Toomas Hendrik Ilves: hoiame koroonaviiruse leviku ajal suhtlemisdistantsi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Hendrik Ilves.
Toomas Hendrik Ilves. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Eneseisolatsioon aitab vähendada viiruse levimise kiirust. See ei pruugi päästa meid üksikindiviididena, kuid lubab haiglatel tegeleda patsientidega tempos, mis võimaldab neil saada korralikku ravi, kirjutab Toomas Hendrik Ilves.

Vajalik selgitus: mina ei ole arst, aga ma tunnen matemaatikat ja loen erialakirjandust.

Valitsuse otsus kuulutada koroonaviiruse tõkestamiseks välja eriolukord oli õige samm - see võimaldab sulgeda koolid, keelata avalikud üritused ning kontrollida ja piirata sissepääsu riiki. Samal ajal ei pruugi see olla piisav, kui sellele ei lisandu inimeste enesevastutus ja otsus kahandada kokkupuutumist teiste inimestega.

Tervishoiusüsteemi kollaps on mis tahes riigile sõjast järgmise suurusega oht. Selle tekkimine tähendaks, et kõiki patsiente ei suudeta enam vastu võtta ja tuleb hakata otsustama, keda ravida ja keda mitte. Tõsisemate juhtude korral tähendab see otsustamist selle üle, kes jääb ellu ja kes mitte. Sellise olukorra ees oli Hiina Wuhanis, selline olukord, nagu teame, on praegu Itaalias Lombardia piirkonnas.

Sarnast katastroofi me Eestis ei soovi.

Järeldused, mis tehti saja aasta tagusest nn Hispaania gripi kogemusest näitavad, et kui tekib massiline vajadus intensiivravi järele, variseb tervishoiusüsteem kokku. Intensiivravi ja selleks vajalik varustus – ööpäevaringne valve, respiraatorid, eriventilatsioon – on mõeldud tavaolukordade lahendamiseks.

Ühelgi riigil ei ole valmisolekut massiliseks ravivajajate teenindamiseks. See viibki kohutava otsuseni: tuleb rakendada selektsiooni, võõrkeelselt triage'i, triaaži. Kes jälgib välismeediat, on lugenud Itaalia arstide sõnu, et üle 60-aastased patsiendid jäävad seal ootama kuni noorematele on abi antud. Kui vanemateni siis üldse jõutakse.

Koroonaviiruse omapära tuleneb kahest asjaolust: nakatavus ja surmavus. COVID-19 paistab olevat nii erakordselt nakkav kui ka surmav. See levib nagu hanerasva ja sinepiplaastriga ravitav nohu, aga tapab gripiga võrreldes 20-30 korda enam.

Teised varem kogetud suure ohvrite arvuga haigused nagu SARS ja Ebola olid surmavamadki kui COVID-19, kuid nende nakatavus on väiksem. Koroonaviiruse unikaalne kombinatsioon – kergesti nakkav ja erakordselt surmav - teebki selle nii ohtlikuks.

Sestap ka otsused sulgeda koolid, teatrid, kinod ja soovitused inimestel töötada kodust. Sest selline eneseisolatsioon aitab vähendada viiruse levimise kiirust. See ei pruugi päästa meid üksikindiviididena, kuid lubab haiglatel tegeleda patsientidega tempos, mis võimaldab neil saada korralikku ravi ega pane arste olukorda, kus nad peavad otsustama, kes saab ravi, kes mitte.

Epidemioloogia teab seda juba sada aastat, kahe vastandliku näite näol. Alljärgnev on pärit väljaandes Quartz ilmunud artiklist.

Esimest maailmasõja lõpus, 1918. aasta septembris naases koju Ameerika Ühendriikidesse 2,8 miljonit sõdurit. Rõõm ja juubeldamine oli suur. Philadelphia linn otsustas korraldada hiilgava paraadi selle sündmuse tähistamiseks. Rõõm varjutas 200 000 paraadi vaatama tulnu jaoks hoiatuse levima hakanud haigusest.

Kolm päeva hiljem olid kõik voodikohad Philadelphia 31 haiglas täis haigeid ja surevaid patsiente, kes olid saanud Hispaania gripi, haiguse, mis üleilmselt nõudis hinnanguliselt 100 miljonit elu.

Rõõmsa sündmuse puhul peetud paraad tappis tuhandeid. Nädala lõpuks oli surnuid 4500. Ajaks, mil Philadelphia poliitikud otsustasid linna sulgeda, oli juba liiga hilja. 

Teine näide on pärit St. Louisist, kõigest 900 miili (u 1500 km) eemal. Ometi on see lugu hoopis teistsugune. Kaks päeva pärast esimese haigusjuhtumi kindlaks tegemist sulges linn koolid, mänguväljakud, raamatukogud, kohtuhooned ja isegi kirikud. Töökohad viisid sisse vahetusepõhise töökorralduse ja ühistranspordi kasutamist piirati. Avalikud kogunemised, kus enam kui 20 inimest, keelati.

Need äärmuslikud abinõud, mida nüüd nimetatakse sotsiaalseks distantseerumiseks, suhtlemisdistantsi hoidmiseks, eneseisolatsiooniks - ja mida nüüd soovitavad üleilmsed terviseagentuurid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks – hoidsid Hispaania gripi ohvrite arvu St. Louisis per capita enam kui poole väiksemana kui Philadelphias.

"Nakatumiskõvera lamendamiseks" nimetatud käitumisviisist on nüüdseks saanud õpikunäide, kuidas reageerida epideemiatele, kaasa arvatud COVID-19-le. Kui viirust ei ole enam võimalik ohjata, tuleb selle levikut aeglustada.

Nakkuste eksponentsiaalne, hüppeline kasv seab tervishoiusüsteemi olukorda, kus see ei tule enam koormusega toime. Kuid kui korraga (ja ka koguarvuna) on haige väiksem arv inimesi, hoiab see tervishoiuasutusi ülekoormuse eest ning surmade arv on väiksem. See annab vajaliku aja arstidele haigete ravimiseks ja teadlastele vaktsiini ja ravimite väljatöötamiseks. 

Seepärast tuleb meil - kellel vähegi võimalik, sest muidugi, kõigil ei ole - püsida kodus, vältida avalikke kogunemisi, üritusi, teha kaugtööd, mitte käia koolis, spordiklubis. Üksteisest võimalust mööda hoidudes saame aidata kaasa, et kui peaksimegi haigestuma, ei oleks Eesti väga heal tasemel tervishoiusüsteem ülekoormatud ja sel oleks jaksu meid uuesti terveks teha.

Kes soovib süveneda teaduslikumasse seletusse, soovitan Postimehest lugeda Tomas Pueyo artiklit "Koroonaviirusega võitlemise õppetunnid"

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: