Eestist sõdis jõuludest 1979 kuni varakevadeni 1989 Afganistanis 1652 ajateenijat. 37 neist langes. See oli küll võõras sõda, kus meie poisid pidid sõdima, aga ometi valusalt lähedane.

Nõukogude Liidu ametlikud kaotused olid üle 15 000 langenu. Ent siiani räägitakse ka kaks-kolm korda suurematest arvudest, kui juurde arvata haavatasaamise järel või haigustesse surnud sõdurid.

Endiselt on ebaselged tegelikud põhjused, miks Nõukogude Liidu juhid otsustasid korraldada Afganistanis võimupöörde, mille käigus tapeti sealne president Amin, pandi asemele Moskvale lojaalne Karmal, viidi sellesse riiki 40. armee ja hakati ehitama sotsialismi. See oli sama tobe ja lootusetu nagu proovida kasvatada Eesti põldudel apelsine.

Üks Afganistani kaitseministeeriumi alampolkovnik, kellega 30 aastat tagasi – "Noorte Hääle" ajakirjanikuna – Kabulis kohtusin, rääkis kujundlikult nagu sealsed inimesed sageli oskavad: "Nõukogude Liit tegi ühe olulise vea. Ta nägi Afganistanis paari lilleõit ja arvas, et on saabunud kevad. Aga ei märgatud, et ümberringi on igilumega kaetud lagendik. Paar lille pole veel tõeline kevad, kuid siin hakati neid lilli veel võõra väetisega niisutama."

Kuidas seda sõda kirjeldada? "Tähtis oli jääda inimeseks ja jääda ellu," annab vastuse narvalane Aleksei Levitski, kes 1986-1988 sõdis Nõukogude eriüksuse ajateenijana Afganistanis.

Nüüd kuulub ta MTÜ-sse Bastion, kes tunamullu sügisel püstitas Narva mälestusmärgi "Afganistanis langenud Eestimaa poegadele", mis on meenutus aastatest 1979-1989, aga samuti 2004-2014, kui NATO operatsioonil Afganistanis osalesid Eesti kaitseväelased.

30 aastat tagasi lahkus Kabulist maanteed pidi viimasena 103. dessantdiviisi kolonn, mille komandör polkovnik Jevgeni Botšarov käsutas oma mehed liikuma 4. veebruari öösel kell 2.30. Eelmisel õhtul põletasid tema ohvitserid veel viimased kotitäied pabereid ning taustaks täristasid sõdurid kojusaamise ülemeelikuses taeva poole automaatidest ja kuulipildujatest. Kabuli jäänud TASS-i ajakirjanikud kirjutasid valmis testamendid ja müüriga piiratud Nõukogude Liidu saatkonna spordiväljaku kõrvale viidi külmutusautod – igaks juhuks, kui on tarvidus surnukuuri järele.

Viimase kolonni sõit, et mitte öelda roomamine Kabulist üle Salangi mäekuru ja siis Usbekistani piirini kestis kümme päeva. Lumelaviin pühkis mägede vahelt kuristikku veoauto Kamaz, kabiinis istunud kolm sõdurit hukkusid. Teise laviini alla mattunud teeäärsest valvepostist kaevati peaaegu viimasel hetkel välja nii sõdurid kui ka nende koer, poistel vedas, nad jäid ellu. Kusagilt tulistati kolonni pihta ja kolonnist anti vastutuld, aga see kõik oli kuidagi kaootiline, otsekui unine.

Ja kuigi 15. veebruaril 1989 teatas 40. armee juhataja kindral Boriss Gromov piirilinnas Termezis, et tema selja taga Afganistanis pole enam ühtegi Nõukogude sõdurit, ei olnud see päris täpne. Kabuli jäi käputäis Nõukogude eriüksuste võitlejaid, aga ka näiteks sõjaliste nõunike kaitsemeeskonnas teeninud Põltsamaa poiss Uno Targama. Tema lahkus sealt alles märtsi alguses.

Lõppenud suure sõja kõrval olid need juba pisiasjad.