Viimase aja arengud Pärnus on toimunud kosmilise kiirusega ning materjali oleks mitme arvamusloo jagu.

Juhtida koalitsiooni ühehäälelise enamusega, nagu plaanib EKRE, Keskerakonna ja valimisliidu Pärnu Ühendab võimuliit, on väga keeruline. See oli ka põhjus, miks suisa viimasel minutil Reformierakond ja Isamaa pakkusid valimisliidule võimalust luua koalitsioon, mis ka tegelikkuses seisaks Pärnu linna arengu eest. Valimisliit eelistas aga kutsuda oma koalitsiooni Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE).

Esimest korda testiti seda koalitsiooni kolmapäevasel Pärnu linnavolikogu istungil. Seal juhtus palju asju, mida on uudistekanalid vahendanud, aga mulle jäi kõige rohkem hinge põhimõtteline küsimus: milline on meie Pärnu, kas suunatud tulevikku või elab nõukogudeaegses nostalgilises minevikus? Kahjuks saime volikogu saalist vastuse, mis mulle küll eriti ei meeldi.

Pärnu volikogus pole ühtegi poliitilist jõudu, mis sõnades ei rõhutaks pidevalt noorte olulisust. Kõik lubavad noortele maad ja mered kokku. Sestap on kõnekas, et volikogu noortekomisjoni juhi kohale, mis koalitsioonilepingu järgi kuulub EKRE-le, seati kandidaadiks 43-aastane härrasmees. Opositsioonis olev Reformierakond pani vastaskandidaadiks volikogu kõige noorema liikme 20-aastase Laura Kiviselja.

Ma ei ole selles küsimuses ehk erapooletu, aga minu hinnangul polnud kahe kandidaadi kõned isegi mitte võrreldavad. Kes siis veel paremini teab, mida noored tegelikult vajavad, kui mitte noor ise?

Nagu ikka, oli isikute valimine salajane. Pärnu linnavolikogu 39 saadikust oli hääletuse ajaks saalis 18 opositsiooni ja 20 koalitsiooni esindajat. Hääletustulemused jahmatasid volinikke. Laura Kiviselg sai 19 häält ja EKRE vastaskandidaat ka 19 häält. Koalitsiooni niigi loetud häältest oli üks juba läinud oma teed.

Aga veel olulisem: saalis leidus vähemalt keegigi, kes kuulas oma südame häält, mitte partei käsku. Oli volinik, kes tegi valiku ja pani panuse tuleviku Pärnule. Ma ei tea täna, kes oli see julge, kuid siiralt tunnustan teda.

Kahjuks tuleb viigilise tulemuse puhul aga teha uus hääletus. Koalitsioon tegi liikmetele korraliku ajupesu ning seda "viga" enam ei korratud. Noortekomisjoni juhiks sai 43-aastane härra.

Kas ta tunneb ennast uues ametis õnnelikuna, eriti kui teab, et esmakordselt istus Raekoja rõdul kümmekond noort ning ülekannet jälgis ka sotsiaalmeedia vahendusel mitukümmend silmapaari. Noored ootasid kannatlikult oma võimalust, 20 volinikku aga andsid kindla sõnumi: meil siin noori otsustamise juurde vaja ei ole, te tulete meile meelde ainult siis, kui saabumas uued valimised. Ei saa Pärnust uue koalitsiooniga linna, kus noored on meie tulevik ja prioriteet.

Küll aga võtab Pärnu avasüli vastu pensionäre. Linnapea Romek Kosenkranius esitles volinikele oma uut meeskonnaliiget, kunagist EKRE maaeluministrit Mart Järvikut. Meest, keda isegi meie leplik peaminister lõpuks ei usaldanud ning kes pidi oma ametist loobuma. Jäi selline kehvavõitu tunne, et Pärnu on see auk, mis täidetakse inimestega, kes kuhugi mujale ei sobi.

Olen kahe ja poole aasta jooksul Pärnu opositsioonis olnud koos EKRE kohalike liikmetega ja kuigi meil on ka palju erimeelsusi olen kindel, et sellelt pingilt oleks leitud inimene, kes abilinnapea rolli vääriliselt kanda suutnuks. Tundub, et erakond kohalikke selles osas lihtsalt ei usalda.

Järviku isik on juba enne ametisse kinnitamist linnakodanikes ohtralt pahameelt tekitanud. Kui selle kohta aga linnapealt küsisime, et lasknud meer ei ennast sellisest pisiasjast häirida. Järelikult teda ei huvita linnakodanike arvamus, püha on vaid koalitsioonileping, mille alusel see ametikoht kuulub EKRE-le.

Mart Järvik teatas volikogu pulti minnes esimese asjana, et tema alati salvestab telefoniga kõik oma intervjuud. Aus ülestunnistus, hea teada. Kas see salvestamine on tal kombeks ka neljasilmavestlusel, näitab aeg.

Ise uurisin uuelt abilinnapealt konkreetseid meetmeid, mida ta plaanib ette võtta, et Pärnu linna elanike arvu kasvatada. Volinikuna on mul muretsemiseks piisavalt põhjust, sest kui Järvik 17 aastat Järvakandi valda juhtis, siis ta selles küsimuses edukas ei olnud. Statistiliselt oli Järvakandi üks neist omavalitsustest, mille elanike arv läbi aastate vähenes. Vastust ma loomulikult sellele küsimusele ei saanud ja ega ma ka lootnud seda saada.

Lõpetuseks: minu kodulinn on andnud kõigile pärnakatele selge sõnumi, siia on oodatud vaid elukogemusega ning materiaalselt vähekindlustatud pensionärid, mitte aga nooruse sära ja tahe. Kurb.