Käesoleva mõtisklusega jätan ma toimunu enda jaoks seljataha. Kõik. See on nüüd läbi. Õnneks leidis kinnitust, et Eesti on õigusriik ja minu töölt vabastamine on tunnistatud õigustühiseks.

Kurb muidugi, et selle kõige jaoks kulus umbes kolmkümmend tuhat eurot, mille maksis kinni Lüganuse valla maksumaksja. See summa on umbes sama suur kui ühe koolijuhi aastapalk koos tööandja kuludega. Kahjuks ei saanud selles loos kedagi isiklikult vastutama panna, sest tegemist oli kollektiivse otsusega. Aga kohtulahendiga loen ma loo lõppenuks.

Kuid kas kohtulahendiga saabus mu hinge rahu?

See kõik oli nagu üks suur suhtedraama ja andis mulle märku, kui palju rohkem peame koolis õpetama, kuidas lahendada probleeme mõistlikult, et meie tulevased juhid ja otsustajad oleksid targemad ja tasakaalukamad.

Ma ise küll lootsin, et kohtulahend toob sellele suhtedraamale mingi selgema lõpu, kuid ei tekkinud hurraa-momenti, sest pean toimunut senini väga ebaõnnestunud teekonnaks, mis ei olnud minu juhitud ja kuhu ma ei sattunud vabatahtlikult. Õiglus seati küll jalule, kuid võidujoovastust ei ole.

Mis mu hinge närima jäi?

Olin koolijuht 15 aastat ja selle aja jooksul nägin mitut omavalitsusjuhti, kuid ei osanud oodata, et mul tuleb puutuda kokku sellise suhtumisega võimuga. Ma julgen seda nimetada kuulujutupõhiseks valitsemiseks.

Kõige rohkem tegidki mulle haiget vallavanem Rauami väljaütlemised, millel oli eesmärk mulle haiget teha. Ta ei saanud aga aru, et teeb oma sõnadega haiget palju suuremale hulgale inimestele kui ainult mulle.

Näiteks süüdistades, et meil koolis käib justkui üks suur poliitpropaganda ja siin on ühe erakonna kants. Ilmselt viitas ta reformierakondlastele. Või süüdistades, et tegeleme õpilaste ajupesuga – ta ei tahtnud uskuda, et oli abiturientide enda initsiatiiv tulla vallamaja ette mulle toetust avaldama.

Ühesõnaga, mulle sai kiiresti selgeks, et vallajuhtidel pole aimugi, mis on kool ja mida siin tehakse. Minu vallandamine oli kellegi isiklik soov.

Ütlen umbmääraselt "kellegi", sest ma pole senini kindel, kelle huvides see lõpuks oli. Noorte kogunemine oli justkui maailma lõpp. Mõned noored kasutasid koolimaja ruume kogunemiseks, milleks neil oli minu hinnangul olnud täielik õigus. Mingil ajal levis vallas ka jutt, et noored olid arutanud vallavõimu kukutamist. Absurdne! Ja kui arutasidki?! Nad oleksid võinud seda arutada ka mõnes vahetunnis?!

Kas pidanuksin seisma iga õpilase juures ja kontrollima, et keegi vallavõimu kohta midagi halvasti ei ütleks? Peaks olema teretulnud, et noored arutlevad poliitika üle. Vallavõimu kukutamine ei ole ehk parim teema, aga koolis nad kasvavadki ju aktiivseteks kodanikeks.

Ilmselt ulatuvad tagamaad palju kaugemale kui too õnnetu noorte kogunemine.

Mullu augustis, vahetult enne õppeaasta algust kärbiti kooli eelarvet. Õpetajad eesotsas Anu Vauga, kes hiljem minu asemel direktoriks valiti, tulid minu käest selle põhjuseid küsima. Kuna ka mulle selle kohta täpseid selgitusi ei antud, ei osanud ma vastata. Oli loomulik, et õpetajad küsisid selle peale selgitusi vallast. Ja mis nad vastuseks kuulsid?

Et vallavanemal on tohutult kahju, et kooli enda juht ei suuda küsimustele vastata. Ega ta ise ka vastanud, vaid pakkus välja, et haridusnõunik võib tulla asja kõikidele õpetajatele selgitama! Üks suur mull ja keerutamine.

See õnnetu noorte kogunemine oli vaid ettekääne ning vallavanem lihtsalt see mees, kes pidi otsuse ellu viima. Kellelegi ma kuidagi ette jäin ja üks tankist saadeti lihtsalt seda tööd ära tegema. Kuid neil polnud aimugi, et saaga eskaleerub nii suureks.

Elu pärast 5. detsembrit polnud siin koolis ja kogukonnas enam endine kellegi jaoks.

Kui tuli minu vallandamise teade, olin Tartus koosolekul, et edendada Eesti haridust. Teade lõi mu rivist välja. Aimasin küll, et ilmselt tuleb mingi järgmine jama, millega pean tegelema, aga tuli hoopis otsus, millega lõigati mind hetkega koolist ära, ja klaarima hakkasid seda hoopis õpetajad.

Oli valus tunne: korraga olen üksi ning pean kõrvalt vaatama, kuidas minu inimesed peavad lahingut vallajuhtidega. Sekkuda ei saanud, sest teadsin: see toob vaid suuremat segadust koolile ning mingil hetkel hoidis mind sekkumast ka advokaat, kes mind esindas.

Mida me õppisime?

Kes oleks võinud arvata, et nii alalhoidlik inimliik nagu õpetajad hakkab vastu! Streikimiseni välja. Eestis on ju veel näiteid, kus kool hakkab valla otsusele vastu, kuid need vallad on olnud mõistlikud ja arusaavamad kui meie oma.

Õpetajad said tookord väga hästi aru, et ma pean olema eemal. Kuid nad ise ka ei uskunud alguses, et see viib nii kaugele, et vallale tuleb saata ametlik streigiteade.

Õpetajad on öelnud tagantjärele, et nad ei lahendanud kõiki olukordi 100% õigesti, kuid tegutsesid, nagu oskasid. Vallavalitsuse ja kooli arusaamad meeskonnatööst ja sellest, mida sisaldab kooli juhtimine, olid väga erinevad. Inimestega peab suhtlema. Kui sa ei saa millestki aru, siis küsi.

Õpetajad nõudsid mind tagasi, kuigi oli ju teada, et ma ei saa enam tulla. Ka mu advokaat ütles, et pean edastama selge sõnumi: see ei ole võimalik. Aga läksin tookord siiski vallavanemaga rääkima sooviga mõista, kas ta on saanud aru, et nii asju ei aeta.

Kahjuks nõudis vallavanem ka siis, et ma tunnistaksin: noored tahtsid vallavõimu kukutada ning kõik on lihtsalt üks suur reformierakondlaste PR-kampaania. Sain aru, et siit mõistlikkust otsida pole mõtet, on vaid üks suur jonn ja emotsioonide pinnal tegutsemine.

Ma ei saa inimesele keelata tundeid, kuid oleksin oodanud professionaalsemat käitumist, sisulist läbirääkimist. Kuid mul on väga hea meel, et see saaga lõppes Anu Vau koolijuhiks saamisega. Ma ei näinud sellel kohal kedagi teist.

Mida me sellest õppisime? Sain aru, et olen juhina õiget asja ajanud, sest see, kuidas koolis kriisi ajal seljad kokku pandi ja tegutseti, oli võimas. Olen väga uhke, et mu kolleegid on nii professionaalsed ja meeskond nii tugev ning koos minnakse ka edasi.

Üks õppetund, mille ma sain, oli see, et poliitikat peab kooli rohkem tooma. Juba seepärast, et õpilased saaksid aru: see pole räpane mäng (mida nad kahjuks selles kriisis nägid). Pole halb omada poliitilist maailmavaadet ning selle eest ka seista. Lõpuks puutuvad noored sellega kokku nagunii, kui kooli lõpetavad. Parem siis õpetame, mis see poliitika on, juba koolis.

Muidugi on dilemma, kas koolijuht peaks kuuluma mõnda erakonda ja olema poliitiliselt aktiivne. Kuid miks ei või mul olla maailmavaadet, mille eest ma seisan? Ja olgem ausad, väikestes omavalitsustes on iga aktiivne liige oluline. Oluline on oma rollid lihtsalt lahus hoida.

Mis saab edasi? Kui ma enne meie kooli kriisi arvasin, et tõmbun poliitikast kõrvale, siis nüüd tundub, et kriis lükkas mind poliitikast veelgi aktiivsemalt osa võtma. Tunnen, et mul on piisavalt kogemust ja veel palju anda, et muuta elu siin paremaks.

Tuleb olla hea. Heatahtlik suhtumine näitab vastaspoolele, et saab ka teisiti. Oleme koolis õiget asja ajanud ja hoiame seda, mida oleme loonud. Kriis liitis kooliperet veel rohkem.