üks erakond on võimul. Loomulikult ei ole ka see mudel ideaalne.

Esimene miinus, mis tuleb ette – on ainult üks vaatenurk. Kui asju arutatakse ja lahendusi pakutakse, siis mida laiem on ring ja mida rohkem on kompetentsust, seda laiem on ka pilt. Koalitsioon võiks laiemat pilti juurde anda.

Teisest küljest, mis on koalitsiooni miinus? Liiga palju energiat ja ressurssi kulub asja arutamisele ja kompromissi otsimisele. Tihti ei ole see kompromiss ka kõige parem lahendus.

Seega lähtume demokraatia põhimõttest: kui valija annab ainult ühele erakonnale volituse juhtida linna, tuleb seda võimu teostada, kui valija otsustab teistmoodi, siis tekib koalitsioon.

Pärast 2017. aasta kohalikke valimisi arvas peaminister Ratas, et Tallinnas jälle ainuvõimu võtnud Keskerakond võiks siiski teha koalitsiooni sotsidega, aga teie – saite toona 24 668 häält – olite vastu. Miks?

Mulle tundub, et meil ei õnnestunud – ei taha öelda, kes oli süüdi – viia läbirääkimisi positiivse tulemuseni. Olid erinevad nägemused ja ettepanekud, lõpuks ühte kontseptsiooni ei tulnud.

Kas seda mõjutas ka valimiskampaania, et sotsid olid siis liiga reljeefsed?

Mind kindlasti mitte. See ongi opositsiooni roll – olla kriitiline, aktiivne, reljeefne. Kas ta peab olema agressiivne, seda vast mitte. Reljeefsusel ja agressiivsusel on vahe.

Mullu märtsis võtsite riigikogu valimistel Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnas rekordilised 17 150 häält. Te võinuks küsida ministriportfelli ja saanuks selle. Miks te ei teinud seda?

Positsioon ehk portfell on teisejärguline küsimus, inimest peaks motiveerima ikka see, mida ta tegelikult saaks teha ja saavutada.

Näiteks majandus- ja taristuminister – ehitate Eestis neljarealisi maanteid, suured projektid, avarus, haare...

Jah, aga see ei tähenda, et iga poliitik on piisavalt pädev, et olla iga valdkonna minister. [Eelmine Tallinna linnapea, nüüdne majandus- ja taristuminister] Taavi Aas on kindlasti pädev. Jätkasin pärast valimisi Tallinnas, kus aastatega on mul tekkinud kogemused ja kompetentsus ning pean tunnistama, et mulle meeldib ja on ka huvitav Tallinnas töötada.

Kui see olnuks teistsugune valitsuskoalitsioon, kas te teinuks teistsuguse otsuse?

On ju teada, et Keskerakonnas hääletasin mina selle koalitsiooni vastu. Samas, kui tuli erakonna otsus, siis osalesin koalitsiooniläbirääkimistel ja lähtusin sellest, et meie valijate huvid peavad olema kaitstud nii palju kui võimalik. See on poliitiku vastutus, et tema isiklik suhtumine on mõnikord teisejärguline.

Minule oli emotsionaalselt raske seda valikut aktsepteerida, aga iga poliitik peab lähtuma sellest, et kui arutatakse koalitsioonilepingut, siis seda ei arutata inimestega, kes talle meeldivad või ei meeldi, vaid inimestega, keda valis [riigikogusse] Eesti inimene. Kuna meil ei ole võimalik, et üks erakond saab [parlamendis] ainuvõimu, siis istumegi [läbirääkimiste] laua taga erakondadega, kes on meie oponendid ja kelle ideoloogia läheb tihti lahku Keskerakonna omast.

Keskerakonna juhatuses hääletasid praeguse koalitsiooni vastu Mihhail Kõlvart, Yana Toom, Vadim Belobrovtsev ja Raimond Kaljulaid. Kas praegu hääletaksite teie samamoodi või teistmoodi?

(Turtsatab) Vabandust, et ma nii ütlen, aga selles küsimuses ei ole sisu.

Kui lähtuda olukorrast, kus olime [märtsis 2019], siis hääletaksin samamoodi.

Kui aga praegu peaks tekkima arutelu ühe või teise koalitsiooni üle, siis oleks vaja hinnata, mida saaks saavutada teises koalitsioonis rohkemat ja see oleks hoopis teine arutelu.

Kuna valimistest on möödas juba peaaegu aasta, aga meie ikka arutame, milline koalitsioon võiks olla, siis see ei ole väga konstruktiivne. Peaksime juba arutama, mida selle võimuga teha, mitte seda, kes võimu saab.

Nüüd olete EKRE-ga ühes paadis, ka Tallinnas.

Mismoodi Tallinnas ka?

Teie linnavalitsuse selle aasta eelarve poolt hääletasid ka kõik Tallinna volikogu EKRE fraktsiooni liikmed. Mis see on, kui see ei ole koostöö?

See on küll huvitav lähenemine. Ühest küljest räägime, et poliitikud võiksid tegeleda asja sisuga, mitte ainult lähtuda seisukohast, et opositsioon on alati vastu ja koalitsioon on alati poolt. Ja kui keegi hääletab teise loogika järgi, nähakse ainult poliitilist tagapõhja.

Nii mina kui ka EKRE fraktsiooni liikmed saavad kinnitada, et ei olnud mingit arutelu või kokkulepet enne hääletamist. Mis oli, oli pikk ja detailne eelarvedebatt volikogu saalis, olid [opositsiooni] muudatusettepanekud, millest osa rahuldati ja see oli suhteliselt erakordne Tallinna volikogus ja vaadates Toompeale, kus ükski opositsiooni ettepanek ei lähe läbi. Antud juhul toetasime nii Reformierakonna, EKRE, Isamaa kui ka sotsiaaldemokraatide ettepanekuid.

Miks te toetasite opositsiooni ettepanekuid?

Mõnega neist sooviti midagi arendada ja selles oli meie jaoks sisu. Kui mäletan õigesti, siis linnaeelarvest läks umbes 800 000 eurot just opositsiooni ettepanekute katteks. (Tallinna tänavune eelarve on 700 miljoni euro ringis, toim)

Ma ei varja, et see oli ka signaal. Jah, on opositsioon ja on võimuerakond, loomulikult on meil erinevad arusaamised, aga oleme valmis konstruktiivseks koostööks, kuigi selle maht ei ole väga suur.

Põhjendasite, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus on ainus võimalus säilitada Eestis venekeelne haridus, sest kui Keskerakond teinuks liidu Reformierakonnaga või jäänuks opositsiooni, siis oleks vene kooli säilitamise võimalus olnud null. Kehtib see mõte endiselt?

Jah, see on minu öeldud.

Ei saa aru. Ka Reformi- ja Keskerakonna valitsuse ajal poleks ju keegi hakanud venekeelseid koole sulgema.

Mina küll mäletan peaministri kandidaatide debatti, kus austatud Reformierakonna esimees ütles väga konkreetselt: oleks vaja [vene koolid] kinni panna, kas mitte juba järgmiseks õppeaastaks...

Valimiskampaania ajal võib paljut rääkida, aga kui koos valitsema hakatakse, on elu teistsugune.

Jaah, see vastab ka tõele. Aga tõde selgub ainult koalitsiooniläbirääkimiste käigus. See on juba vana jutt, et kas Reformierakonnaga olnuks võimalik midagi läbi rääkida või mitte. Täna pole seda enam mõtet arutada.

Aegajalt tundub, et Reformierakond on Keskerakonnale kurjuse kehastus. On see nii?

Palju aastaid oli Keskerakond opositsioonis ja siis öeldi meie kohta "kurjuse kehastus".

Mina pole seda küll öelnud.

Aga paljud ajakirjanikud ja poliitikud ütlesid, mis on ka arusaadav, sest alati on poliitiline jõud, mis kellelegi ei meeldi.

Aga Reformierakond praegu Keskerakonnale?

Minu poliitiline karjäär ei ole väga pikk...

Kuidas? Juba 20 aastat tagasi olite sotsiaaldemokraat, Mõõdukate erakonnas.

(Naerab) See ei olnud poliitiline karjäär.

Alguses mulle tundus, et tuleb väga täpselt määrata, kellega peab asju arutama ja kellega ei pea. Praegu arvan, et iga erakonnaga peab asju arutama, kuigi mitte iga erakonnaga ei saa koalitsiooni teha. Aga, et mingi erakond on absoluutselt välistatud ja teda vaadatakse kui kurjuse sümbolit – see lähenemine ei ole õige.

Kas te teate, kes teatas mullu 20. oktoobri ajalehes Lääne Elu: "Mihhail Kõlvart on suurepärane linnapea, teeb julgelt otsuseid."?

Ei tea.

See oli Reformierakonna auesimees Siim Kallas.

(Üllatub) Väga meeldiv.

Kui teid möödunud kevadel valiti Tallinna linnapeaks, ütlesite: "Iga inimene, kes elab Eesti riigis, peab mõistma eesti keele tähtsust ning tajuma selle kultuurilist konteksti." Miks te siis olete vastu vene koolide üleminekule eestikeelsele õppele?

(Naerab) Jaah... Sellele küsimusele ei ole ühe lausega vastust.

Alustame sellest, et eesti keel ei ole ainult suhtlemise vahend. Keel on iga rahvuse mentaalsuse selgroog. Ilma keeleta ei ole kultuuri ja ilma kultuurita ei ole rahvust ega riiki. Keele tähendus on palju suurem kui riigikeel või õppekeel.

Teistest rahvustest inimesed, kes siin elavad, toovad tänu enda kultuurile lisavõimalusi, mitte lisaprobleeme. Nende kultuuriline taust annab teist vaatenurka, teist teadmist ja nii tekib ühiskonnas erinevate arusaamiste sünergia, mis loob uusi teadmisi ja uusi võimalusi. Kui rahvusvähemused kaotavad enda keele ja kultuuri, siis kaob osa nende potentsiaalist.

Inimene peab oskama eesti keelt ja tundma eesti kultuuri – seda keegi ei vaidlusta. Ei ole praegu ka nii, et kohalikud venelased ei taha õppida eesti keelt. Pigem on probleem selles, et avalik sektor ei ole suutnud aastate jooksul luua võimalusi, et inimesed saaksid [eesti] keelt õppida. See ei välista muidugi inimeste isiklikku vastutust.

Kõik saavad aru, et nende lapsed peavad õppima eesti keelt. Mina arvan, et me liigume selles suunas niikuinii.

Millises suunas?

Selles suunas, et venekeelsed vanemad hakkavad enda lastele valima eestikeelset kooli. See juba toimub. Aga eesti kool ei ole praegu valmis võtma nii palju vene õpilasi.

Kui ma aga küsin praegu, kas Inglise kolledž, Prantsuse lütseum, Saksa gümnaasium on haridusmaastikul väärtus, sest seal on teine õppekeel ja kultuuriline alus? Kindlasti vastatakse – jah.

Tulevikus hakkab vene koolide arv langema igal juhul. Aga isegi tulevikus võiksid olla vene koolid, kus oleks tagatud eesti keele õpe, aga säilitatud õpilaste kultuuriline taust.

Ma teen asja veel keerulisemaks. HEV-lapsed ehk hariduslike erivajadustega õpilased. Nende arv kasvab iga aastaga, Tallinnas, Eestis, kogu Euroopas. Kuidas peavad nemad õppima mitte-emakeeles, sellele ei vasta keegi.

Poliitikutele meeldib kõigepealt otsustada ja siis vaadata, millised on tagajärjed. Mõnikord võiks rohkem analüüsida ja alles siis otsustada. Väga paljud meist ei saa aru, mis on probleemi sisu, aga poliitikud kütavad emotsioone. Mõned protsessid arenevad palju kiiremini ja efektiivsemalt, kui poliitikud ei sekku.

Kohalikud valimised on tulekul ja küll poliitikud sekkuvad, te saate sellest ka ise aru.

Jah, kuigi mõnede teemade puhul võiks olla enne valimisi moratoorium. Seal, kus teame, et tekitame ühiskonnas lisapingeid. Ei ole ju nii, et tekitame konflikti ja pingeid, valimised mööduvad ning pinged ja konfliktid saab kappi panna. Need elavad oma elu edasi.

Millised need teemad oleksid?

Rahvusteemad, eelkõige. Üldse teemad, mis puudutavad vähemusi, need tekitavad emotsioone. Kas on vaja seda arutada enne valimisi? Arvan, et siin on väga palju riske.

Augustis 2019 ütlesite, et koalitsioon EKRE-ga pole Keskerakonnale hästi mõjunud. Ometi peaks teie valijatele sobima praeguse valitsuse konservatiivne hoiak traditsiooniliste pereväärtuste hoidmisel või sisserände, ka Ukraina päritolu hooajatöötajate ohjeldamisel.

Sisseränne võib olla Eesti ühiskonnale probleemiks, mis aga ei tähenda, et seda saab vihaga lahendada. Siin tuleb vaadata, kui palju on meil vaja tööjõudu, kuidas seda reguleerida ja kuidas vältida riske.

Ukrainast tulnud võõrtöölised töötavad ka Tallinnas paljudel ehitusobjektidel. Millise pilguga  te seda vaatate?

Sellise pilguga, nagu ütles üks ehitusfirma juht: kui ei oleks ukrainlasi, siis suurem osa objekte seisaks, neid ei oleks võimalik ehitada. Kas päris nii, ma ei tea, võibolla peaks siis inimestele rohkem maksma ja tööle tuleksid ka kohalikud, kui palk oleks märkimisväärselt suurem.

Ühes me aga ei vaidle, sest kõik saavad aru: Eestis on tööjõupuudus. Nii tekivadki pragmaatilised küsimused – kuidas seda lahendada ja kas saab ilma välistööjõuta. Kui ei, tuleb seda reguleerida ja mõelda ka sotsiaalsele aspektile. Praegu on tekkinud olukord, kus majandus vajab tööjõudu, aga kes tegeleb sotsiaalse aspektiga?

Tallinna linn.

Tunnetame seda juba ammu – lasteaedades, koolides, seda näevad meie sotsiaaltöötajad, on lõimumise küsimused. Probleem on, aga suhtumine ei saa olla emotsionaalne.

Me ei ole kaalunud, mida tähendab migratsiooni kasv lõimumisele, sotsiaalsele aspektile. Me ei ole selleks valmis. Mis toob teise riski – hakkab kasvama pinge, hakkavad kasvama ksenofoobsed meeleolud, seesama viha, millest ükski ühiskond ei ole huvitatud.

Aga kui meie lihtsustatud lähenemine on selline – mida rohkem tööjõudu, seda parem...

Valitsus ütleb praegu ikka, et piirame.

... või teine äärmus on see, kui ütleme, et võõraid ei ole meile üldse vaja.

Mõlemad lähenemised ei ole adekvaatsed. Kui tõõjõu vajadus on olemas, tuleb seda tunnistada ja siis protsessi reguleerida.

Koalitsioon leppis kokku teha koos kohalike valimistega sügisel 2021 ka rahvahääletuse põhiseaduse muutmiseks, et sõnastada abielu mehe ja naise liiduna. Kuidas teie sellesse suhtute?

Mnjah... (Paus) See, et nendele küsimustele peavad vastama poliitikud, on juba probleem, sest seda arutelu hakatakse poliitiliselt kasutama.

See  arutelu muutub kohalike valimiste teemaks, mis tegelikult ei ole kohalike valimiste teema.

Minu suhtumine on: jah, abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, nii on ka meie perekonnaseaduses. Miks on vaja seda üle kinnitada põhiseaduses, mina ei tea.

Praegu lähtume, et see [rahvahääletus] on koalitsioonileppes, mida tuleb täita. See on aga veel üks küsimus, kus ühiskonnas hakkab tekkima viha. Siin on probleem.

See rikub kohalikud valimised.

Antud kontekstis on valimiste tulemus teisejärguline, mina räägin sügavamatest protsessidest.

Kuivõrd vastab tõele, et on Jüri Ratase Keskerakond ja Mihhail Kõlvarti Keskerakond ja siis veel Tartu Keskerakond, mingi Ida-Viru Keskerakond jne?

Ükski erakond ei ole huvitatud, et tema sees oleksid erinevad fraktsioonid, aga samas on igas erakonnas erinevaid gruppe. Mina olen huvitatud sellest, et erakond oleks ühtne.

Kuidas tegelikult on?

Ei ole näha, et Keskerakond läheks kaheks või kolmeks. Kindlasti on erinevaid arutelusid, pingeid ja probleeme, aga et oleks tendents, kus erakonnas tekib kaks või kolm fraktsiooni, seda mina ei näe.

Olete nõus nendega, kes ütlevad, et Mihhail Kõlvarti positsioon Keskerakonnas muutub järjest tugevamaks – teist on saanud vene tiiva liider, kes laiendab oma mõju üha rohkem ka nö eesti sektorisse?

Saan küsimusest aru, et siin peaks olema aktiivne ja läbimõeldud tegevus, et kasvatada erakonnas enda mõju. Esiteks pean vist tunnistama, et viimasel aastal on 99 protsenti minu motivatsioonist pühendatud Tallinna linnale ja ma ei ole teinud palju tööd erakonnas, mida peaksin aseesimehena tegema hoopis rohkem.

Teiseks ei ole mul eesmärki, et peaksin koguma eelismõju erakonnas. Mulle positiivne ja ka erakonnale vajalik oleks see, et erakonna juhid ja liidrid koguksid autoriteeti ja mõju sõltumata nende emakeelest.

Sügisel 2018 pöördusite presidendi poole, sest – teie sõnul – Eestis sildistati inimesi lähtuvalt nende rahvusest, nimetades olulist osa ühiskonnast "sandiks, kes ei taha kõndida", "praagiks" või koguni "vähkkasvajaks" ja sellised väljendid kõlasid ka Riigikogu saalis, lisaks oli saanud tavapäraseks osade poliitikute või ajakirjanike püüdlus luua pilt tervest rahvusest lähtuvalt ühe inimese tegudest. Kas pooleteise aastaga on Eesti paremaks muutunud?

Muidugi tahaks loota, et Eesti muutub iga aastaga paremaks. (Paus) Viimasel pooleteisel aastal pole taolisi väljaütlemisi kuulnud. Kui aga rääkida pingetest ühiskonnas, siis – kahjuks ei [ole paremaks muutunud]. Pingeid on jätkuvalt palju.

Kust pinged tulevad?

Kõik tajuvad, et üheks põhjuseks on jätkuvalt emotsionaalne poliitiline vastandamine. Mõnikord näeme, et agressiivsus leiab väljundi ka tänavatel ja see muutub muidugi ohtlikuks. Siin peavad poliitikud olema ettevaatlikud, nad peavad aru saama, et võivad luua fooni, võivad luua keskkonna, mis hakkab ühiskonnas elama oma elu. Siis hakkavad protsessid kontrolli alt väljuma. Kas me tihti või üldse sellele mõtleme? Kardan, et mitte alati.

Kui isiklik on see teema – meenutades kirja presidendile – teile endale?

Olen juba lapsepõlvest (tema vanemad kolisid Kasahstanist Eestisse, kui poeg oli kolme-aastane, toim) harjunud, et olen teistsugune. Minu kohta on öeldud, ka avalikult, erinevaid asju, ise aga jälgin, et see ei tekitaks mul isiklikke emotsioone.

Ja see kiri [presidendile] ei olnud võimaliku emotsiooni väljund, see oli tähelepanu pööramine protsessidele, mis minu arvates on ohtlikud. Mul tõepoolest süda valutab, kui tekib arusaam, et protsessid on üldisemad, kui konkreetse inimese emotsionaalne väljaütlemine.

Kas president vastas teile tookord?

President mitte, ametlik vastus tuli tema kantseleist.

Miks te otsustasite linnapeana sulgeda Tallinna Televisiooni?

Otsus oli pragmaatiline. Ma ei näinud sel tulevikku. Selleks, et seal tekiks kvaliteetne toodang, oleks vaja täiendavalt raha eraldada. Mina arvan, et see ei oleks mõistlik.

Kui palju teid Keskerakonnas selle otsuse eest kritiseeriti?

Mitte ainult Keskerakonnas. Kriitika oli laiem.

Muidugi, sest maapiirkondades kadus paljudel inimestel võimalus vaadata vabalevist nii Tallinna Televisiooni kui ka, oleme ausad, Keskerakonna poliitikuid.

Mitte ainult Keskerakonna poliitikuid, veel üks erakond oli Tallinna Televisioonis päris populaarne. EKRE.

Ma võtan omaks, jah, maakondade inimesed kaotasid ühe telekanali. Aga peame aru saama, et Tallinna Televisioon ei olnud üleriigiline kanal, see oli ühe omavalitsuse televisioon, mille maksis kinni Tallinna maksumaksja. Seda raha on võimalik kasutada efektiivsemalt.

Need teised, väljaspool Tallinna, ei ole teie valijaid?

Asi pole selles, kelle valijad nad on. Jutt on sellest, et Tallinna Televisiooni tallinlased ei vaadanud.

Aga, ühel üritusel rääkisin sama juttu, seal olid lugupeetud eakad inimesed, kes ütlesid, et nemad kõik vaatasid. Tõstsin käed üles ja vabandasin. Aga kui lugeda statistikat, siis selle kanali vaadatavus tallinlaste seas oli marginaalne ja, et teha korralikku televisiooni, oleks vaja investeerida palju rohkem ja ka siis pole garantiid, et tallinlased hakkaksid seda vaatama. See [sulgemine] oligi matemaatiline otsus.

Teie valijad vaatavad venekeelset telekanalit PBK, kuhu Tallinna linnavalitsus ostab saateaega. Hiljuti otsis kapo läbi nende kontori, põhjuseks Lätis alustatud uurimine EL-is rahvusvaheliste sanktsioonide alla pandud inimesega seotud äritegevus. Teie ei kaalu koostöö katkestamist või peatamist PBK-ga, kuni kahtlused selgeks saavad?

Meie huvi on väga pragmaatiline: partner peab tagama meile televaatajad ja inimesed vaatavad PBK-d. See, mida meie näitame, ei ole seotud kanali ülejäänud sisuga. Samamoodi on valitud meie partneriteks eestikeelsed telekanalid. Nii saab rohkem televaatajaid Tallinna informatsiooni ja see on ka odavam kui enda televisiooni ülalpidamine.

Kõik partnerid valiti konkursi või riigihankega ja praegu ei ole mõjuvat põhjust, et lepingut lõpetada, ilma, et linn ei kaotaks rahaliselt. Meil ei ole ka piisavat informatsiooni, mis seal [PBK-s] toimub, rääkimata sellest, mis hakkab toimuma.

Kuna PBK-st on nii palju juttu, siis... Oleks imelik arvata, et kaasaegses maailmas saab informatsiooni piirata, inimene leiab alati informatsiooni, mida ta soovib. Teine aspekt: ei ole ka õiglane arvata, et just venekeelsed inimesed ei suuda informatsiooni analüüsida, ei suuda mõelda ja ei suuda teha valikuid. Inimesed suudavad teha järeldusi, mis on adekvaatne, mis objektiivne või subjektiivne. Mina usun, et meie inimesed – sõltumata emakeelest – on piisavalt targad.

Teate, mida oponendid teile praegu ütleksid?

Olen kuulnud, olen kuulnud. (Muigab)

Et varsti näeme jälle, kuidas Vene saatkonna juurde Tallinnas koguneb järjekord inimestest, kes soovivad hääletada Putini või "Ühtse Venemaa" poolt. See on Vene telekanalite mõju, öeldakse teile.

Kõigepealt on meie eesmärk, et Eestis oleks rohkem Eesti kodanikke.

Teiseks me vist ikka päriselt ei tea, keda nad seal valivad.

Kolmandaks, inimesed oskavad mõelda. Kui nad kellegi arvates eksivad, siis on neil ka selleks õigus. Aga kuidas teistmoodi? Kui me mingi hetk ütleme, et peaksime jälgima, millist informatsiooni inimesed saavad, jagama informatsiooni õigeks ja valeks, siis – mulle tundub – on see päris ohtlik tee.

Ja kes on need, kes hakkavad otsustama, milline informatsioon on õige alguses ühele konkreetsele inimesele ja siis kogu ühiskonnale? Kui ma hakkan sellest rääkima, on mul juba natuke hirmus. On keegi, kes otsustab, mis on õige informatsioon ja mis on vale informatsioon...

On see tõsi, et olete Tallinna linnavalitsuses alustanud reorganiseerimist, et muuta linnavalitsemine lihtsamaks?

Eesmärk on laiem. Linnal peab olema suurem kontseptuaalne nägemus, millist linna me soovime mitte ainult praegu, vaid ka 25 aasta pärast.

Kõlab imelikult, aga viimased suured planeeringud ja arenguvisioonid ehituses olid magalate projekteerimise ajal. 30 aastat tagasi. Praegu, üldiselt, otsustab eraarendaja, kuidas hakkab linn välja nägema. Ma ei ütle, et seda oleks vaja ülereguleerida, aga vajame laiemat arenguvisiooni, mille üks osa on vastus küsimusele, milline peab olema linna [valitsemise] struktuur. Siin on vaja muutusi ja aastaga on tekkinud arusaam, kuidas seda muuta.

Üks teie linnaametnik tunnistas, et "ballasti on kogunenud palju, asjad sumbuvad lõpututesse kooskõlastamistesse". Kui täpne on tema kirjeldus?

Horisontaalne koostöö on see, mida peab arendama. Nii valdkondade kui ka konkreetsete asutuste vahel. See, millest teie räägite, näitab, et juhtimine on ainult vertikaalne. Et asjad liiguksid kiiremini, on vaja rohkem horisontaalset juhtimist ja initsiatiivi. Seda saab tagada muuhulgas struktuuri muudatustega, aga vaja on ka organisatsiooni kultuuri muutust. Ja see vajab aega.

Kas need struktuurimuutused jõuavad ka näiteks Tallinna kultuuriametisse, küsiksid teilt praegu paljud?

(Muigab) Tallinnas on 270 asutust, umbes 14 500 töötajat. Mõned muutused juhtimises peavad doominoefektina tooma muutusi ka allpool, mõned muutused tuleb ellu viia igas asutuses eraldi. Kas me sellega tegeleme? Jah, tegeleme. Kas meie eesmärk on jõuda igasse asutusse, ühel või teisel viisil? Jah, selline eesmärk on olemas.

Kui teil tuleb otsustada, kas autotee laiemaks ehitada või sinna jalgrattatee lisada, siis kumma valite?

See on lihtsustav küsimus. Võimalik on ka teine lähenemine – nagu me tegime Reidi teega. Autod said ruumi ja ehitati kergliiklustee. Suuremate tee-ehituste puhul käivadki need asjad käsikäes.

On jäänud siiski mulje, et teie olete rohkem autojuhtide poolel, kes moodustavad suure osa valijaskonnast.

(Naerab) Jah, olen seda mitu korda kuulnud ja lugenud ka.

Ühte või teist projekti oleks õige ellu viia siis, kui see on läbi mõeldud ja linnaruum on selleks valmis. Et ei oleks mingi idee idee pärast, vaid see teeks linna elu paremaks ja võimalikult paljudele inimestele. Sõltumata sellest, kas nad sõidavad jalgrattaga või autoga.

Mullu sügisel lubasite telesaates Laser, et mõtlete Tallinnas piirkiiruse alandamisele 40 km/h peale. Mida te välja mõelnud olete?

Meil oli tallinlaste rahulolu uuring, kus küsisime ka, mida inimesed arvavad piirkiiruse alandamisest. Tuli välja, et tallinlased seda ei poolda, sõltumata sellest, kas nad sõidavad bussi, auto või jalgrattaga.

Osa tallinlasi võib pooldada ka piirikiiruse tõstmist 60 km/h peale.

Just. Praegu me aga juurutame süsteemi, et foorid ja märgid saaksid liiklust reguleerida lähtuvalt infost, mida nad operatiivselt tänavatelt saavad. Siis võibki piirkiirus olla väiksem ja tänu sellele on liiklus sujuvam. See on meie tulevik – targad foorid, mis panevad paika liikluse takti, ja elektroonilised liiklusmärgid, mis saavad muuta autode kiirust.

Kas Tallinn ehitab super-haigla?

Kui projekti minimaalne maksumus on 400 miljonit eurot, siis peame aru saama, et selle suudame ellu viia ainult koostöös riigiga. Tallinn on motiveeritud teemaga tegelema, püüame seda ette valmistada, kuid see ei ole ainult Tallinna projekt, vaid kogu riigi oma.

Küsimus on ka Euroopa Liidu rahas?

Jah, esimene vastus tulebki Euroopast, mingi osa peab tulema Eesti riigi poolt ja siis saab tulevikus konkreetsemalt rääkida.

Millal alustavad riik ja linn Narva ja Rakvere poolt Tallinnasse suubuva ülilagunenud Peterburi tee renoveerimist?

Meil on muidugi ootus... Kuna jutt pole ainult Tallinna linna maanteest, vaid rahvusvahelisest magistraalist, siis peaks sinna tulema ka riigi toetus, riigi rahastus. Linna arvates läheb see projekt maksma umbes 40 miljonit eurot. Ei ole väike raha. Meil on jätkuvalt lootus, et riik võiks Tallinna toetada, kuid hakkame ise tasapisi tegelema. Meil on plaan, et järgmise aasta eelarves võiks juba projekteerimist ette näha.

Kas sügisel 2021 võidab Keskerakond ka kuuendat korda absoluutse enamuse Tallinna volikogus?

Seda otsustavad valijad.

Mida üks poliitik saakski muud öelda?

Jah, loomulikult. Aga muidugi on iga poliitik huvitatud sellest, et tema erakonna toetus kasvaks, aga selleks ei piisa ainult poliittehnoloogiaga tegelemisest, tuleb tegeleda ka asja sisuga. Siin on meil rohkem vastutust kui opositsioonil, sest võim on meie käes ja inimesed saavad hinnata meie tööd selle järgi, mida me reaalselt teeme.

Selja taga on Tallinn, taganeda pole kuhugi.

Kui üks või teine erakond võidab või kaotab valimistel, ei peaks see olema tragöödia. See on järgmine samm ühiskonna arengus.

Sotsidega liitunud Raimond Kaljulaid arvab, et Kõlvarti jaoks on kõige loogilisemaks partneriks pärast valimisi EKRE ja Isamaa. Kas nii ongi või hirmutatakse sel moel teie valijaid?

Seekord vist Raimond ei hakka osalema Keskerakonna poolt koalitsiooni loomisel, ükskõik, kes oleks meie teine võimalik partner.

Tõsi, tema on sotsiaaldemokraatide linnapea kandidaat.

Ja kui seda teemat tuleks arutada pärast valimisi sotsidega, siis Raimond ongi vist üks neist, kellega koalitsiooni tulevikust saame arutada.

Aga kui rääkida tõsiselt, on see natuke sedamoodi küsimus, et mis on õige koalitsioon? Aga ei ole õiget koalitsiooni.

Mulle isiklikult oleks lihtsam teha koostööd erakonnaga, kus on sarnane ideoloogiline arusaam asjadest. Selles mõttes on ilmselge, et meil on sotsiaaldemokraatidega sarnane ideoloogia. Ja tulemus ei peaks sõltuma sellest, kas nende erakonnas on Raimond Kaljulaid või Rainer Vakra või veel mõni endine keskerakondlane, vaid ideaalis sõltuks ikka sellest, et tõepoolest on sarnane maailmavaade, mille põhjal on võimalik midagi üles ehitada. Kas see päris elus töötab? Mitte alati.

Muidugi soovib iga erakond valimistel saavutada maksimaalset tulemust. Keskerakonnale on see Tallinna linnas 40+ häält [79-liikmelises] volikogus.

Te olete 42-aastane. Kui pikalt kavatsete jääda Tallinna linnapeaks?

(Naerab) Kas on juba aeg minna, või? (Naerab uuesti)

Kolleeg Anvar Samost kirjutas, et ainus positsioon, kuhu teil liikuda, on see, mida praegu täidab Jüri Ratas.

On veel üks positsioon, mis mulle väga meeldib. Taekwondo treener.

Mina olen väga spordikauge inimene, jääme poliitika juurde.

Mnjah... Kas mul on selline [peaministri] eesmärk?

Olete ise öelnud, et poliitikul peavad olema ambitsioonid.

Loomulikult peavad poliitikul olema ambitsioonid (naerab), sellega olen 100 protsenti nõus.

Mina usun siiralt, et inimesel on elus tähtsad etapid, mis valmistavad teda mingiks rolliks. Natuke saatuse moodi arusaam. Kui tulevikus peaks niimoodi juhtuma, et minu eesmärgiks on peaministri koht, siis mina tahan, et mul oleks piisavalt palju ettevalmistusetappe ja aega, et olla selleks valmis.

Teine vaade seisneb selles, et aasta tagasi sai minust linnapea ning tahaksin palju asju ära teha, midagi reaalset saavutada. Siin ja praegu. Selleks, et mul oleks alus, motivatsioon, võibolla ka inimeste toetus, et mõelda teiste perspektiivide peale.

Aga praegu on mul väga palju asju, mida Tallinnas teha.

Miks on teie kabineti nõupidamislaual just väikeste kaktuste rivi?

Nad koguvad negatiivset energiat, kui see peaks kuskilt tulema. (Naerab)