Hariduslike erivajadustega ehk HEV-laste arv on suur - 2014. aastal oli neid põhikooli tasemel 22 protsenti. HEV-laste kaasamine tavakoolidesse on tasapisi kasvanud. Hariduslikke erivajadusi on väga erinevaid ulatudes kergematest õpiraskustest ja käitumisprobleemidest kuni puudest tingitud erivajadusteni, mis vajavad oluliselt suuremat tuge.

Kaasavat haridust on Eestis olnud kümme aastat - kuhu me oleme jõudnud, küsis Urmas Vaino juhitud telesaade.

Valik tsitaate:

"Me võime täna öelda seda, et mingisugusel ajahetkel võib praktiliselt iga õpilane olla haridusliku erivajadusega," märkis haridusministeeriumi koolivõrgu osakonna peaekspert Jürgen Rakaselg.

"Muutunud on [kümne aastaga] hästi palju. On selliste õpilaste arv suurenenud, on erivajadused rohkem päevavalgele tulnud ja ma kaldun arvata, et kui seadus vastu võeti, me nägime ikkagi seda jäämäe pealmist osa, mis veest välja paistis. Täna me näeme sügavusse ja täna me vaatame ka sellele seadusele teistsuguse pilguga, kui me tegime 10 aastat tagasi. See oli siis uus, kohati võib-olla arusaamatu paljudele, aga täna on selgus kahtlemata suurem, need lapsed on diagnoositud ja sellega ongi vaja rohkem tegeleda. See tähendab igapäevaselt palju rohkem tööd, see tähendab teadmiste- ja oskustepagasi täiendamist ja laiendamist kõikidel õpetajatel, kes koolis töötavad. See tähendab eripedagooge, see tähendab tugipersonali, kes tegeleb nende lastega, kes vajavad abi. Tegelikult ei vaja abi mitte ainult lapsed, vaid ka perekonnad," selgitas Tallinna Tehnikagümnaasiumi direktor Anneli Errit.

"Minu arvates on üks oluline küsimus, mis on ka viimastel nädalatel ajakirjanduses väga tugevalt esile tõusnud, see, kuidas jagada vastutust. Vastutus kooli ja kodu vahel. Kus on need piirid? Ise olen ka mõelnud viimastel nädalatel sellepeale, mida seadusandja silmas pidas sellega, kui ta tõstis kooli vastutust ja on tõstmas seda jätkuvalt. Koolid saavad järjest suuremaid kohustusi ja peavad kõige sellega toime tulema. Samal ajal me teame, see on täielik tõsiasi, et üksinda ei kool ega kodu nende lastega päriselt hakkama ei saa nii, nagu me eeldaksime. Ja fakt on kindlasti see, kui eripedagoogid-spetsialistid töötavad lapsega - meie koolides on neid nüüd järjest rohkem - ja kui kodu seda tööd ei toeta või kuidagi kodu ei kinnista seda pidevalt, et siis tulemusi on ausalt öeldes vähe. Praeguseks on üks väga tõsine probleem ka see, et erivajadus ei pruugi alati olla kaasa sündinud, vaid erivajadus võib tekkida elu käigus, näiteks pöördeliste elusündmuste käigus. Ajutine õpiraskus tekib kooli ajal ja siis tuleb hakata automaatselt sellega tegelema. See tähendab, et koolid peavad olema need, kes kaasavad peresid. Ja koolide kompetents perede kaasamisel peab tõusma ja siin on minu meelest kõige suurem vastutus klassijuhatajatel. Kui spetsialistid töötavad, siis nad töötavad mingid teatavad tunnid nädalas, nad annavad nõu perele, õpetajale, aga keegi peab kogu aeg kinnistama seda, mis on õpitud. Ja ainult niimoodi on võimalik tegelikult tulemusteni jõuda," rääkis Tallinna Prantsuse Lütseumi HEV-koordinaator Liis Reier.