See juhtus 12. märtsi viimasel tunnil, mistõttu siseminister Mart Helme, võimupartei EKRE esimees, palus ajakirjanikel mitte otsida ajaloolisi paralleele.

"Rahvas on haige ja me peame näitama selle sümptoome, et seda ravida saaks," põhjendas riigipea Konstanin Päts 1934. aasta 12. märtsi riigipööret, kaitseseisukorra kehtestamist ja vaikiva ajastu algust.

Kuupäevade kattumisest hoolimata oleks ajaloo ja oleviku võrdlemine praegusel juhul tõesti eksitav ja põhjendamatu.

Tundlik ajalooline paralleel ei saanud olla ka põhjuseks, miks peaminister Jüri Ratas kõhkles eriolukorda välja kuulutamast. EKRE juhid Helmed, samuti välisminister Urmas Reinsalu Isamaast, ka haridusminister Mailis Reps Keskerakonnast – nemad oleksid seda varem teinud. Näiteks juba möödunud laupäeval, 7. märtsil.

Ratas ja mitmed Keskerakonna ministrid, teiste seas sotsiaalminister Tanel Kiik lootsid veel 12. märtsi hommikul, et koroonaviirus jääb Eestis piiridesse, mille ohjeldamiseks ei ole eriolukorda vaja. Eriolukord kui niisugune kõlas ja tundus neile halvasti, ühiskonda ja kodanikke piiravana. Iseseisvuse taastanud Eesti ei olnud seda veel kunagi teinud.

EKRE ja Isamaa paar ministrit tahtsid aga juba mõnda aega näidata, et Eesti valitsus on otsustav ja jõuline, tegutseb ja kaitseb Eesti inimesi, ei kõhkle kasutamast ka kõige erakorralisemaid abinõusid.

Sest tõepoolest, murdjaviiruse nähtavale rünnakule vastu astumisel on nii, et ülereageerimist ei saa valitsusele isegi opositsioon ette heita, alareageerimise puhul aga kritiseerivad omadki.

Ratas ütles neljapäeval, riigikogu istungi alguses – siis oli teada 16 nakatunut – erakorraliselt esinedes, et Eesti on "tegelikult jõudnud hädaolukorda", "aga me saame sellest ühiskonnana ja igaühe kaasabil üle". See oli veel aeg, kui valitsus jagas soovitusi stiilis, et üle sajale inimesele ei peaks üritusi korraldama ja terviseamet polnud öelnud, et Filipp Kirkorovi kontsert Lasnamäel Tondiraba jäähallis, kuhu oli müüdud 7500 piletit, tuleb ära jätta.

Samal ajal saatis EKRE fraktsioon koalitsioonipartneritele kirja, milles tahtis eriolukorra kehtestamist. Ja rahvuskonservatiivide aseesimees, rahandusminister Martin Helme luges ajakirjanikele võimalikke äärmuslikke piiranguid, mida valitsus arutab, nende hulgas laevaühenduse peatamine Rootsi ja võibolla Soomega, lennuliikluse katkestamine, piiri lukustamine, kaubanduse osaline sulgemine jne.

Seni pole ükski neist mõtetest sel moel valitsuse korralduseks muutunud.

Mida rohkem kell 12. märtsil edasi tiksus, seda rohkem sai selgeks, et koroonaviiruse Eesti-sisese leviku laienemine ei ole mitte lihtsalt tõenäoline, vaid päris ilmne. Tallinn, Saaremaa, Võrumaa, Tartu... Nakatunuid muudkui lisandus. Ja muudkui tõusis ka poliitiline pinge.

Kell 19 kogunenud ministritel ei olnud enam valikut ja nad asusid tegema järjest otsuseid, kuidas kärpida viiruse levikut: keelata avalikud kogunemised, sulgeda koolid, teatrid, muuseumid, kinod, kehtestada piiripunktides sanitaarkontroll...

Need ei olnud enam soovitused, vaid käsud.

Valitsus hakkas otsustama nii kiirelt, et jättis vahele peaministri kohtumise riigikogu fraktsioonide juhtidega ja nende teavitamise, mis olnuks tavalisemas olukorras ilmselt loomulik, sest Eesti on parlamentaarne maa. Seekord kuulis parlament raadiost, et nad on koos oma rahvaga eriolukorras.

"Riik peab saama kodanikele anda selgeid ja vajadusel kohustuslikke korraldusi, mis aitaksid viiruse levikule piir panna," ütles peaminister Ratas reede, 13. märtsi varahommikul. Nakatunuid oli siis juba 41. Ratas on nüüd eriolukorra juht.

Tallink tegi ise ettepaneku, et nemad lõpetavad edasi-tagasi kruiiside müümise Rootsi suunal ja sellest esialgu piisas, ülejäänud laevaliiklus jäi lahti, nagu ka kõik lennuühendused.

Üllatav, aga vähemalt esialgu jäid tööle ka ööklubid ja spordikeskused. Nii juhtub, kui nakkustõrje muutub poliitiliseks küsimuseks ja nakkustõrje abinõude üle otsustavad öötundidel poliitikud.

Ometi tundis Jüri Ratas esimest korda viimase aasta jooksul opositsiooni tugevat ja nähtavat toetust. Koroonaviiruse levikule tõkete rajamise eest ongi poliitilistel oponentidel valitsust keeruline, et mitte öelda võimatu kritiseerida. See näeks välja kukepoksina ja väiklase tülinorimisena ajal, mil tuleb mõelda kaaskodanike elude päästmisele.

Ent ees on majanduskriis ja selle leevendamise või ületamise hindamisel käitub opositsioon valitsuse suhtes tõelise vastasrinnana. Ja mitte ainult nemad. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder juba noomis avalikult rahandusministrit Martin Helmet, teda küll nimepidi nimetamata, et liiga hoogsad sõnavõtud ja populistlikud avaldused mõjutavad Eesti majandust enamgi veel kui viiruse tegelik levik ning, et ei tohi anda katteta lubadusi Eesti ettevõtetele.