Minu nooruspõlves oli Giovanni Boccaccio "Dekameron" lausa kättesaamatu teos. Nüüd on sellega palju lihtsam ning võib-olla leidub keegi, kes kirjutab ka oma loo tänapäevasest elust ja ... surmast. Sarnasused ja võimalused on olemas.

Eks on ka põhjust, sest praeguse pandeemia kulg on esile toonud mitmeid asjaolusid, suuri ja väikseid, ning ilmavalgust on näinud juba paljud kirjapandud õppetunnid. Eks neid tuleb veel, raamatuid ja filme, võib olla isegi sarnase nimetuse all.

Kui Eestimaa pinnal oli toimunud Jüriöö ülestõus, siis õige pea pärast seda jõudis katk ehk Must surm Euroopasse, kus saavutas oma kõrghetke aastatel 1347- 1351. Aasiast, väidetavalt Hiinast, jõudis see surmav haigus siiditee kaudu Itaaliasse. "Dekameron" kirjeldabki olukorda, õigemini eluolu Firenzes 1348. aastal.

Kuna ajalugu on sõdade ajalugu, siis ka Musta surma levik toimus samaaegselt mongolite sõjaretkega, mis soodustas katku levikut. Antud kontekstis võib rääkida veel katkubakterite kasutamist bioloogilise relvana.

Kuid ka Hispaania gripi puhul ei saa mööda minna asjaolust, et tegemist oli I Maailmasõja ajastuga. Tol korral võimaldas sõjaolukord tsensuuri, mis ei lubanud elanikkonna informeerimist haiguse eest. Kuid sõjaolukord tähendas ka vastavate võimete mobiliseerimist, sh sanitaar- ja meditsiiniteenistusi.

Vaatamata sellele, et see surmav gripp levis 20. sajandi algul, siis võrreldes katku leviku (üle poole tuhande aasta varem!) alguskoha määramisega pole selgust veel tänapäevalgi. Tõenäoliselt levis see samuti Aasiast läbi kümnete tuhandete hiinlastest tööliste, kes tegutsesid Lääneriikide rindetegevust toetavas tööarmees. Tol ajal hiinlasi sattus nii Venemaale ning isegi Eestisse.

Kuigi haigus avastati juba 1918. aasta jaanuaris, algul USA-s ja seejärel Prantsusmaal Brestis briti baasis, sai see nimetuse neutraalses Hispaanias puhkenud epideemia tõttu. Sõjas mitte osalenud Hispaanias oli elu avatum ja rahulikum. Hiina oli aga tollal veel suuresti suletud riik ja infot lihtsalt polnud, seda enam on võimatu seda leida tänapäeval.

Mõlema pandeemia esimesele lainele järgnesid teised ning ka inimesed Eestimaal said sellest oma ränga osa. Nii et kõik, mis on olnud varem, on ka nüüd olemas. Ka haiguskolletena tuntud riikide nimetused on sarnased.

Enesedistsipliin ja seadusekuulekus

Ma näeksin hea meelega matemaatilist mudelit, mis aitaks kirjeldada pandeemia levikut Eestis. Kuid võib olla oleks see liiga suur soov meie IT-, digi- või küberriigis.

Meil on olemas hajaasustus, tihedama asustusega linnad, "saareriik", kõik vajalikud komponendid, mis maailmas olemas. Võib-olla oleks sellise mudeli kasutamine võimalik ka laiemalt.

Kuid vaadates toimuvat ja jäädes reaalsuse piiresse, siis mõned lihtsad tähelepanekud võiksid olla kasulikud.

Kõigepealt, inimeste enesedistsipliin ja seadusekuulekus on suuresti abiks. Kuid sealjuures on rumalus alustada diskussiooni seaduse puudulikkuse vms üle olukorras, kus on vaja tegutseda.

Tegutseda tuleb olukorras, milles keegi meist pole veel olnud. See aga tähendab otsustamist kõige tarkuse abil, mis meil on olemas. Sealhulgas peaksid ka seaduste tähenärijad abistama, mitte segama. Koalitsiooni- ja opositsioonipoliitikute puhul on raske oletada, et rusikaid taskusse ei jää, kuid ka nemad peavad kõik käed tööle panema. Ning seejärel - kui Mina otsustab ja Mina juhib, siis Mina peab ka vastutama.

Itaallaste puhul võib täheldada kaootilisust, boheemlaslikkust, avatust, intensiivset suhtlemist, s. ka "kätega", inimesekesksust, noorte pikemaajalist elu koos vanematega jne. Nii mitmedki nendest inimlikest iseloomujoontest on vast omased liberaalsele demokraatiale. Muidugi, Itaaliast on pärit veel hoopis teistsugune mõiste - fašism.

Eestlase olemuse kirjeldamine pole enam lihtne. Näiteks, kui varem arvasin, et eestlane on sõnaaher, vaikne ja pole suhtlemisalt, siis mobiiltelefoni/nutitelefoni kasutuselevõtmine on selle arusaama täielikult ümber lükanud.

Kui ikka noor ema autoroolis koos lapsega autos tagurdades samal ajal telefoniga räägib, siis see on lihtsalt üks halb näide seadusekuulekuse, enesedistsipliini ja terve mõistuse kohta. On ju vägevamaid "kangelastegusid" ning ka tulemused on hullemad. Kasvõi suhtumine viiruse levikusse, kui Mina on tähtsam ja targem.

Igal juhul, rahvuslik omapära haiguse levikut ei takista. On erisused, kuid laias laastus kulgeb tulemus samas graafikus.

Aasia eeskuju

Praegu pole käimas suurt (nagu mongolite) sõjaretke Euroopasse, pole ka maailmasõda, kuid seevastu on ohud mitmekesisemad ja arvukamad. Võib-olla sõjapiirkondadest Euroopasse pürgivad inimmassid meenutavad kahvatult kunagist hunnide liikumist. Praegusel ajal tuleb tõdeda küberrünnaku erilist koledust, kui see on suunatud haigla vastu. Aga ka selline asi on juba reaalsus ja sarnane kunagiste metslaste vaimuga.

Iseenesest on valmisolek tegutsemiseks ohtude korral siiski plussiks tegutsemiseks ka pandeemia puhul. Peaasi, et "padruneid oleks varutud", enne kui saab uusi kohale toimetada. Kindlasti on olukord varudega parem, kui paarkümmend aastat tagasi, kuid kas ka inimeste elementaarsete enesekaitse vahenditega, kahtlen.

Kui rääkida termokaamerate paigaldamisest inimeste kehatemperatuuri määratlemiseks, siis kas poleks isegi kasulikum rakendada (samal ajal) näotuvastamise programmi. Hiljem saab vajadusel nakatanud isikuga kontakteerunud inimesi üles leida. Kõik need ja muud ettevalmistused oleksid aga omal kohal enne juhtunut.

Seniste avaldatud andmete põhjal on nakatumise ja haigustega võitlemises paremal järjel organiseeritumad ühiskonnad Aasias. Seal on kasutatud infotehnoloogia parimaid võimalusi, meditsiinisaavutusi, ülikiirelt on hakatud tootma elementaarseid inimeste enesekaitse vahendeid kuni suurte haiglate ehitamiseni. Ehkki ka seal on üheks kriitiliseks võimeks professionaalsete meedikute arv, on suudetud seda kuidagi korvata.

Kui vaadata liberaalse demokraatiaga Euroopa riikide poole, siis pilt pole sarnane. Muidugi, ka autoritaarse riigikorraga Iraanis pole lood heal järjel, pigem vastupidi.

Ma ei hakkaks lahkama kõikvõimalikke "-isme", selleks on meil ülisuur politoloogide armee. Kuid kahesõnaliste ideoloogiate nimetused tekitavad mulje, et see kõik on jälgede segamiseks. Veel püütakse üheteljelisel skaalal määrata erinevaid ideoloogiaid ja "-isme", kuid aeg oleks kogu see krempel paigutada 3D maailma ja vaadata, kuidas nad toimivad näiteks õige pea tavakasutuses tegutseva 5G eetris või maailmas.

Hetkel näib, et ainult Leedu on Singapurilt õppust võtnud. Mis iganes ideoloogiaga riik ägab pandeemia all, peab valitsusstruktuuride juhtimisoskus ja -kultuur olema kõrgel tasemel.

Eesti kui kodanike riigi paremaks toimimiseks näen, et tuleb selgelt määratleda endi jaoks Mina ja Meie suhted. Tuleb olla terve mõistusega seadusekuulekas ja kõrge enesedistsipliiniga kodanik. Ja kui Vabariigi Valitsuse otsuste aluseks on ratsionaalne mõtlemine, ilma poliitilise kapitali peale mõtlemata, siis laabuvad ka meie ettevõtmised.

Usaldus sünnib tegude põhjal ning vastutusest tehtud otsuste eest. Mitmed varasemad aastad on aga seda usaldust murendanud, nii et selle taastamine pole lihtne ülesanne. Kuid veelkord - ka kõige hullematest olukordadest saab üle, kui jagub mõistust ja enesevalitsemist.